28.02.2014 - 62. elupäev

Täna saavad Kaspar ja Liisa juba 2 kuu vanuseks!

Meie arsti ei olnud täna ja nii vaatas dr Reedik nad üle. Kuigi see oli rohkem küsimine, et kas mul kaebusi on:) Liisa sai tema käest riielda, kui ta nägi, et ta hommikul kell 6 sõi normist 9 ml rohkem ehk 49 ml: "No-noh, kes lubas normist rohkem süüa?". Kaspari vereproovide tulemusi uuris ja kaalus ta pikalt ja lõpuks otsustas siiski vereülekande ära teha. See on siis Kasparil 5. juba.

Kaspar kingitus tänase sünnipäeva puhul: 25 ml 0 pos verd:

Hommikul sain imetamisnõustajal sabast kinni, sest minu juures ta eriti ei käi enam (ju mul siis tema arvates nii hästi juba läheb:)). Uurisin, mida teha, kui rinnanibud on valusad ja mis skeemi alusel tema soovitaks mul toita-lüpsta. Kurtsin, et mul läheb laste söötmise ja kõige selle peale nii palju aega, et lüpsi ja söötmiste vahed jäävad liiga lühikeseks. Teen nüüd nii, et kõigepealt annan lastele süüa ja peale nende tissitamist ja sondiga söötmist pumpan järgmiseks korraks piima ette. Nii kulub mul kõigi toimingute peale u 2 tundi ja seega jääb lüpsi ja järgmise söötmise vahele ainult 1,5 tundi. Imetamisnõustaja siis küsis, et kas ma kahekohalist pumpa ei tahaks? Et neil peaks olema üks ja ta otsib selle üles, et siis saan vähemalt kiiremini lüpstud ja saaksin seda isegi laste juures teha. Peale lõunat ta tuligi ägeda pumbaga, millel on lausa 2 režiimi: esimene kiire piima "lahtisaamiseks" ja teine aeglasem siis hilisemaks lüpsmiseks, lisaks saab sellel erinevaid kiirusi ja tugevust valida. Peale kella 3st söötmist sain siis proovida ning väga mugav ja vaikne masin. Kui ma kahe pudeliga asja käppa saan, siis võiks isegi samal ajal sondist söötmisega lüpsta. Õhtul proovisingi ja sain täitsa hakkama. Tõeline multitasking: samal ajal 2 last söödetud ja 2 tissi lüpstud. Sain varem õhtule selle võrra:)  

Liisa sõi täna kolmel söögikorral 49, 14 ja 19 ml, Kaspar kahel 3 ja 6 ml. 

Liisa oli täna isegi kaalust alla võtnud ühe grammi ja kaalus 1879 (-1). Kaspar kaalus 1869 (+49) g. Ei tea, kas Kaspar jõuab homme Liisast ette?

27.02.2014 - 61. elupäev

Täna hommikul kella 6-ne söömine ei läinud nii edukalt kui tavaliselt.

Arstilt oli täna meeles küsida Liisa südame kohta. Ta ütles, et ta ei kuule enam nii suurt kahinat südames ja uuring tehakse millalgi enne kui me koju saame. Ja siis ka rohkem olukorrast ülevaate saamiseks, et sellega ei tehtaks midagi. 

Söömise koha pealt laiutasin käsi, et ma võin ju üritada Liisat äratada, aga see ei õnnestu. Arst arvas, et äkki järgmisel nädalal saame üles, et seal on rahulikum seda söömist harjutada. Nujah, eelmisel nädalal ta arvas ka, et järgmisel nädalal, nii et ma seekord parem ei hakka väga lootma.

Hemoglobiini kontrollitakse ka Kasparil uuesti. Ja selle kohta, et Liisa pole paar päeva juurde võtnud, arvas, et see võib täitsa vabalt nii olla, sest söömise peale kulub rohkem energiat. Et me sunnime neid nagu sporti tegema:)

Täna käis Laisik koos oma lapsega meil korraks külas. Tema laps oli samas palatis, kus minu omad, aga teisel pool. Ja ütles, et oleks nagu sama, aga nagu ei oleks ka.  Ja nii mugavaid toole polevat siis olnud.

Kui mul lapsed söödetud ja piim lüpstud sai, siis läksime koos teise majja Su-Summu kohvikusse sööma. Ja hiljem viis ta mind ITK-sse, kus mul oli sünnitusjärgne ämmaemanda visiit. Kuna kohale jõudsime aegsasti, siis jõudsin enne veel lähedalasuvast poest oma minibeebidele riideid osta. ITK-sse oli üsna nostalgiline minna. Kuigi nad on seal mingeid ümberkorraldusi vist teinud, sest palatis, kus ma enne keisrit paar päeva olin, toimus ka ämmaemanda vastuvõtt ja see ruum, kus mind vastu võeti, oli minuarust see protseduuride tuba, kust mind keisrile viidi. Visiit ise oli suht mõttetu. Läbi ta mind vaatas ja katsus ning arvas, et kõik on korras ja võttis PAP-analüüsi (ei mina mäletanud, kas mul on see hiljaaegu võetud). Ning küsis, mis rasedusvastaseid vahendeid ma olen mõelnud kasutada. Pole nagu mõelnud veel:) Eks peab siis Saaremaal kunagi oma arsti juurde minema. 

Ämmaemanda juures käimise tõttu jäid mul täna lapsed pesemata-kaalumata ja seda tegid õed. Õnneks oli Liisa täna lõpuks juurde võtnud ja kaalus 1880 (+33) g. Kaspar kaalus 1820 (+32) g. 

Pole ammu söögi kohta midagi kirjutanud, sest pole midagi erilist olnud. Päevast päeva hommikul puder ja võileib, lõunal kartulipuder millegagi ja õhtuks piimasupp. Vabariigi aastapäeval oli siiski kartulisalat, aga kuna ma kodus olin seda just söönud, siis ei hakanud proovimagi, sest see pole kindlasti nii hea. Eile õhtul olid makaronid hakklihaga, makaronid olid teist korda siinoldud aja jooksul! Ja täna õhtul oli kodujuust kurgi, tomati, paprika ja redisega. Oleks natuke soola ka olnud, oleks veel parem olnud. Kõige jubedam asi siinsest sööklast on olnud piimasupp tatraga, see jäi isegi minul söömata!
Ühel jalutuskäigul palatist koridori teise otsa puhkeruumi piimapurki pesema mõtlesin, et ei tea, mitmesajandat korda ma seda koridori mööda tammun juba? Ja mitmesajandat korda lüpsiruumis lüpsan? Koridori mõõtsin ära: meie palati uksest puhkeruumi ukseni on u 65 sammu. Ja käin seda päevas vähemalt 10 korda. Vasakul klaasuste taga on mu lapsukesed:

26.02.2014 - 60. elupäev

Täna oli tuju natuke parem. Suudan jälle rutiinselt asju teha ja sunnin end mitte mõtlema kodu peale. Väikese vahelduse tõi hommikul meile fotograaf, kes soovis Lastehaigla infovoldiku jaoks meid pildistada. 

Täna nägin arsti alles kella 2 paiku, kui ma Kasparit pesin. Kasparilt võeti täna näpu otsast verd, et hemoglobiini jälle vaadata. Sõrme otsast võetavast verest pidi täpsema näidu saama ja see oli kõrgem. Silma uuringu kohta ütles meie arst, et ta silmaarsti eile ei näinud, järelikult midagi hullu ei ole ja praegu vähemalt operatsiooni ei tule. Vastusesse oli arst kirjutanud, et Liisal on 2. staadium. Järelikult siis tuleb järgmise nädalani oodata. 

Liisa sõi hommikul kell 6 41 ml ehk 2 ml rohkem, kui ette nähtud, päeval aga ei õnnestunud teda jälle piisavalt ärkvele saada, et süüa anda, õhtul kell 9 sõi 18 ml. Kaspar seevastu sõi mitu korda, kuigi vähe korraga. Kell 6 sõi 9, kell 12 7, kella 6 ajal 3 ja kella 9 ajal 2 ml.  

Käisin poes söögitagavara ostmas. Ja õhtupoole tuli mu ema külla. Andsin talle kohe lapsed sülle ja järgmisena juba pidi sondist neid söötma:) Peab varakult harjutama hakkama:)

25.02.2014 - 59. elupäev

Hommikul käis silmaarst. Juhuslikult sattusin samal ajal mööda minema ja läksin siis juurde. Ja selgus, et Kaspari silmadega on praegu korras, st tal 2. staadium, aga Liisa oli võrreldes eelmise nädalaga toimunud muudatus halvemuse poole ja ta on nüüd 2. ja 3. staadiumi vahel, kusjuures 3. nõuab juba sekkumist. Ja seega on Liisal suure tõenäosusega vaja laseroperatsiooni. Kohe ta oma otsust ei öelnud, et kas ta ootab järgmise nädalani ja vaatab siis uuesti ja otsustab lõikuse vajalikkuse või on kohe vaja. Ilmselt siis olid ikkkagi eelmisel nädalal ka juba mingid muutused olemas. Samas ütles arst, et veresooni nad jälgivad ka ja need on praegu ilusad, mis tähendab, et haigus on aeglase kuluga ja see on positiivne.

www.enneaegsedlapsed.ee kirjutab:

Retinopaatia

Ebaküpsusega võib kaasneda ka silma võrkkesta kahjustus ehk enneaegsete retinopaatia, mis võib põhjustada pimedaks jäämist. Silmapõhjade kahjustuse korral võib abi olla esimestel elukuudel teostatavast laserravist, krüoteraapiast ehk külmutusravist või ka silmaoperatsioonist.

"Enneaegne laps - haigused" (http://www.itk.ee/upload/files/enneaegse_haigused_eesti_2010.pdf) kirjutab:

Retinopaatia on progresseeruv haigus, millel on 5 staadiumi. Haigus võib taandareneda igas staadiumis.
I-II staadium – veresoonteta ja veresoontega võrkkesta piiril areneb eraldusjoon. Need on haiguse kerged vormid, ravi ei vaja.
III staadium - ebanormaalne veresoonte ja fibrooskoe areng. Umbes 50%l juhtudest areneb haigus III staadiumist edasi. Selles staadiumis rakendatakse ravi.
IV staadium - võrkkesta osaline irdumine.
V staadium - võrkkesta täielik irdumine (pime silm).

Oma arsti nägin ka. Kasparil on endiselt hemoglobiin madal, aga punaste vereliblede hulk olevat tõusnud, seega on lootust, et ta saab ise hakkama. Nii kaua, kui see tal mingeid probleeme ei tekita, vereülekannet ei tehta. Liisat ma pean ikka üritama söötmise ajaks  üles ajada. Arst soovitas kõigepealt sööta ja siis kraadida ning mässu vahetada. Võin ju proovida, kuigi mulle tundub, et kraadides ja mässut vahetades on mingigi võimalus, et ta ärkab. Samas isegi kui peale neid toiminguid tundub, et ta on üleval, siis kui ta ise aktiivset huvi üles ei näita, siis ei tule söömisest ikkagi midagi välja. Arst arvas, et peaks Liisa kõigepealt sööma saama, siis saaks Kaspariga tegeleda. Ja üles kolimist ta alles vaatab. Eks  ma olingi püüdnud endale sisendada, et ega me nii kiiresti üles ei koli. Aga samas tundub, et sisemiselt ma ikkagi lootsin, miks see pettumus muidu nii suur oli. 

Kuigi laseroperatsioon ei ole arstide sõnul midagi rasket, või õigemini see polegi päris operatsioon, vaid laseriga "keevitatakse" võrkkest kinni, viis see uudis ikkagi tuju paar kraadi alla. Ja kui siis palatikaaslane nr 2 teatas, et nad kolivad üles, siis langes meeleolu kolinal musta auku. Seekord vist polnudki asi niivõrd kadeduses, kui selles, et mulle tuli lihtsalt jälle selline lootusetuse tunne peale, et me jäämegi siia. Iga päev sama jama ja koju kunagi ei saagi. Ilmselt tänu koduskäimisele ongi praegu nii raske, tahaks tagasi hirmsasti.

Kuna ilm paistis imeilus, siis käisin õues end tuulutamas. Päris kevade tunne oli ja isegi lõhn oli kuidagi teistmoodi ning tihased laulsid. Ning natuke kergem hakkas.

Täna sõid nad ainult 2 korda ise: kell 6 hommikul Liisa 19 ja Kaspar 3 ml ning kell 21 Liisa 12 ja Kaspar 5 ml. Niimoodi ju koju ei saa:( Õhtul, kui mõlemad olid söödetud ja ma neid "krooksutasin", siis õde kiitis, et küll me oleme tublid! Ja et ma niimoodi kahega korraga hakkama saan. Pean ju saama, tüütu on koguaeg õdesid appi paluda ja teiseks pean ma ju ühel hetkel ikkagi ise hakkama saama. Ainult süsteemi on vaja:) Söötmine ise on lihtne, aga enne tuleb nad kordamööda kaaluda, siis võtan Liisa sülle, istume tugitooliga Kaspari juurde ja õngitsen Kaspari voodist välja. Peale söötmist sikutan mõlemad rinnale püsti "krooksuma", siis panen Kaspari tagasi voodisse, kaalun Liisa, Liisa voodisse ja kaalun Kaspari. Siis segan puudujääva piima ja panen süstlasse valmis ning võtan nad uuesti rinnale püsti, et kui mõni "krooks" jäi tulemata enne, siis nüüd on võimalus, samal ajal annan süstlast sondi piima.

Unustasin arstilt küsida, kas ma võin süstlast juba korraga rohkem piima anda kui 1 ml. Niimoodi kulub mul söötmisele üksi 39 minutit. Küsisin siis õelt, tema arvas, et võin proovida anda 2 ml korraga. Proovisin siis, tundus, et mõlemad talusid suuremat kogust.

Liisa tegi täna vist nalja mulle ja võttis ainult 1 g juurde, kaalus 1842 g. Kaspar aga 1762 (+35) g.

Täna saab mul 2 kuud haiglaseinte vahel veedetud... Ja lõppu veel ei paista:(

Edit: selline haruldane külaline sattus ka täna meie palatisse:

22.-24.02.2014 - 56.-58. elupäev

Kuna mina sõitsin laupäeva hommikul Saaremaale, siis ega ma tegelikult ei teagi, mida Liisa ja Kaspar tegid. Hiljem ainult vaatasin, mis kaalunumbrid olid paberile märgitud.

Kojuminnes oli mul hea plaan hoida kinni lüpsiaegadest, sest mulle tundub kahe eelneva haiglast eemaloleku põhjal, et kui režiim paigast ära läheb, siis piimatootmiskeskus satub segadusse ja ei tea enam, millal ja kui palju piima vaja toota on ning võib puudus tekkida vajalikul hetkel. Ja seda ma ei saa endale lubada, kui 2 väiksekest tahavad sööma õppida. Mul hakkas aga juba algusest peale selle plaani järgimisega viltu vedama, sest esimene lüps oleks pidanud olema juba bussis. Kuigi pumbal on patareid olemas, siis kuna juhtus olema väike buss ja minu kõrval istus tudengist noormees, siis ma arvasin, et see ei ole hea mõte. Pidin siis praami vetsus lüpsma. Kuna see pump teeb parajat urinat, siis ma ei tea, mis teised vetsukülastajad võisid mõelda:) Aga häda ei anna häbeneda ju:)

Kodus oli aga ülimõnus olla. Käisin koos terve perega jalutamas, eriti õnnelik oli selle üle muidugi Nipsu, kes kargas ja niutsus. Laupäeva õhtul tegime ahjukartuleid, poisid aitasid tublisti kaasa kartuleid pestes ja porgandeid koorides. Samuti aitas Karl tube koristada. Õhtul käisime saunas. Viimati tegin seda jõululaupäeval! Väga mõnus oli. Poisid arutasid saunas, et kus Liisa ja Kaspar pesema hakkavad ja siis arvasid, et nende vanad vannid sobivad neile küll. Ja kui ma siis ütlesin, et sellega läheb veel aega, kuni nad ükskord sauna tohivad minna, siis Sannu arvas, et siis emme ei saa ju ka sauna. Et emme peab ju kaksikute eest hoolitsema:)

Pühapäeva hommikul küpsetasid mehed pannkooke. Siis panin kringlitaina kerkima ja koorisime kartulisalati materjale. Kell 12 algas kohalikus kultuurimajas vabariigi aastapäeva kontsert-aktus. Päris mõnus oli vahelduseks kleit ja kontsakingad kapist välja otsida. Kultuurimajas oli päris ülev meeleolu. Vallavanem tunnustas eelmise aasta tegijaid ja nii uhke tunne on, et meie vallas on nii palju tublisid ja tunnustustväärivaid kodanikke. Ja siis oli kontserdi osa, kus nii mõnigi kord kiskus pisara silma. Nii suure kodumaa armastuse pärast, kui vahvate väikeste esinejate pärast. Karl astus üles nii laulukoori ridades kui tantsurühmas ja Sannu oli ka tubli laulumees. Meie vallas on väga palju erinevaid kultuurikollektiive. Kõige rohkem kiskusid pisaraid aga see, kui peale kontserti tulid paljud head inimesed õnne soovima ja kallistama ning ütlema, kuidas nad meile kaasa elavad. See on nii hea tunne teada, kui paljud meist hoolivad ja meile oma häid mõtteid on saatnud. Ju meil sellepärast ongi nii hästi läinud. Pidu lõppes tordisöömisega. 

Kodus hakkasime kartulisalatit tegema, poisid aitasid hakkida usinalt. Ja siis tegin kringli valmis. Mõne aja pärast tuli vennapoeg meile hoida ning isa astus ka läbi. Ema tuli juba peale kontserti meile. Nii et istusime natuke lauas, lõime vabariigi terviseks klaase kokku ja väga tore oli üle pika aja jälle pereringis olla. Aasta ja 4 kuune vennapoeg on juba väga vahva sell, kes teab, mida ta tahab. Ja võtab suurtest poistest hästi eeskuju:)
Mõnel üksikul hetkel kogu kodusoldud aja jooksul tundus, et asjad on täpselt nii nagu vanasti, et vahepeal pole olnud neid 2 kuud. Nagu näiteks siis, kui ma pesu triikisin ja mehed voodis mürasid. Või kui poisid meile tsirkuse etendust tegid. Või kui õhtul mehega koos väikese veini jõime. Aga enamuse ajast tiksus peas kogu aeg mõte, et 1/3 pereliikmetest on ju puudu ja mida need pisikesed küll ilma emmeta teevad.
Karl on vahepeal õppinud kirjatähti kirjutama, isegi tunniplaan oli enamuses kirjatähtedega kirjutatud. Ja Sander loeb päris kenasti. Isegi kirjatähti! Ise ta on ka kangesti uhke selle üle, luges mulle mitu korda "Onu Volgi värsiaabitsast" ette. Jälle täiesti märkamatult on see lugemine tal selgeks saanud nagu Karlilgi. Ja nad laulavad Eesti hümni ja teavad kõiki presidente. Ja Sander teab, mis on trikoloor:) Nad on ikka hirmus targaks saanud vahepeal. Ja Karlist sai noorkotkas.
Pühapäeval jõudsime veel ühe perekondliku jalutuskäigu teha. Ja siis oligi aeg hakata asju pakkima ja Tallinna poole tagasi sõitma.
Tagasi jõudes õnnestus mõlemale isegi 2 korda süüa anda. Liisa sõi 21 ja 12 ml ning Kaspar 4 ja 2 ml. Päris ära polnud ikka ununenud:) Liisa toidukogus oli  nüüd 39 ml ja Kasparil 37 ml.

Liisa mõõdud: 22.02 1765 (+25)
                        23.02 1802 (+37)
                        24.02 1841 (+39), pea ümbermõõt 30 ja pikkus 41,5 cm

Kaspari mõõdud: 22.02 1658 (+34)
                            23.02 1685 (+27)
                            24.02 1727 (+42), pea ümbermõõt 30 ja pikkus 39 cm. 

21.02.2014 - 55. elupäev

Hommikul kell 6 sõi Liisa 30 ml. Kella 9 ajal üritasin ka sööta, aga sõi ainult 2 ml. Kasparile proovisin ka tissi anda, aga tema vaatas suurte silmadega hoopis ümbrust ja söögi vastu üldse huvi ei tundnud. Üldse tundus ta pisut uimane, kas tõesti on see madalast hemoglobiinist? 

Peale pesu ja kaalumist sõi Liisa 25 ml. Kell 6 mõlemad magasid ja kella 9 ajal Liisa nagu natuke näitas huvi üles, aga lõpuks ikkagi ei tahtnud. Võtsin nad siis mõlemad imetamispadja peale sülle söötmise ajaks. Nad on kahekesi koos ikka niiiii armsad. Ja täiesti erinevat nägu. Alguses Liisa puges täitsa Kaspari nina alla, nii et nagu musitasid:)  

Arsti ma täna ei näinudki. Küll aga käis tädi külas. Tema arvas, et Liisal on minu suu:)

Liisa kaalus täna 1740 (+21) ja Kaspar 1624 (+34) g. 

Homme lähen Saaremaale ja tagasi tulen esmaspäeval. Seekord on väga raske neid kahekesi siia jätta, kui tean, et Liisa tissi tahab ja keegi neid sülle ei võta. Aga eks nad peavad üle elama. Järgmine kord läheme saarele juba 3-kesi!

20.02.2014 - 54. elupäev

Hommikul kell 6 sõi Liisa ise täpselt vajamineva koguse ära, 36 ml.

Arsti sõnul olid mõlema silmade uuringud praegu korras olnud, uus uuring on juba järgmisel nädalal. Kasparil pidi ka hemoglobiin natuke madal olema, aga nagu ta eile mainis, siis vereülekanne tuleb miinimutasemel või kui tal saturatsioon hakkab liiga palju langema. Kui vereülekanne teha, siis organism pidi saama vale signaali, et ise ei pea vaeva nägema ja kõik saab niisama korda. Liisa kohta ütles arst, et võiksin proovida teda juba ise rohkem söögiaegadeks üles ajada. Senini andsin tissi siis, kui ta oli üleval ja ise küsis. Ja kui küsisin mõlema tissitamise kohta, siis ta oli üsna kahtleval seisukohal, et vast on liiga vara. Aga samas ütles, et meditsiinilist vastunäidustust ei ole:) Et see on puhtalt tema isiklik arvamus ja proovida muidugi võib. Ja arvas ka, et kui mul oleks üks laps, siis see oleks ilmselt juba rinnalaps. 

Kell 12 mõlemad magasid magusalt, nii et ei õnnestunud. Kell 3 oli traditsiooniline kaalumine ja pesu. Tänane õde oli väga tore ja tuli küsima, et kas vajan abi. Arvasin, et saan hakkama, ainult ta pidi Liisa kanüüli ära võtma, aga kui panin lapse kaalule, siis ta ütles, et ma peseksin lapse ära ja ta ise vahetab voodipesu ja nii mõlema lapsega. 

Peale pesu ja kaalumist olid mõlemad üleval ja mõtlesin, et ikkagi prooviks, kuna imetamisnõustaja oli ka olemas. Ja saingi nad mõlemad rinnale. Kuigi Kaspar ainult paar korda haaras, aga ei söönud midagi ning jäi hoopis magusalt magama, siis vähemalt sain põhimõtte ära proovida. Täitsa võimalik on 2 korraga imetada, kuigi praegu on nad veel ise algajad ja mina ka. On tegemist, et mõlemat jälgida ja sättida. Liisa sõi 19 ml. Ja nii armas olid neid kahekesi mu süles vaadata, endal olid rõõmupisarad kurgus:). Vaikselt hakkab kohale jõudma, mida tähendavad kaksikud. 

Kell 18 mõlemad magavad ja ei aita ka Liisa äratamine. Aga kell 21 on üleval ja proovin uuesti mõlemaid sööta. Liisa sööb tublid 23 ml ja Kasparile saame õega kahepeale kaaludes 14 ml, aga millegipärast ma ei usu seda. Ma nagu ei tundnud, et ta oleks eriti söönud, aga mine tea. Kui ta tulemust kordab, siis usun:) 

Palatikaaslane nr 1 kolis lõpuks koos lapsega 3. korrusele. Ja palatisse tuli kohe uus emme. Eile õhtul toodi meie lastetuppa 3-päevane laps, kes kaalus 4,5 kg! Minu pisidega võrreldes on ta ikka hiiglane:)

Liisa kaalus täna 1719 (+37 g, 1 g on puudu sünnikaalu kahekordistamisest) ja Kaspar 1590 (+42) g. 

19.02.2014 - 53. elupäev

Hommikul kell 6 sõi Liisa 24 ml.

Liisale tehti täna vereülekanne, kuna hemoglobiin oli jälle liiga madal. See oli siis talle ka 4. kord juba, Kaspar on ka sama palju saanud. Kaspari kohta ütles arst, et lubab hemoglobiinitaseme miinimumini minna, enne kui ülekannet tegema hakatakse, sest kunagi peab ka nende endi süsteem tööle hakkama:) Silmade uuringu tulemusi arst veel ei teadnud. Ja siis ootamatult kuulutas arst Kaspari ka suureks ja ütles, et kell 3 võin proovida talle tissi anda! Kuna Liisal oli sel ajal niikuinii vereülekanne ja süüa poleks saanud, siis sobis hästi proovimiseks. Muidugi hakkasime sööma peale pesu, nii et ta võis juba natuke väsinud olla sellest, aga ikkagi haaras ka hoolega, kuigi kaua ei jaksanud imeda. Terve 1 grammi sai aga siiski kätte! Alustuseks hea küll ja näha on, et ta oskab ja huvi on. Ja imetamisnõustaja arvas, et võin kohe mõlemad korraga rinnale võtta.

Enne järgmist söögikorda Liisal veri alles jooksis, nii et pesta-kaaluda ega tissi anda ikka ei saanud. Ja ta natuke protesteeris selle vastu. Kaspar ei olnud ka söömisest huvitatud. 

Kella 9-ks oli Liisa vereülekandest puhanud ja sõna otses mõttes roosa ja peale pesu nõudis tissi. Alguses vaatasin, et Kaspar on ka huvitatud ja mõtlesin siis, et võiks ju proovida korraga. Aga õde ei võtnud sellest ideest vedu ja oli kahtleval seisukohal ning kuna ma ise ka päris kindel selles polnud, siis jäi seekord ära. Ja Kaspar tegelikult ikkagi magas ka. Kuna Kaspar täna alles esimest korda proovis, siis vast oligi liiga vara ja kahte korraga rinnale panna võiks aidata imetamisnõustaja. Ainuke asi, et imetamisnõustaja käib päeval, kui minu lapsed armastavad magada:) Kell 6 hommikul ega peale 9 õhtul teda ju pole, kui lapsed sööksid. 

Liisa kaalus täna 1682 (+18) ja Kaspar 1548 (+39) g.  

18.02. 2014 - 52. elupäev

Liisa sai hommikul suure vägiteoga hakkama. Nimelt kell 6 hommikul sõi ta rohkem, kui ette nähtud ja lõpetasime söömise alles kell 7. Määratud toidukogus oli 33 ml, aga tema sõi 43 ml! Ma ei uskunud oma silmi! Aga sellest suurest söömisest oli ta ka hirmus väsinud või oli kõht nii täis, et järgmine kord sõi ta alles kell 9 õhtul:) Kella 3 ajal peale pesu ja kaalumist proovisime ka, aga ei võtnud vedu.

See on ikka uskumatu, milleks sellised pisilased võimelised on, kui neile ainult võimalus anda! Nagu kuvöösist välja võtmine, lihtsalt prooviks, aga hakkama said! Või vesivoodi ära võtmine, jälle prooviks, aga temperatuur püsib. Ja rinnale panemine, prooviks ja harjutamiseks, ega ta niikuinii ei söö alguses eriti. Aga sööb! 

Küsisin igaks juhuks arstilt, et kas ta ikka rohkem tohib süüa, aga arst arvas, et võib küll ja et ega nad tegelikult ei tea, kui palju ta ise tahaks süüa, lihtsalt arvutatakse mingi vajalik kogus talle välja. Küsisin ka, millal Kaspar võiks proovida rinnast süüa. Arvas, et varsti on ta nii suur, et võiks proovida küll. Mulle tundub küll, et ta otsib rohkem ja lutiga ei taha hästi leppida enam.  

Täna ma kaalusin ja pesin mõlemad lapsed ise ning vahetasin voodipesu ka ise. Lootsin, et ehk hooldaja aitab voodipesu vahetada, aga ta ei tulnud juurde uurimagi, et kas on abi vaja. Ega ma sain ühe käega hakkama küll voodipesu vahetamisega. Tuleb lihtsalt kõik asjad valmis panna ja siis ühe käega hoian last kaalul igaks juhuks kinni ja teisega vahetan voodipesu ära. Isegi musta pesu ei korjanud hooldaja pesukorvi. Aga ma sain ise ka hakkama. Pean ju saama:) 

Kuna Liisa söögikordadel magas, siis sain Kasparit ka vahelduseks söötmise ajal süles hoida. 

Täna tehti mõlemale lapsele silmade uuring. Ma ei juhtunud juures olema, seega ei tea, mis sealt leiti. Ju homme oma arst räägib. 

Kuna täna oli üle pika-pika aja jälle päikest näha, siis lihtsalt pidin natukeseks jalutama minema. Päris kevad on õues vahepeal tulnud.

Õhtul käis mul Triin külas. Ja tal oli meeles keedetud mune tuua ning ta ema oli mulle liha teinud! Nii et söökla õhtuse piimamannasupi ja riisiga lihata piruka asemel oli mul lausa kuninglik õhtusöök:) Aitäh, Triin ja Triinu ema, väga maitsev oli!

Õhtul lapsi söötes mõtlesin kadeduse peale. Alles mõni aeg tagasi tundsin inimlikku kadedust, kui mõnel emal ja lapsel olid suured edusammud, et ma tahan ju ka! Kuigi ma teadsin, et ma ei tohiks nii mõelda, vaid peaksin ainult rõõmustama. Täna hakkasin mõtlema, et kuna meil on viimasel ajal hästi läinud, võiks mõni teine ema äkki meie peale natuke kade olla. Ja siis jõudis kohale, et tegelikult ei saa ega tohi kade olla, sest keegi teine peale minu ei ole kõrvalt näinud, kui palju mu lapsed on pidanud üle elama ja kannatama, et sellesse olukorda lõpuks jõuda. Keegi teine ei tea, kui palju olen mina pidanud üle elama ja kannatama, et nüüd lõpuks ometi tunda rõõmu oma laste edusammude üle. Aga jah, nüüd lõpuks on tõesti tunne, et me liigume edasi, mitte ei tammu ühe koha peal. Vahepeal oli mul tunne, et me jäämegi siia haiglasse ja kõik päevad ongi lõputult ühesugused. Aga nüüd lõpuks on näha positiivseid muutusi. Ja need tulid kuidagi äkki. Järsku üle öö ei vaja nad lisahapnikku. Ja on voodites. Ja teisel katsel sõi Liisa juba 10 ml ise. Nad kasvavad! Ja arenevad! Ja see on nii fantastiline! 

Liisa kaalus täna 1664 (+41) ja Kaspar 1509 (+40) g.  

17.02.2014 - 51. elupäev

Eile õhtul kella 12 söötmise ajal sõi veel Liisa 20 g! Kusjuures eelnevalt olin mõlemat rinda juba lüpsnud, kuna arvasin, et vaevalt ta jälle süüa tahab. Aga ta otsis ja proovisime. Nii et see polnudki ühekordne juhus. 

Ja täna hommikul kell 6 sõi ta lausa 27 g! Kell 9 ta magas magusalt, ei proovinud üldse. Kell 12 proovisime, aga sõi ainult 2 g. Kell 3 peale kaalumist-mõõtmist ja pesu sõi ta ikkagi 17 g. Kell 6 õhtul ta magas jälle ning kell 9 sõi 18 g.
Ta alguses pusserdab seal rinnal niisama, vahepeal haarab ja imeb paar korda, siis laseb lahti jälle. Kuni siis piima tulema hakkab, siis haagib ennast külge ja on u 10 minutit nii. Mingi 5 korda järjest imeb, vahepeal puhkab ja siis jälle imeb. Nii et väga tubli! Ja hapnikutase ka püsib.
Arst käis ja kiitis ka meid. Ja keeras Kaspari vesivoodi temperatuuri madalamaks ning laskis õel Liisa oma üldse ära võtta prooviks. Ja Kaspar hakkab ka süüa saama süstlast boolusena. Esimene kord võttis mõtlema, et kuidas ma samal ajal Liisat tissitan ja Kasparile süstlast annan, aga vist sain omale süsteemi käppa. Istun tooliga Kaspari voodi juurde, nii et ühe käega vajutan süstalt ja teisega toetan Liisa pead. Ainult süstalt on ühe käega paha vahetada.
Ja piimasüsteemi mõtlesin ka välja. Hommikuti on piima palju, siis pole probleemi ühest rinnast mõlemale vajalik kogus välja lüpsta, et Liisale täis tiss jääks. Päeval aga ei ole nii palju. Lasin siis hommikuse piima külmkappi panna ja kui Liisal mingi kogus puudu jääb, siis sealt õde toob.
Võtsin siis täna julguse kokku ja küsisin arstilt, et kui kauaks ta meile haiglasolemist prognoosib, et tahaksin vahepeal kodus ilmselt käia. Arst arvas, et väga asjakohane küsimus. Et kojuminekut ta veel öelda ei julge, aga ta on mõelnud, et järgmisel nädalal võiksime me üles kolida! See oli nüüd küll ootamatult kiiresti:) Nüüd siis plaaningi sel nädalavahetusel koju minna, sest järgmine korda saan sinna sõita juba koos lastega.
Täna kaaluti ja mõõdeti ka lapsi jälle:
Liisa: kaal 1623 (+33), pikkus 39,5 (+0,5) ja peaümbermõõt 29  (+1,5) cm.
Kaspar: kaal 1469 (+23), pikkus 39 (+1) ja peaümbermõõt 29 (+1) cm. 

Täna sai täis 34. rasedusnädal.

16.02.2014 - 50. elupäev

Eile õhtul lasingi Liisa piima ka perfuusorist panna, nii et kell 12 olin juba voodis.

Täna oli pühapäeva puhul natuke vaiksem päev ja ühtegi arsti ei käinud. 

Hommikul kell 6 tundus Liisa tissist väga huvitatud olevat. Otsis aktiivselt midagi ja lutti ei tahtnud sugugi:) Aga emme ei tahtnud tissi anda. Kell 9 oleks emme tahtnud anda, aga Liisa paar korda haaras, kuid eriti ei imenud. Kell 12 magas ta sirgelt, nii et ma üldse ei proovinud. Enne kella 3 oli kaalumine ja pesu ning siis ta oli ka väsinud. Täna pesin ja kaalusin mõlemad ise, hooldaja vahetas niikaua voodipesu ära. Hakkama sain. Üldiselt õed siin eriti minu ja lastega enam tegemist ei teegi, ilmselt eeldavad, et ma olen juba "vana kala" ja saan kõigega ise toime. Masinad neil ka eriti ei piiksu (täna vist kuulsin ühe korra Kaspari oma) ja nii nad ongi rahulikult. Ma muidugi päris kogu aeg nende juures ei ole, nii et ma ei tea, kas nad vahepeal nutavad ka näiteks. 

Kuna nüüd läheb Liisa söötmisele nii kaua aega, siis otseselt lastega tegelemisest (sh lüpsmisest) vaba aega on mul tavaliselt 1,5 tundi. Ja kui sinna sisse peab mahtuma ka minu enda söömine, siis vaba tundi känguruks nagu enam ei olegi. Liisat ma hoian söötmise ajal ka süles ja tema pärast ma väga ei muretse, aga Kaspari pärast on süümepiinad kergelt. Täna enne oma lõunasööki siis ikka istusin temaga natuke.

Täna kutsus tädi mind enda juurde lõunale. Lüpsin ühe söögikorra piima ette, et saaksin natuke kauem ära olla. Tädi organiseeris mulle isegi transpordi tema juurde ja tagasi ning pakkus imemaitsvat kanapastat. Ja oma tekikese sain ka ära triikida. Nii et mõnus pärastlõuna oli. Läbi linna sõites on kummaline vaadata, et väljaspool haiglat keeb elu: kes läheb teatrisse, kes kinno, mõni poodi ja külla, inimesed sagivad ringi ning toimetavad rahulikult oma kodudes. Ainult meie elu siin kulgeb ainult ühtemoodi.

Kella 9 ajal vaatasin, et Liisa paistab ärkvel olevat, et prooviks jälle süüa. Ja üllatus-üllatus: Liisa sõi 22 g vajalikust 32-st! Eks ta natuke tegi sohki, kuna vahelejäänud lüpsikorra tõttu oli piima palju ja ta väga palju vaeva ilmselt ei pidanud nägema. Aga ma tundsin, et ta päris pikalt ikka imes.

Liisa kaalus täna 1590 (+50) ja Kaspar 1446 (+40) g. Homme on jälle pikkuse mõõtmise päev.

Lõpetuseks pean ütlema, et kui blogisse iga päev postitust ei ilmu, ei ole vaja muretseda: mul lihtsalt siis polnud aega kirjutada ilmselt:) 

15.01.2014 - 49. elupäev

Eile õhtul tiksusin Liisat söötes juba kella 00.40-ni! Peaks vist täna viimase söötmise laskma perfuusorist panna, väsimus hakkab ligi tikkuma.

Täna hommikul panin Liisa kohe rinnale. Imetamisnõustaja tuli ka õpetama. Tema näitas imetamiseks teist asendit, mis isegi tundub mugavam. Eile pandi tal pea minu kaenla poole ja jalad kõhu poole, nö klassikaline imetamisasend, nüüd vastupidi. Nii saab paremini ta pead toetada ja teise käega saab tissi suhu juhtida:) Natuke imes, siis tundus imetamisnõustajale, et ta magab ja kaalus ta ära. Kaal näitas 2 g vähem kui enne! Siis läks imetamisnõustaja ära ja mina jäin Liisat krooksutama. Ma ei uskunud esimest kaalumist, sest ma ju tundsin, kuidas ta imes, paar grammi oleks ikka pidanud kätte saama. Ja kaalusin uuesti. Mina sain tulemuseks 2 g. Hoidsin teda veel mõnda aega süles ja vaatasin, et ta on kangesti aktiivne ja nagu otsiks veel tissi. Otsustasin ta uuesti rinnale panna. Ja imes mitu korda päris pikalt. Ning hiljem kaaludes sain tulemuseks 10 g! Väga tubli. Päeva jooksul mul rohkem ei õnnestunud teda kahjuks rinnale proovida, sest 12 ajal ma arvasin, et ta on veel väsinud, 3 ajal oli ta juba kaalumisest väsinud ja kella 6 ei õnnestunud teda ka piisavalt ärkvele saada. Aga kell 9 õhtul, kui ma arvasin, et ta niikuinii ei taha ja lüpsin mõlemad rinnad tühjaks, siis oli ta piisavalt ärkvel ja otsis:) Panin siis prooviks rinnale, mõned korrad imes ka, aga peamiselt pusserdas niisama tissiga. Ja tulemuseks oli ka 1 g. 

Täna näpu otsast tehtud vereanalüüsis oli valvearsti sõnul hemoglobiini tase normis, nii et praegu vereülekannet vaja ei lähe. Valvearst vaatas veel, et Liisale on põsed tekkinud. Ma ise ka vaatasin, et väikesed armsad punnpõsed on tal juba. Kosub igalt poolt:)
Õega rääkisime täna kaalumisel vist natuke teineteisest mööda. Küsis, et millal kaalume ja kas on abi vaja. Arvasin, et saan ise hakkama, aga võib-olla on abi vaja. Tema hakkas siis kohe Liisat pesema:) Tundub, et Liisa ka pahandas selle peale, sest tegi natuke kisa. Ma siis tegin voodi ära ja pesin-kaalusin pärast Kaspari.
Saaremaised külalised käisid ka täna: isa ja noorem vend. Nüüd on teised pereliikmed peale ämma ja äia lapsi näinud. Isa vaatas ka, et ikka täitsa tite nägu on juba.
Liisa kaalus täna 7-nädalaseks saades 1540 (+20) ja Kaspar 1406 (+25) g. Liisa sööb 32 ml ja Kaspar 30 ml. Ja ühtegi piiksu ma täna nende masinatest ei kuulnudki!
Kui arvestada, et pool veebruari on nüüdseks möödas, siis loodetavasti on meil ka pool haiglaajast "istutud", sest arvestan, et märtsi lõpuks ikka peaksime koju saama. Arsti käest pole seda julenud veel küsida:)

14.02.2014 - 48. elupäev

Täna oli meil väga sündmusterikas päev.

Kõigepealt hommikul läksin julge sammuga õdede juurde ja ütlesin, et ma tahan neid mõlemaid kaissu saada. Kusjuures tööl oli mõlemad õed, kelle käest ma juba olen küsinud seda ja kes ei tahtnud anda:) Vaatasid natuke kahtleva näoga, aga ütlesin, et dr Toome lubas. Ja saingi! Nii et sõbrapäeval said sõbrakesed esimest korda kokku. Mingit imelist kallistamist ega südametoonide ühtlustumist ei toimunud, aga minule jõudis esimest korda kohale, et mul on kaksikud:) Hooldaja tuli ka mingi aeg palatisse ja kuid meid märkas lõi käsi kokku, et issand kui armas. Ja kui dr Toome sisse astus samal ajal, siis küsis, et kas on uhke tunne. On muidugi uhke tunne, et meil on kaks sellist suurepärast imet!

Natuke hiljem tuli arst. Ütles esiteks, et Liisal on hemoglobiin natuke madal jälle. Homme tehakse uus analüüs ja siis otsustatakse vereülekande vajalikkus. Siis ütles, et võin proovida Liisat rinnale panna. Et ega ta esialgu sealt suurt ei söö, aga harjutab. Ja kui rinnal oleku ajal peaks saturatsioon ehk vere hapnikusisaldus langema liiga palju, siis järelikult on liiga vara, sest imeda, neelata ja hingata ta korraga hästi ei suuda. 

Natuke halb uudis oli see, et Kasparil on väike kubemesong. Seda pidi pea 90 % enneaegsetel olema, et tüdrukutel naba- ja poistel kubemesong. Aga see on väike, praegu mingit sekkumist ei nõua ja peaks ise välja kasvama.

Küsisin ka pesemise kohta, et kas ikka tohin kraani all neid pesta. Tohin küll ja siis arvas arst, et tegelikult võiks nad ka vanni panna, et kes meil õdedest tööl on, teeks proovi. Õde Nataša ütles selle peale: "Bože moi!", aga otsis vanni välja:) Liisat vanni ei lubatud siiski, sest enne tissitamist väsiks ta liiga ära. 

Ja saigi Kaspar vanni! See on esimene asi, milles ta Liisast ette jõudis:) Esimest korda tegi seda õde ja väga omamoodi. Nimelt pani ta lapse vanni koos linaga! Et tema vanaema olevat nii teinud ja nii laps ei ehmata vees. Väga huvitav moodus. Kaspar paistis asjaga päris rahul olevat. 

Ja siis lõpuks tuli ka ämmaemand ja proovisime Liisat rinnale saada. Ämmaemand kiitis, et ta avab kenasti suud ja haarab ka, aga ega ta palju imeda ei suutnud jah. Oma 3 g sai ta siiski kätte ja ämmaemand kiitis, et väga tubli. Söödud piima kogus saadakse siin teada kaalumise teel. Nimelt tuleb laps koos riiete ja juhtmetega kaaluda enne söötmist ära ja samamoodi peale söötmist, isegi pea peab kaalul samale poole panema. Ja kaalude vahe näitabki, palju ta sõi. Hiljem siis andsin sondist kogu ülejäänud vajaliku koguse. Ühest korrast päevas proovimisest piisab, kuna muidu ta väsiks liiga ära.

Peale selliseid sündmuseid käisid meil veel külalised: Päikesepüüdja koos ühe oma mehega, väiksem mees olevat suusatamisest nii väsinud, et magas autos. Päikesepüüdja arvas, et Liisa on issi nägu:)

Ühe asja üle olen ma siin olles mitu korda imestanud. Nimelt erinevate meditsiiniasutuste koostöö puudumise üle. Või mis siin erinevatest asutustest rääkida, kui isegi sama haigla kaks erinevat osakonda eriti koostööd ei tee. Minu arust on eriti selliste pisikeste patsientide puhul oluline, et nendega koos liiguks kogu nende ajalugu: analüüside ja uuringute tulemused ning muu info, et ei peaks uuesti samu asju tegema või oleks võrdlusmaterjal eelneva uuringuga, et kas on paremaks või halvemaks läinud. Siin aga küsiti minult mitu korda selle kohta, mis ITK-s tehti. Näiteks, et kas baktereid uuriti verest ja mis tulemused olid.
Ja ka Kaspari intensiivi kohta, et kas seal silma põletikurohtu pandi või mitte. Isegi kui mulle oleks öeldud neid asju, ma ei oleks kindel, et mulle need asjad 100% õigesti meelde jäävad, kuidas siis minu jutu põhjal võiks mingeid meditsiinilisi otsuseid teha? Miks nad ei saa neid asju ise kusagilt vaadata? Eriti tänapäevasel digiajastul, kui vähemalt ITK-s olid pildid ja analüüside tulemused küll digitaalsed.
Pildil on Liisa 1 toidukord: alustuseks rapsiõli ja teised rasvad, siis 31 ml piima ja lõpetuseks sildita süstlast 0,5 ml dest vett.

Liisa kaalus täna 1520 (+36) ja Kaspar 1381 (+36) g.

13.02.2014 - 47. elupäev

Täna oli meie arstil vaba päev ja osakonna juhataja dr Toome vaatas lapsed üle. Ütles ka, et apnoesid võib olla veel pikalt, oluline on, et püsivalt lisahapnikku enam ei vaja. Kuigi Kaspar piiksus täna ja õde pani talle isegi korraks maski. Küsisin sellelt arstilt, kas ma neid korraga sülle võin võtta, eile oma arstilt ununes küsimata. Ja tema lubas. Ütles vaid, et keegi peaks juures olema ja aitama. Ütles õele ka, et võin võtta. 

Meie palatist kolis venelane üles. Või tegelt ta küll rääkis vene keelt, kuid tema välimus kõneles mingist muust kaugest päritolust. Selline tõmmum ja pilus silmadega oli. Ja käitumise poolest ka natuke kummaline. Meiega ta ei rääkinud sõnagi, oma lapse eest ta ei hoolitsenud, kuigi see karjus pidevalt kõrvalpalatis, alguses andis rinda, siis aga otsustas, et ta ei taha enam! Ja isegi pudelist pidid õed söötma. 

Aga vaevalt oli tema üles kolinud, kui juba tuli järgmine, nii et oleme endiselt 4-kesi. Tema on ka venelane, aga räägib ka eesti keelt ja tundub täitsa tore. Ja tema laps on minu omadega ühes toas. Nüüd on 6 last kokku kahes palatis ja Kaspar on ainuke poiss:)

Täna pesin Liisa ise kraani all puhtaks, aga Kaspari jõudis hooldaja juba ära pesta, kuigi ma ütlesin, et panen piimad hakkama, siis kaalun ja pesen lapsed. Ta tegi üsna kahtlevat nägu, kui ütlesin, et ma kraani all neid pesen. Ei tea, kas peaks arsti käest üle küsima, et kas ikka tohib? Võib-olla eelnevad õed on siin isetegevust teinud:) 

Liisa söötmine läheb minu arvates edukalt. Ei ole ta oksendanud ega muul moel väljendanud, et talle selline toitmine ei sobiks. Võtsin omale imetamispadja käe alla toeks, mässin ta teki sisse natuke püstisemasse asendisse ja panen luti suhu. Siis kõigepealt igasugu vitamiinid ja lisaained ja rasvad sondi ning siis piim. Alguses ta päris hoolega imeb seda lutti ja vaatab ringi, mõne aja pärast aga jääb magama. Ilmselt sama asi saab olema rinnaga toitmisel:) Ehk homme antakse meile selleks lõpuks luba. 

Täna käisime natukeseks õues ja muidugi poes, oma toidutagavara peab siin ikka olemas olema. Ja palatikaaslane nr 1 ostis lapsele riideid. Sest temal on lootust järgmisel nädalal üles kolida ja siis ilmselt üsna pea koju ka.

Liisa kaalus täna 1484 (+39) ja Kaspar 1345 (+21) g. 

12.02.2014 - 46. elupäev

Täna nägin üle pika aja arsti, kes ütles, et tal polegi eriti midagi rääkida:) Et praegu on kõik rahulik. Liisal jäetakse prooviks Ventolini aur ära, et seda liiga pikalt teha ei tohigi, aga kui tal peaks hapnikutase liiga tihti langema hakkama, siis tehakse jälle. Liisa saab endiselt pissimise rohtu. Hapnikutaseme püsimise kohta ütles, et nad lihtsalt küpsevadki niimoodi. Et võibki üleöö korras olla, aga samas üksikuid apnoesid (hingamisseisakuid) võib olla kuni 36. rasedusnädalani. Loodetavasti püsivalt enam lisahapnikku vaja ei lähe. Täna mõlemad piiksusid paar korda, aga näidud lähevad ise üles ikkagi ruttu. 

Küsisin siis tissitamise kohta ka. Tundus, et arstil oli see lubadus juba meelest läinud:) Aga Liisa otsib kangesti tissi. Mina segan alles piima kokku, aga voodis käib juba vali lutsimine:) Kõigepealt määras arst, et Liisa hakkab piima saama boolusena. See tähendab, et piima ei lükka süstlast sondi mitte perfuusor 1 tunni jooksul, vaid ma ise, 1 ml ühe minuti tagant. Et see näitab, kas ta talub suuremat toidukogust korraga. Kui talub, siis võiks reedel proovida tissile. Toidukogus on tänasest 30 ml, seega läheb puhtalt toitmisele 30 minutit. Kella 9-se söötmise ajal tegi Liisa veel kaka, nii et pärast pidin uuesti mässu ära vahetama. Aga see söötmine on mõnus ajaviide. Võtan Liisa toitmise ajaks sülle ja imetlen teda nii kaua. Ehk harjub ära, et emme võib ka sööki tähendada:) Kaspar sööb alates õhtul 12-st 27 ml. 

Täna pesin mõlemad ise kraani all puhtaks ja panin riidesse. Ei läinudki mu käes katki. Seal soojenduslambi all mähkimislaua juures toimetades hakkab endal väga palav, nii et pärast peaks ise ka pessu minema:) 

Istusin mõlemaga kängurus ka. Nii oligi terve päev praktiliselt sisustatud koos lüpsmiste ja mähkude vahetustega. Esimene puhkepaus tuli mul alles poole 4 paiku. Aga tore, saab päeva kiiremini õhtule.

Õhtul käisid meil külalised ka, laste ainus tädi koos oma tütre ja mehega. 

Liisa kaalus 1445 (+19) ja Kaspar 1324 (+42) g. 

11.02.2014 - 45. elupäev

Eile õhtul tegi Liisa veel nalja: kakas 2 uut mähet täis. Jõudsin mina uue mässu jalga panna ja krõpsud kinni, kui käis kõva plurts. Panin siis uue mässu ja täpselt sama moodi:) Kolmas mässu jäi õnneks pidama.

Täna ma ei saanud jälle arstiga jutule. Istusin Liisaga kängurus, kui ta õdede juures istus ja laste asju arutas ning ühe teise emmega rääkis. Siis pidin mina minema lüpsma ja kui ma tagasi tulin, oli ta juba läinud. Ma pole reedest saadik temaga rääkida saanud.

Täna oli kolimise päev. Nimelt Kaspar sai ka vesivoodisse! Ja riided selga. Ilmselt oleks arst mulle seda hommikul öelnud, kui me oleks rääkinud. Aga nüüd tulin lüpsmast, et hakata lapsi kaaluma ja Kaspar oli hoopiski voodis juba! Täna pesti mõlemaid esimest korda kraani all. Nii et 45-päevaselt said nad esimest korda päris vett tunda:) Liisa oli veel kaalumata ja peale kaalumist pesi õde ta kraani all puhtaks ning mina sain talle mähkimislaual soojenduslambi all riided selga panna. 

Peale Kaspari kolis kuvöösist voodisse ka palatikaaslase nr 2 tüdruk ning saare neiud kolisid juba 3. korrusele. Palatikaaslane nr 1 kolib ka üsna varsti 3.-le. 

Liisa ja Kaspar tegid täna ühe meeldiva üllatuse: mõlemad olid päev läbi ilma hapnikumaskita ja mina ei kuulnud kordagi, et kumbki oleks piiksunud. Kaspari hapnikutase oli pikka aega lausa 100% ning Liisa oma püsis ka enamasti 90 piires. Ainult kaisus olles langes tal üheks hetkeks alla 75, nii et monitor jõudis ühe piuksu teha, siis tõusis uuesti. Kui õe käest küsisin, kas tema on piiksumist kuulnud, siis ta ütles, et ei ole. Täitsa uskumatu! Et niimoodi üleöö. Aga ega see muidugi ei tähenda veel lõplikult lisahapnikuta olemist, seda ma ei julge veel loota.

Käisime täna õues ka, aga ilm oli üsna vastikult märg. 

Süüa täna õnneks ikka saime ja menüü oli harjumuspärane: lõunaks oli jälle kartulipuder (kõrvale peedisalat ja kotlett, eile oli kartulipudru ja peedisalati kõrvale isegi liha!) ja õhtul piimasupp. Millegipärast on siin koguaeg nälg. Alates hommikul kella 6-st, kui esimene söötmine on, kuni õhtuni välja. Korraks peale sööki on nagu kõhus midagi, aga üsna pea tahaks jälle midagi. Ja samamoodi on siin kogu aeg uni.

Kaksikute emaks olemine hakkab juba vaikselt lõivu nõudma. Kuna meid on 4 naist 3 lüpsimasina taga, siis ei jäänud muud üle, kui palatikaaslasega kokku leppida, et mina enne ja tema pärast, kuna minul läheb 2 lapsega toimetamiseks kauem aega. Ja see tähendab ka varasemat ärkamist:( 

Liisa kaalus 1426 (+17) ja Kaspar 1282 (+32) g.

10.02.2014 - 44. elupäev

Täna sai täis 33. rasedusnädal...

Arsti nägin täna ainult vilksamisi ning midagi ta rääkida ei jõudnud. Ilmselt ta käis hiljem veel, aga ma ei juhtunud siis laste juures olema. Ja ega tal vist midagi uut rääkida polegi. Ainult tissitamise kohta oleks tahtnud küsida, et kas siis võiks juba proovida. Ämmaemand käis ka uurimas, et kuidas meil olukord on, kas võiks proovima hakata. Toidukoguseid oli tõstetud mõlemal 1 ml võrra, Liisal nüüd 27 ja Kasparil 25. Liisale anti täna siis rapsiõli esimest korda ja lisaks mingit uut pissimiserohtu. 

Proovisin tänase õe käest neid mõlemaid endale sülle küsida, aga ta ei tundunud ka sellest ideest vaimustatud olevat. Ja kui tema käest ka ei saa, siis vist ei saagi, sest tänane õde on üks toredamaid. Peab vist arsti arvamust küsima, kui arst lubab, siis ei jää neilgi muud üle:)

Täna ma pesin ja kaalusin mõlemad ise. Ja panin esimest korda ka Liisa riidesse. Õde mõõtis mõlemad üle ja lisaks peaümbermõõdud ka.

Täna tuli veel üks ema juurde, nii et nüüd on "lüpsiruumis" järjekord, sest masinaid on 3, aga emmesid 4 ja rohkem masinaid neil polevat.

Õue täna ei kippunud, sest ilm tundus udune ja märg olevat. Heegeldasin hoopis Kaspari tekile äärepitsi, nii et see on nüüd päris valmis. Ainult see tahaks pressimist, kuid triikrauaga on siin haiglas vist probleeme:) Ja Liisa tekile hakkasin ka lappe juurde heegeldama. Pidin tekile ka uue värvilahenduse välja mõtlema, sest valget lõnga enam poes ei olnud. 

Liisa ja Kaspar tegid õhtul trikke. Mõlemad kakasid oma voodid täis, Liisa ees ja Kaspar järgi. Õde naeris ka, et kohe näha, et kaksikud:) Liisa tegi esialgu voodisse pissi ja kui ma õde kutsumas käisin, siis jõudis ka kakada. Õde pidi ka vesimadratsi katte ära vahetama. Ja niikaua kui ma lüpsmas käisin, vahetas õde Kaspari mähet ja tema kakas ka voodi täis. Positiivne on muidugi asja juures see, et nad ise kakavad ikkagi:)

Õhtul jäime palatikaaslasega millegipärast õhtusöögist ilma. Me ei jäänud hiljaks, aga isegi nõud olid ära koristatud, söögist rääkimata. Väga kummaline. Ja kui ma poleks eile poes käinud süüa ostmas, mis siis saanud oleks? Peaksin hommikul 9-ni tühja kõhtu kannatama? Täiesti mõistetamatu. 

Skaipisime ka jälle kodustega. Ja ma juba igatsen meeletult nende järele, mis siis, et üleeile alles nägin:( Ja mõtlesin, et miks see peab nii olema, et ma ei saa nende juures olla. Ei saa igal õhtul neile päriselt headööd kalli-musi teha. Ei saa nende juures olla, kui Karl sai esimese 5 ja käis esimest korda diskol ning Sander õppis lugema. Igal juhul hakkan juba järgmist kojusõitu planeerima. Seda on üsna raske teha, kui pole õrna aimugi, kaua me üldse haiglas peame olema ja isegi mitte seda, millal võiksime 3.-le korrusele pääseda. Sest sealt enam koju käima ei saa.   

Liisa värsked mõõdud: kaal 1409 g (+38), pikkus 39 (+0,5) ja peaümbermõõt 27,5 cm.

Kaspari mõõdud: kaak 1250 g (+25), pikkus 38 (+1) ja peaümbermõõt 28. 

08.02.2014 ja 09.02.2014 - 42. ja 43. elupäev

8. veebruaril said mu lapsukesed juba 6-nädalaseks!

Hoolimata sellest, et olin öösel tädi juures, oli äratus suht varajane, sest poisid ärkasid vara ja ronisid kaissu. Karl üldse õhtul võitles tükk aega, et emme peab ikka nende kaisus magama. Lõpuks leppis sellega, et ma niikaua nende juures olin, kui nad magama jäid ja et hommikul võib kaissu tulla. Magama jäid nad väga kiiresti, sest väsitav reis oli seljataga ja kell ka juba palju.

Tädi uuris, et kuidas siis on paljulapseline pere olla. Aga ma endiselt ei tea seda, sest mul on 2 last ja issi ka mitte, sest tal on ka 2 last. Me oleme mõlemad 2 lapsega üksikvanemad:)

Peale hommikusööki asusime Saku Suurhalli poole teele, kus kell 11 algas Disney jääetendus. See oli väga kihvt asi. Võimas valgusshow, hea muusikavalik, kaunid kostüümid, eriefektid (lendavad haldjad ja langevarjurid) ning väga ilus jäätants hüpete ja keerutustega. Nüüd pole olümpiamängude iluuisutamist vaja vaadatagi:) Poistele ka kokkuvõttes meeldis. Kui Saku Suurhallist juba väljas olime, siis Sander ütles, et lähme vaatame veel korra:)

Peale jääetendust sõime Rock Al Mare keskuses lõunat (nagu ka väga paljud teised etenduse külastajad) ja siis oligi aeg haigla poole sõita. Lõpuks ometi nägid Karl ja Sander oma väikest õde ja vennat ning issi sai Liisa sülle lõpuks. Karl ja Sander olid algul ikka päris ehmatanud, kui neid nägid, Karl ei julenud paigi teha esialgu, pärast ikka korra näpuga puudutas. Sander tahtis näha, millega neid kaalutakse ning kus akna peal Tiku ja Taku on. Ega neil palju aega polnudki, juba oligi vaja Saaremaa poole tagasi sõita.  

Mina veetsin ülejäänud õhtu Kaspari tekki kokku õmmeldes ja lõngaotsi peites. Põhimõtteliselt sain teki valmis, aga kus siin haiglas triikrauda saaks, et see ära pressida:)

Raseduskriisi nõustaja püüdis mind ka kinni üsna peale haiglasse jõudmist. Natuke jutustasime, aga kuna olin just oma teisi kalleid näinud ja haiglast natuke eemal saanud olla, siis oli mu tuju hea ja tal polnudki suurt nõustada jälle. Nii et seekord sattus ka minu jaoks üsna valel ajal.

Liisa ja Kaspar olid end vahepeal korralikult üleval pidanud, sest õde ei kaevanud midagi. Liisa kaalus laupäeval 1307 g (+8) ja Kaspar reedel 1165 (+4) ja laupäeval 1183 g (+18).

Pühapäev möödus rahulikult, sest arste ei käinud. Istusin Kaspariga hommikupoole kängurus ja Liisaga õhtul. Vahepeal käisime poes ja ajasin sõbrannaga juttu. Õhtul veel skaip ja dušš ning ongi päev läbi.

Liisa kaalus pühapäeval 1371 g (+64!, õde kaalus veel mitu korda, et kas on ikka õieti) ja Kaspar 1225 g (+42).

Mõtlesin täna haiglas olevate laste isside peale, eriti muidugi meie issi peale. Et emadega tegeleb siin raseduskriisinõustaja ja mõnevõrra õed ja arstid, kuid vaesed isad on kodus ning nendega ei tegele keegi. Üks asi on olmeline pool kodus oleval mehel, sest varasemad naistetööd tuleb ju kõik ära teha: söögitegu, nõudepesu, koristamine, pesu pesemine, triikimine!, laste kooli- ja lasteaiariiete sättimine, laste koduste tööde kontrollimine jne. Teine asi on toime tulla kodus olevate suuremate lastega, kes igatsevad emme järgi ja on sellevõrra ilmselt jonnakamad, sõnakuulmatumad ja nutusemad. Ja kolmas asi on veel see, et su haiglasoleva(te)l lapsel/lastel on halb, aga sa ei saa nende heaks midagi teha, ning su naine vajab ka kõige sellega toime tulemiseks sinu tuge. Nii et ma arvan, et mu armas abikaasa on peale sellist katsumust küll medali välja teeninud:)

07.02.2014 - 41. elupäev

Täna rääkis arst, et Kasparil on hemoglobiin liiga madal ja talle on vaja vereülekannet jälle (see on tal 4. juba). Seega pandi kanüül tagasi. Ja kuna Liisal on ka kaaliumipuudus, siis talle tilgutatakse veeni seda ja talle pandi ka kanüül jälle. Nii et 1,5 päeva saidki ilma kanüülita olla:(

Ja kuna Kasparil täna hapnikutase kippus langema (eile kusjuures oli väga tublilt pikalt ilma "nuusutamata"), siis tehakse talle ka 2 korda päevas Pulmicort auru, kuigi paar päeva tagasi ütles arst, et tema kopsupilt oli korras.

Liisa kopsu kuulates ütles arst, et juba on parem. Ja paar päeva tagasi tehtud südameultraheli kohta tuli ka alles täna meelde küsida, see oli sama pilti näidanud. Ja see pidi hea olema, et siis pole ava suuremaks läinud. Süda ja kopsud pidid omavahel seotud olema, et kui kopsud on kehvas seisus, siis süda peab rohkem tööd tegema ja ava võib suuremaks minna ja kui süda peab rohkem tööd tegema, siis omakorda kopsud peaks ka, nii et surnud ring tegib. Ehk see aurutamine ikka hakkab vähehaaval efekti andma.

Mõlemal lapsel on selle nädala jooksul tekkinud lutivajadus. Arst mingi aeg tagasi käskis pakkuma hakata ja Liisale vaikselt hakkasin ka, aga ta nagu ei tahtnud veel, ei osanud sellest midagi pidada ja ajas välja. Ja Kasparil ei olnudki lutti. Siis hakkasin vaatama, et Liisa täitsa suure lapse kombel nagu otsib midagi suuga ja maigutab suud ning üritas isegi näppe suhu saada, kui need ta näo juures juhtusid olema. Ja kui midagi muud suu juures juhtus olema, siis üritas ka suuga haarata. Pakun siis talle lutti aeg-ajalt. Esialgu teeb küll väga kibedat nägu, aga täitsa hoolega imeb seda. Mitte küll kaua, sest see kukub suust ära ju. Ega ta väga kaua jaksa imeda ka. Ja lisaks võib ta hoogsa imemisega omakorda hingamise ära unustada, nii et väga kaua ei saagi lasta lutitada. Kaspar hakkas ka nagu suuga otsima ja just siis, kui ma mõtlesin, et peaks õdedelt talle lutti küsima, oligi see talle tekkinud ja ka täitsa imeb seda. Arst arvas, et järgmise nädala alguses võiks proovida Liisat rinnale panna! Et ega ta küll sealt esialgu midagi ei söö, aga vaikselt hakkame harjutama.

Tänasest oleme palatis jälle neljakesi. Ja lüpsiruumi võib lausa järjekord tekkida, kuna juba paar päeva oleme kolmekesi seal olnud ning täna tuli meie palatisse veel üks juurde ju. Ja kõigil on sama graafik. 

Kasparit täna kaaluda ei õnnestunudki, sest vereülekanne kestis päris pikalt ja ma pean ilmselt enne ära minema. Nimelt tulevad täna mu mehed Tallinna ja et nendega natuke rohkem koos saaks olla, siis põgenen koos nendega ööseks tädi juurde. Homme lähme poistega Disney jääetendusele ja juba peabki tagasi tulema. Loodetavasti lubatakse poisid homme väikest õde ja venda siia vaatama. Isa käis ka täna külas, ta tuli koosoleku tõttu varem, ja nägi ka oma lapselapsi esimest korda. Nii et see nädal on külaliste poolest tihe õnneks. Lisaks minu meestele tulevad ka ema ja vend. 

Liisal õnnestus 1 g juurde võtta ja kaalus 1299 g. Nii palju rõõmu ainult 1 grammist:) Ja Kaspar kakas täna vist üle nädala aja ise (muidu tehakse iga päev või isegi mitu korda päevas gaasitoru). Väike kollane titekaka võib ka nii palju rõõmu teha. Väikesed haigla rõõmud:)

06.02.2014 - 40. elupäev

Kui hommikul esimest korda laste juurde läksin, siis Liisa kuvöösi ei olnud enam palatis. Rõõmustasin, et ilmselt Liisa ei pea tagasi kolima. Kui teine kord läksin, siis oli jälle kuvöös toas. Ehmatasin juba ära, et ikka peab tagasi kolima, aga õde rahustas mind, et see on Kasparile, täna on kuvöösivahetus (mingi aja tagant kolitakse laps puhtasse kuvöösi ja vana viiakse ilmselt siis puhastusse-desinfitseerimisse, kuigi kuvöösi puhtust peab siin koguaeg piinlikult jälgima, eriti pahad pidavat olema piima tilgad, mis kuvöösi soojuses ja niiskuses kiiresti baktereid kasvatama hakkavad). Õde ütles ka, et tuleb tema hommikul tööle ja vaatab, et Liisa on suur laps! Kuvöösis oli väike, aga voodis suur. Et peaks Kaspari ka voodisse panema:)

Hommikul oli Liisa veresuhkru tase jälle natuke liiga kõrge olnud. Arvati, et see oli ühest lisaainest, mida talle antakse. Rohkem seda lisaainet ei antud ja pärast oli veresuhkur jälle normis.
Arst tuli täna alles peale lõunat. Ja ütles, et eilse kopsuröntgeni põhjal oli Liisale ametlikult kopsuhaiguse diagnoos pandud. Ravi läheb samamoodi edasi. Veresuhkru kohta ütles, et ilmselt see on jah sellest lisaainest, mille nimi on FMS. Kuna rinnapiima koostis on mõeldud ajalisele lapsele, aga enneaegsed kasvavad 2 korda kiiremini, siis neile on vaja rohkem toitaineid ja energiat. Seega kuna nad rinnapiimast seda ei saa, siis tuleb neile erinevaid lisaaineid juurde anda. Seda FMS-i ja Nutriloni segan ma piima hulka, need siis on ilmselt rinnapiimarikastajad. Lisaks saavad nad päeva jooksul veel päris palju aineid, mis osad tuleb mul endal pulbrist ja dest veest kokku segada ja siis süstlast sondi lükata, vedelad pannakse süstlasse valmis, mina pean ainult sondi lükkama. Antakse siis kaltsiumi, fosforit, rauda, õlisid, vitamiine, valke, Kasparile siis veel kaaliumi. Kuna Liisale seda FMS-i anda ei saa ja teisi aineid võib ka kõiki teatud piiratud koguses anda, siis on Liisaga natuke jama arsti sõnul. Tema toitainete hulk pidi praegu olema suht miinimumi peal tema kaalu kohta ja kuna pissimist soodustavad ravimid on ka endiselt, siis ongi kaalulangus kindel. Et vist hakatakse talle rapsiõli andma:) Sealt pidid lapsed hästi aineid omastama.
Mõlemal lapsed tõsteti päris palju toidukoguseid ja mõlemad läksid korraga 3-tunniste söögivahede peale. Hurraa!
Tänased õed olid väga virgad, nii et lapsed oli pestud ja kaalutud enne, kui ma piimaga jõudsin. Ja aur oli ka juba tehtud.
Eile oli tuju natuke parem, aga kui täna arst ütles, et ikka ametlikult on kopsuhaigus ja et Liisa kaalust alla võttis jälle, siis läks tuju jälle kehvaks. Kui ma Pulmicorti ravimit guugeldasin, siis sattusin ühte välismaisesse enneaegsete foorumisse, kus väga tabavalt nimetati sellist olukorda NICU rollercoaster ehk vastsündinute intensiivi karusell või ameerika mäed oleks vist õigem. Tõesti ongi nii, emotsioonid on üles ja alla, kuigi siiani tundub, et need tipud on väga madalad ja väga harva, enamasti sõidan seal all kusagil. Et kui ongi üks hea uudis, siis sellele järgneb kohe halb.
Kui meile ITK sünnituseelses osakonnas lastearst rääkimas käis, mis nii vara sündivaid lapsi ees ootab, siis minu peamine mõte oli, et peaasi, et on elus. Ja kuidagi sinisilmselt arvasin, et kui vahetult peale sündi on kõik korras, siis ongi nendega korras ja nad peavad lihtsalt kasvama. Aga nüüd tuleb järjest ja järjest ikka välja probleeme, mis on seotud sellega, et organid ei ole piisavalt arenenud. Millal nad ükskord kasvama saavad hakata?
Täna oli huvitav kokkusattumus. Ostsin osta.ee-st imetamispadja (ehk ikka läheb vaja:)) ja kuna omanik ütles, et ta töötab suht lähedal, siis ta tuleb toob mulle selle siia ära. Ja selgus, et ta oli oma enneaegsete kaksikutega ka siin majas 1,5 kuud olnud. Lapsed oli tal küll kohe 1,5 kilo olnud. Et see koht on liigagi tuttav. Huvitav on see, et ma suudan nüüd juba kogu olukorrast rahulikult rääkida. Et lapsed olid 860 g ja et oli südameoperatsioon ja mis kõik veel, aga tollel hetkel, kui need asjad juhtusid, siis ma ei saanud mõeldagi neile ilma pisarateta.
Kaspar kaalus 1161 ja Liisa juba alla 1300: 1298 g.

05.03.2014 - 39. elupäev

Täna hommikul magasingi sisse:) Öö oli üsna hakitud, kuna esimene äratus oli juba 4.40 ja siis jälle 7.15. Ja siis vahepeal käivad teised sisse-välja ja kõige tipuks tuli hommikul vara koristaja. Ja nii ma ärkasingi 15 minutit soovitust hiljem. See tähendas, et hommikupudru pidin üleval söömata jätma, aga võileiva ja saiakese jõudsin kaasa haarata. Siis ruttu piima lüpsma. Ja seejärel tulid varajased külalised koduvallast.

Hommikul tuli välja, et Liisale tehakse 4 korda ööpäevas auru: kell 6, 12, 18 ja 24. Kell 12 ja 24 on 2 auru 2 ravimiga: Pulmicort ja Ventolin, teistel kordadel ainult Ventolin. Täna hommikul tegin ise Liisale auru. Õde paneb ravimi valmis ja ma pean ühe käega Liisat natuke istukil hoidma ja teise käega hoian maski nina ees. Peale Pulmicorti auru tuleb nägu puhtaks teha.
Arst käis ja vaatas lapsed jälle üle. Kasparil on kaaliumipuudus ja hakkab seda juurde saama. Liisat aga käsitletakse arstliku komisjoni otsusega kui kopsuhaiget. Kuigi röntgenpilt otseselt seda ei näidanud, siis natuke turseid oli siiski näha. Selle vastu siis Ventolin ja kopsutorude lahtiminekuks Pulmicort, et võimalikult vara ravimisega pihta hakata. Arst ütles, et Ventolini väga pikalt ei tehta, aga Pulmicorti auru saame suure tõenäosusega veel koduski edasi teha:( Ohjah, peab vist ikka endale ka aurumasina ostma.
Silmauuringuid tehakse veel kindlasti 40. rasedusnädalani välja. Ja see, et praegu on korras, ei tähenda midagi, igal ajal võidakse avastada, et silmadega ikkagi on jama. Tegelikult ma lugesin seda isegi eile õhtul.
Üks hea uudis oli siiski ka tänases päevas. Arst ütles, et Liisa on juba suur laps ja nii sai Liisa kuvöösist välja vesivoodisse! Ja esimest korda riided selga! Õde oli küll üsna kahtleva näoga, et ei tea, kas ta ikka hoiab temperatuuri. Siis arst võttis natuke tagasi, et no paneme vesivoodisse ja proovime, aga kuvöösi veel kohe ära ei vii. Et kui suudab temperatuuri hoida, siis jääb voodisse, kui mitte, siis kolib tagasi. Kahjuks ma ise olin parasjagu lüpsmas, kui nad teda riietasid (esimesed riided olid roosad muidugi, kuigi roosasid riideid pidi neil pesutädi jutu järgi üsna vähe olema) ja voodisse panid. Nii et piimaga tulles oli mul voodis täitsa suur laps äkitselt. Ta on hoopis teist nägu riiete ja mütsiga. Kohe täitsa päris tita juba:)
Arst arvas ka, et Liisa võiks homsest 3-tunniste vahedega süüa. Oh rõõmu, jälle erinevad graafikud ilmselt:(
Esimene kraadimine andis 37,5, nii et fliis võeti ära ja temperatuuri keerati voodil vähemaks. Peale teist kraadimist keerati veel vähemaks. Tundub, et ta suudab hoida temperatuuri. Ja niiiii hirmus hea on, et ma saan vabalt igal ajal talle musi teha nüüd! Ja sülle võtta!
Peale voodisse kolimist kiusati Liisat veel päris palju, lausa järjekord oli ukse taga arstitädidest. Kõigepealt tehti südame ultraheli jälle ja seejärel kopsuröntgen.
Kui ma eile pesin lapsi, siis täna ka kaalusin Kasparit ja vahetasin ta voodipesu. Andurid sain ka ise lahti, aga pärast õde pani tagasi. Voodipesu vahetamine on neil ka paras teadus: kõigepealt kõik välja, siis puhas lina madratsi ümber, siis pesa tagasi, selle sisse puhas lina ning pea alla veel eraldi kolmnurkseks volditud lina. Ja seda tuleb teha kiiresti, et kaalul olev väikemees liiga ära ei jahtuks. Siis laps tagasi ja mässu jalga.
Saarlaste konsentratsioon meie korrusel suurenes täna. Tegelikult laps oli siin juba varem, aga täna tuli ema ka.
Kaspar kaalus täna 1142, aga Liisa võttis alla: 1338 g. Ja üks erakordne asi veel: tänase päeva lõpuks polnud kummalgi lapsel mitte ühtegi kanüüli! Seda pole vist nende elu jooksul juhtunud veel.

04.02.2014 - 38. elupäev

Hommikul vara pidin peaaegu õe käest kohe riielda saama. Küsis, et kas kõik on valmis? Mul oli piim valmis pandud, aga mässut polnud jõudnud veel vahetada. Ütlesingi siis, et piim on valmis, aga mässut pole vahetanud. Õde heitis siis pilgu paberile, kus on mähkuvahetuse kellaajad ja kaalud kirjas ning hakkas juba riidlema, et miks ma pole vahetanud, peab vahetama, kuna eelmine vahetus oli kell 12. Üritasingi siis vabandada, et ma pole veel jõudnud lihtsalt. Vahel on neil nii kiire selle piima panemisega.  

Täna tehti mõlemale esimene silmauuring. Tuli arstitädi, kellel oli peas lambike ja siis ta uuris mingi luubi moodi asjaga silmi. Ja ütles, et mõlemal on korras. Siis ma ei taibanud temalt küsida, et kas praegu korras ja tehakse seda uuringut veel edaspidi või lõplikult korras? Äkki oma arst räägib. Arvestades seda, et senini pole midagi lõplikult korras peale Kaspari südame, siis ma väga ei looda. Oleks vähemalt üks asi, mille võiks läbi kriipsutada, et soh, sellega on korras...

Täna ma pesin mõlemad lapsed ise puhtaks enne kaalumist. Eks ma olen seda ju mitmeid kordi näinud, aga ise polnud veel teinud. See tundub õdedel väga hästi käpas olevat, lisaks kõik need juhtmed ning kaalumise aeg on neil ka üsna kaootiline. Mõni õde küsib, millal kaalume, teine lihtsalt toimetab oma äranägemise järgi. Mõni kaalub nad mõlemad enne sama söögikorda, teine kaalub ühe enne ja teise peale järgmist söögikorda. Tänane õde siis ühendas mulle juhtmed lahti ja vaatas, kas ma teen õigesti. Tuleb väiksesse kausikesse sooja vett panna, sinna sisse väiksed riidelapikesed. Ja siis nende lapikestega kõigepealt silmad-nägu ja kõrvatagused ning järjest allapoole: kael, käed, kaenlaalused, kõht, selg, jalad, pepu. Siis võetakse lapsuke kuvöösist välja ja pannakse kaalule. Samal ajal tuleb vahetada voodipesu. Seda teeb vist peamiselt hooldaja. Siis laps tagasi, mässu jalga, juhtmed uuesti külge. Mõni õde peseb last kaalul. Ja mõni määrib pärast ihupiimaga kokku. 

Lisaks peab päeva jooksul puhastama suud, sest nende huuled kuivavad alatasa ja nii on huultel kuivanud naharibad, mis tuleb ka niiske riidelapiga eemaldada ning huuled õlise tikuga üle teha. 

Igal mässuvahetusel tuleb samuti niiskete riidelapikestega vastav piirkond alati puhastada.
Täna tõsteti mõlemal toidukogust jälle natuke.
Ilm oli võrdlemisi tatine ja märg, aga käisin siiski jalutamas, kuna tuju oli endiselt üsna kehv.
Palatikaaslane sai täna oma lapsele esimest korda rinda anda. Ma tean, et ma peaks olema ainult õnnelik nende üle, aga samas torkab ikkagi väike kadeduseokas südamesse, et ma ju tahan ka! Mul on kohati tunne, et ma tammun päevast-päeva ühe koha peal ja me ei saa kunagi koju. Samas hiljem hakkasin mõtlema, et ilmselt ma ei tohigi midagi väga oodata, vaid peangi tuimalt päeva päeva haaval läbi tammuma, et siis 2 kuu pärast imestada, et juba saamegi koju:)
Õhtul käisime Jupijumalaga Magistrali bistroos söömas ja ta tõi mulle lõnga juurde! Nüüd saan oma poolikud tekid ehk valmis lõpuks.
Kaspar kaalus täna kenasti ümmarguselt 1100 g ja Liisa 1375 g. 

03.02.2014 - 37. elupäev

Täna sai täis 32. rasedusnädal.
Nägin öösel väga elulist unenägu, kuigi kummaliselt äraspidiselt. Nimelt pidin ma unenäos kellajaliselt minema söötma vasikaid (vasikad=lapsed mõistagi:)), kuid enne pidin ma Karlile kuhugi järgi minema ja ma ei jõudnud õigeks ajaks kohale. Ma olin sellest hirmsas paanikas ja lisaks ei saanud ma ka niidetud rohtu (rohi=piim) valmis panna, sest seda seda ei olnud. Ja siis äi hakkas niitma hooga. Minu arust on see unenägu küll seotud minu hirmuga, et ma mõne söögiaja siin sõna otseses või kaudses mõttes maha magan.  

Lõpuks oli jälle meie arst tööl ja saingi kuulda, mis on õige. Ja kahjuks ei olnud see kuigi meeldiv. Liisal on ilmselt tekkinud teisene kopsuhaigus. Arsti sõnul esmane kopsuhaigus tekib enneaegsetel esimese 28 päeva jooksul ja teisene peale seda ning tuleneb sellest, et enneaegse kopsud pole piisavalt arenenud. Ja see tähendab seda, et Liisa kopsutorud ei ole piisavalt avanenud ja kuna ta ise on suurem ning hapnikutarve seega suurem, siis ta püüabki kiirema hingamisega seda hapnikupuudust kompenseerida, sellest siis see hingeldamine. Ja mis mind eriti rööpast välja lõi oli see, kui arst ütles, et need kopsutorud EI LÄHEGI KUNAGI lahti, nii et suure tõenäosusega me siit haiglast mingi kopsuhaiguse diagnoosiga ka lahkume. Et laps saab küll sellega hakkama, aga see on näiteks risk astma tekkeks. 

Praegu hakkab Liisa saama 2 korda ööpäevas inhalatsiooni Pulmicort ravimiga. See peaks natuke neid kopsutorusid avama, nagu ma aru sain.

Lisaks rääkis arst, et varasemalt pandi sellepärast enneaegsed masinhingamisele, et masin peaks kopsutorud lahti puhuma. Aga see puhub ka väiksemad torud katki, mistõttu kopsuseina pindala väheneb ja see on omakorda halb, sest seinad osalevad just hapniku omastamisel, mistõttu masinhingamist sel eesmärgil ei kasutata enam. Aga võib-olla just selletõttu, et Kaspar oli natuke masinhingamisel, on temal praegu hingamisega korras! Või noh, enam-vähem korras.

See on ausalt öeldes esimene kord, kui mulle öeldakse, et mingi terviserike seoses enneaegsusega jääbki mu lapsele eluks ajaks! Ja ma ise ei ole ka seda varem mõelda osanud. See on päris hirmutav. Ja igasugu uuringuid on alles ees, nii et pole teada, mis diagnoosiga me siit veel lahkuda võime. Senini arvasin, et ainsad märgid meie füüsilistel kehadel kogu sellest katsumusest on Kaspari südameoperatsiooni arm ja minu keisriarm, aga nii see vist ei ole.
Iga uue asja kohta ütleb arst, et see on enneaegsetel väga tavaline. Arsti ja õdede jaoks on see jah tavaline, aga minu ja minu laste jaoks on kõik uus ja hirmutav. Mõnes mõttes oleks hea teada, mis kõik võib veel ees oodata, aga samas ei tahaks teada ka. Eks ma alguses lugesin ennaegsedlapsed.ee lehelt, aga see oli liiga hirmutav. Nüüd loen sealt, et 6.-8. elukuud loetakse vanuseks, mil saab teatud tõenäosusega prognoosida, kas lapsel jääb püsima mõni enneaegsusest põhjustatud kahjustus. Alles siis!
Eilne õe tekitatud väike paanika, Liisa monitori piiksumine ja arsti tänane jutt tekitasid kokku jälle paraja tujulanguse. Püüdsin muremõtteid õues maha jalutada. Ja mõtlesin ka seda, et kui mõnel emal tõesti kogu see stress ja masendus nii üle viskavad, et ei suuda enam päevagi haiglas olla, siis kas tal lubatakse koju minna ja kas talle antakse n kuu pärast valmiskasvatatud laps kätte? Või antakse see laps hoopis sotstöötajale? Või kutsutakse emale järgi auto koos pikkade käistega särgiga? Oleks ju lihtne koju minna ja mingi aja pärast oma lapsele järgi tulla? Selle mõttega on hea flirtida, aga ega TEGELIKULT vist üks ema süda seda ju ei lubaks. Juba üks päev neist eemal oli raske olla, ikka mõtled, kuidas neil läheb.
Jalutades avastasin, et läheduses on lisaks sõjaväeosale ka politsei, nii et väga turvaline kant.
Istusin täna pikalt mõlema lapsega kängurus, kuna tänane graafik oli selleks soodus.
Täna mõõdeti ka lapsi lisaks kaalumisele.
Liisa: kaal 1346, pikkus 38,5 ja peaümbermõõt 27,5 cm.
Kaspar: kaal 1084, pikkus 37 ja peaümbermõõt 27 cm.

02.02.2014 - 36. elupäev

Tänane õde tekitas väikese paanika. Esiteks tundus talle, et Liisa hingeldab ja on turses. Eile piiksus tema monitor ka jälle tihemini, nii et hapnikumask pandi nina alla. Õde kutsus valvearsti teda vaatama igaks juhuks. Teiseks oli tema arvates jama, et kaka on roheline, kusjuures roheline on see vist reedest saadik ja ma olen seda vähemalt 2-le erinevale õele näidanud, kes mõlemad ütlesid, et see on normaalne. Arst tuli vaatas Liisa üle, tellis erinevaid analüüse, mis kõik olevat korras olnud. Söögikogust vähendati 1 ml võrra ning lisaks anti mingit ravimit, mis peaks üleliigse vee pissina välja viima. Selle tulemusel muidugi Liisa võttis täna kaalust alla. Ja rohelise kaka vastu, mis ilmselt on antibiootikumidest, anti Gefilust. Homme peaks jälle meie oma arst olema, siis kuuleb jälle õiget juttu... Õnneks veresuhkur on normis püsinud ja põletikunäitaja ka. Ja täna pole ta piiksunud eriti, kuigi mask on enamasti nina all.

Kaspariga on õnneks kõik rahulik. Muigab vaikselt oma vanainimese muiet seal soojas pesas:)

Hommikupoole võtsin Kaspari kängurusse, kuna õde Liisat ei tahtnud anda, enne kui arst ta üle vaatab. Hiljem võtsin Liisa ka, aga kuna tuldi vereanalüüse võtma jälle, siis jäi tema känguru lühikeseks kahjuks. Ja pärast polnud enam aega.

Täna käisin õues ka, täitsa mõnus soe ilm oli vahelduseks, nii et tegin kohe pikema ringi. Ja tee viis Vahipataljonist mööda. Aia taga ootas üks neiu Selveri kotiga, ilmselt viis kallimale head-paremat. Ja siis ma mõtlesin, et meie võrdlus naiste sõjaväega on vägagi kohane. Meile toovad mehed head-paremat. Kuigi vist sõjaväes mehe juurde niimoodi külla ei lasta, kui mehi siia meile külla.

01.02.2014 - 35. elupäev

Päevad on suht üksluiseks läinud, nii et nagu polegi midagi erilist enam kirjutada:)

Täna kolisid kaksikud tüdrukud ka üles korrusele ja nii on meid palatis jälle 3. Ja mina olen praegu osakonna staažikaim elanik. Üldse kuidagi vaikne on hetkel siin, sest rohkem emasid vist ei olegi kui meie palati 3. Vähemalt pole näinud ja lüpsiruum on ka ainult minu päralt, kuigi 2 last on üksikpalatites veel. Üks neist tundus juba suurem olevat ja sellel vist läks seisund halvemaks, sest äkki hakkasid kõik jooksma ja ilmselt intensiivist tulid mitu arsti kohvritega, terve palat oli arste täis. Hiljem sealt mööda käies seda last ei olnud enam. Ma siiralt loodan, et ta viidi intensiivi lihtsalt...

Täna ka meie arsti ei olnud ja dr Reedik käis lapsi vaatamas. Küsis, kas mul kurta on midagi:) Ma ei osanud midagi kurta. Liisa veresuhkrut mõõdetakse nüüd 1 kord ööpäevas ja viimane oli korras. Arst tõstis mõlema söögikoguseid jälle 1 ml võrra. 

Tänased söögivaheajad said kõik kasulikult ära kasutatud ja õue ei jõudnudki. Hommikul oli Liisa süles, siis käisid Crex ja J. jutustamas, siis oli Kaspar süles. Kaspariga istudes tuli nii hirmus uni ja väsimus peale, et ei jäänud muud üle, kui järgmine söögivaheaeg magada. Õnneks isegi tuli uni peale. Ja siis oli juba enda õhtusöök ja skaibi aeg. Peale eelviimast sööki jõudsin veel ise pesus käia ja natuke arvutis olla ning ongi jälle päev läbi. Täna mingi hetk tundsin küll, et täielik siiber on ees. Jälle lüps, jälle sega neid pulbreid kokku, jälle kaalu mässusid, jälle ühenda sondi süstlaid ravimitega ja piima. Ainuke, mis teeb selle rutiini talutavaks, on see, et ma saan oma lapsi paitada ja neid armsaid olevusi vaadata.

Täna said mu pisilased 5-nädalasteks. Liisa kaalus 1351 ja Kaspar 1042 g.