Kesse?! ehk kuidas me Kesselaidu avastasime

Meie kambakesele meeldib hirmsasti saari vallutada. Olude sunnil pole ma alati vallutusretkedel saanud osaleda, aga kui sel aastal võeti plaani siin peaaegu meie enda külje all asuv Kesselaid, siis tahtsin hirmsasti minna. Ma tegelikult olen seal ühe korra käinud, aga tahtsin ikkagi minna. Sest esiteks, oli lootust üle pika aja sõpru näha, teiseks, ei ütle ma kunagi ära toredast merereisist ja kolmandaks arvasin, et suurtele poistele võiks see ka meeldida. Kõigepealt muidugi hakkas ilm meie plaane saboteerima. Algselt oli plaanis seal ka öösel telkida, aga kuna järgmiseks päevaks lubas tuult ja tormi, siis pidasime targemaks õhtuks suuremale saarele tagasi minna. Teiseks hakkasid minu plaani saboteerima Liisa ja Kaspar, kes tekitasid omale üle 38 ja 39-kraadised palavikud. Aga issi võttis löögi oma peale ja jäi nendega koju.

Kui mina mööda hobuseteed (läksin vist natuke valesti, aga tunneli lõpus paistis alati valgus ja kohale jõudsin :)) Lalli sadamasse jõudsin, olid teised juba saarele põrutanud. Nautisime siis natuke päikest ja merevaadet, kuni kapten paadiga tagasi jõudis. Sadamas fotokat kotist võttes avastasin, et selle patareid olid tühjad, nii et kõik pildid on tehtud telefoniga. Ja osad pildid on vist poiste tehtud :) (PS! kui keegi ei taha end siin piltidel näha, siis öelge ja ma võtan maha).

Praamid eemal:

 

Võtsime päikest: 

 Merereis algas:

Siin pildil on Sander veel võrdlemisi muretu. Kuigi sadamas tuul väga vali ei tundunud, siis merel oli lainet ikka päris kenasti ja paat kõikus, nii et Sandril hakkas päris hirm. Ega ta polnud nii pisikese paadiga enne sõitnud ka. Aga kohale me jõudsime, sellest viimase osa aerurammu abil, sest kütus lõppes :)

Saarel oli juba päris palju rahvast ees ja peale kallitiiru alustasime saare vallutamist. 

Usskuusk: 

 

Varinguoht pangal: 

 Õige pea oligi käes pikniku aeg. Otsisime tuulevaiksema koha ja kotist head-paremat välja.

 

 Vaade pangale, on jah varinguoht:

 Istuvad Kalevipoja toolikorjul:

 Tooli sees:

 Iste:

 Saare arhitektuurinäide:

 Tuumajaam :)

 Karl käskis kajakat pildistada :)

Saarel vabalt elavad veised, kes tahtsid veisbuuki saada:) Nende jälgi nägime kogu saarel päris palju, aga ühes kohas õnnestus nendega ka kohata. Mõned kitsed olid ka tegelikult karjas.

 Kõige väiksem matkaline puhkab korra.

 Teised ka puhkavad.  

Puhkehetk kestis seni, kuni Mps sai telefonikõne ilmajaamast, et tuul hakkab keerama ja tõusma. Siis hakkas kiire :) Pool saart oli veel vallutamata ja paadid teisel pool saart.
Teele jäi mõis:

 Koos inimtekkelise meteoriidikraatriga :)

 Ja keldriga, mille võlvid endiselt seisid.

 Ja siis jõudsimegi sadamasse, jagunesime järjekordselt paatidesse ja asusime tagasiteele.

 Ees on teine paatkond.

 Saar:

 Jõudsime järgi:

Tagasiteel oli vist väike vaikusehetk enne tormi, sest meri oli siledam kui hommikul ja Sander ei kartnudki. Tegin juba hommikul nalja, et ta peab ju saarele jääma, kuna kardab paadisõitu tagasi. Lõppkokkuvõttes olid minu väikesed reisisellid väga rahul, kuigi väsinud.

Lasteaiapoiss

Lasteaiapoiss Sandrist võib saada sügisel koolipoiss Sander. Ta saab tegelikult 14. oktoobril 7-aastaseks, mis tähendab, et ta ei ole nende 14 päeva pärast  koolikohuslane. Aga kui jaanuaris eelkool algas, siis hakkasid lasteaias õpetajad rääkima, et kas Sander ei tahaks kooli minna. Ta ju nii tark poiss ja oskab kõike, mida koolieelikud oskama peavad ja tal hakkaks järgmisel aastal samu asju tehes igav! Kuna sellist otsust nii kiiresti teha ei saa, siis esialgu otsustasime, et eelkoolis ta võib ju ikka käia ja lõpliku seisukoha koolimineku osas võtame hiljem. Lasteaia õpetajad ütlesid küll, et täitsa tubli poiss. Saab eneseteenindamisega ka igati hakkama. Ainuke, kes kooliminekust väga vaimustunud ei olnud, oli logopeed. Kui ta mulle sellest kirjutas, et ta on sotsiaalsete oskuste pärast mures, siis ma esialgu ehmatasin, et ongi midagi hullu. Aga logopeedi ja eripedagoogiga kohtudes ei öelnud kumbki otseselt, et Sander ei sobiks kooli, vaid nende kogemustele tuginedes ei tasu lapsi varem kooli panna ja et las laps olla laps veel. Ja muidugi see, et tal on logopeediliselt mõned raskused nagu susisev S ja puuduv R häälik. Lisaks tõid nad huvitava näite elust enesest, mille peale last 1. klassi saates ei oskaks mõeldagi. Nimelt kui teised kõik hakkavad autojuhilube tegema, siis see nooremalt kooli läinu ei saa veel ja siis ta võib ennast eemalejäetuna tunda. 

Nii et meil oli erinevaid arvamusi ja seisukohti. Vahepeal oli minu kindel otsus juba JAH. Aga siis äkki peale haigust Sander keeldus lasteaeda minemast. Tal on enne ka vahel selliseid tõrkeid olnud peale pikemat pausi, aga tavaliselt piirdub see paari pisaraga riietusruumis ning kui rühma läheb, on kõik korras juba. Nüüd aga ei saanud issi teda enam autost väljagi ja järgmistel hommikutel ei tahtnud üldse voodist välja tulla. Nuttis. Ei rääkinud, miks ta ei taha. Ta ongi meil selline suht kinnine, väiksemana tuli üsna tihti ette, et ta lihtsalt nuttis ja oli näha, et midagi ei meeldi, aga mitte sõnagi ei räägi. Ütlesime selle kohta, et Sander "läks lukku". Viimasel ajal pole selliseid asju ette tulnud. Pinnisin mina, pinnis issi, tundsime end üsna abituna. Suhtlesime lasteaiaga, et äkki tõesti midagi juhtus seal, aga kõik olevat korras. Rääkisime uuesti. Ainult korra ütles, et kardab lasteaeda minna. Rääkisime kõik läbi. Et kas lapsed kiusavad, kas õpetajad ei meeldi, kas söök ei meeldi, kas õppida ei meeldi, kas magada ei meeldi. Suure pinnimise peale saime teada, et laulutund eriti ei meeldi (mis on imelik, sest kodus ta üsna tihti võtab laulusõnade raamatu ette ja jorutab omaette, Karli-mõõtu laululind ta küll pole) ja magamine ei meeldi. Mittemagamisest neil aga seal numbrit ei tehta, niikaua, kui laps vagusi on ja teisi ei sega. Sander sai vist ise ka selle jutuajamise käigus aru, et kõik on hästi. Ja läks lihtsalt ühel päeval lasteaeda ilma pisarata. Ise oli ka õnnelik ja muidugi sõbrad. Läksin esimesel päeval talle varem järgi ja siis ta kallistas teisi lahkudes.

Selle lasteaiakartuse peale arvasime, et ta pole ikka kooliküps, et kooliminekuga ei saa ju niimoodi jonnida. Aga suhtlesin veel tema eelkooli õpetajatega ja nende poolt anti roheline tuli. Et kuulas käsklusi, sai aru, vastas kenasti täislausetega ja matemaatikas olla lausa oma klassi parim. Koolis pidavat neil ka korra nädalas logopeed käima, mis on kordades rohkem, kui praegune logopeed lasteaias, kes käib kord kuus.

Ta tõesti arvutab vabalt vist 100 piires ja osa korrutustabelit on ka isegi venna kõrvalt peas. Ja ta oskab arvelauaga arvutada! Isegi mina ei teadnud siiamaani, mis süsteemiga see töötab, olin vaid lapsepõlves näinud, kuidas poetädi seal klõbinal arve kokku liitis. Aga nüüd Memm korra näitas talle ja ta sai kohe pihta.

Lugeda ta oskab ka, isegi kirjatähti. Kirjutab ka, numbrid ainult vahel kipuvad tagurpidi minema. Ja õigekiri on tal pea samal tasemel, mis Karlil. Talle meeldib Arterist laste ristsõnu ja nuputamisülesandeid teha.

Kõige selle peale ostustasime, et Sander läheb kooli. Nüüd siis asusime kiiresti tervisekaarti tegema ja olen usinalt lõpetajate lastevanemate koosolekutel käinud. Riietega meil vist probleeme ei ole, mille pärast teised lapsevanemad kurdavad, et Saaremaal pole midagi osta: Sander peab Karli vanadega leppima. Pealegi valge särgi ta alles sai uue, lipsu peaks ainult uue ostma.

Vahetab patereid:

Suured legohuvilised on nad mõlemad. Ainult nendega mängimine on praegu raskendatud, ainult suletud uste taga ja pärast peab kõik ära koristama. Vanasti neil olid voodialused igasugu huvitavaid masinaid täis. Ta juba praegu tellis sünnipäevaks ühe uue komplekti (ainult et see maksab 70.-!)

Kui Karliga koos Poistelaulu konkursil käisime:

Igal vabal hetkel meeldiks neile arvutis või telefonis mängida. Karl ei luba Sandrit väga oma telefoni, nii ta siis lepib pealtvaataja rolliga. Aga mingi oma salakeel on neil nende mängudega tekkinud, millest mina aru ei saa: gemmid ja treidimised ja vee-ellid jne.

 Sandrile meeldib hirmsasti Liisa ja Kaspariga mängida ning neile temaga ka.  

Kana ja kuked õrrel :)

 

Norivad saia:

Lugeda meeldib talle ka, aga mitte nii palju, kui Karlile. Nad on koomiksid avastanud. Ema juurest leidsid nad minu ja vendade vanad Miki Hiired ja need on nüüd juba üsna ära loetud.

Ja lauamänge meeldib talle meeletult mängida. Kui ta kodus haige on, siis me jõuame mitu tiiru ära mängida ja meil on päris palju lauamänge. Isegi malet oskab ta mängida, aga emmele ei meeldi eriti pähe saada :)

Puzzled meeldivad talle ka. Varem ta pani rohkem neid kokku, lasteaias oli hommikul esimene ja õhtul viimane asi puzzlesi kokku panna ning kodus ka. Nüüd ta kodus eriti ei pane, viimase haiguse ajal tiris suurest igavusest kõik välja ja pani kokku. 

 Lasteaia jõuluetendusel, 3 piparkooki:

Sõbranna sünnipäevalt tulles:

Värske 6-aastane oma sünnipäeva hommikul:

Sander ise tahab hirmsasti kooli minna. Võib-olla sellepärast, et Karl ees on. Võib-olla põnevusest. Kindlasti tahab ta jalgpalli trenni minna. Selles suhtes nad on ka Karliga täiesti erinevad, et talle meeldib joosta ja palli mängida ja ronida, samal ajal, kui Karl raamatuid loeb. Töödes on ta ka suur abiline, ikka paneb käe külge, kui oskab. Enamasti on ta naerusuine aktiivne poiss, vahel harva lööb mossitamine välja.

Ahjaa, pikkust on tal koduse mõõtmise järgi 124 cm ja kaalu 26 kg.