Karl Ükshammas

Karlil ei ole enam hambutu naeratus- reedel lõikus esimene hammas. Ega selle nägemiseks peab ikka hoolega vaatama või isegi luubi appi võtma, aga olemas ta on, näpuga katsudes on kenasti tunda. Peale hamba avastamist sai Karl nii mõnegi nutujorina andeks, aga peab ütlema, et see hambakasvatamine tal väga vaevaline ei olnud. Ehk tulevad teised sama kergesti. Issi arvas, et nüüd enam püreed tegema ei pea:)
Ja istuda oskab Karl ka nüüd täitsa ise. Algul kasutas diivanilaua alumise osa abi- ajas selle najale end käpuli ja siis keeras küljeli istuma. Nüüd aga oskab ka täitsa ise maast istuma minna. Ta läheb ikka iga päevaga aina osavamaks. Järgmisena on siis käputamist oodata, käpuli ta ennast juba ajab, aga edasi ei oska nii liikuda. Ja siis saab emme treenida tema järel jooksmisega:)

Kuidas saada (sendi)miljonäriks

Eile õhtul oli Turu tänaval avatud ebaseaduslik mitteavalik mängupõrgu. Mis perekond Kallase jaoks lõppes sellege, et vaene Karl peab peale lasteaeda tööle minema, kuna emme-issi mängisid pokkeris tema ülikoolifondi maha. Või siis peab ta lootma vanatüdrukust rikkuri tädi Marise peale, kes teda toetaks. Mõni üritas viioldada, nii mõnigi lahkus lõpuks tühjade taskutega, teine aga kilekotitäie rahaga. Fortuuna on juba kord selline. Aga koguge siis sente, et kuu aja pärast Fortuuna uuesti proovile panna.
PS Vaadake pildilt, kui ilusa kujundusega pokkerilaud meil oli!:)

Karl Pudrunägu Roomaja

Väikestele lastele on ikka uskumatult palju asju vaja. Autosse eraldi istet, oma isiklikku vanni, oma sööginõusid, päris oma tooli kööki, privaatset pissipotti ja mida kõike veel. Pissipotti veel ei ole, aga ostsime Karlile söögitooli, sülest on ikka väga ebamugav sööta- ei näe ta nägu ja oma riided on ka kõik püreega koos pärast. Söögisoojendamise ajal saab ta siis emmega koos köögis olla ja nüüd saame me koos ka süüa, üks amps Karlile ja üks emmele, erinevaid toite muidugi. Tundub, et väga suur pudrufänn ta ei ole. Paar esimest hommikut sõi küll, aga nüüd ei ole enam eriti tahtnud, pealegi on ta hommikuti üsna pahur, kui seda putru nii kaua ootama peab. Peaks proovima võib-olla miskit magusat juurde panna, kuigi öeldakse, et siis ta pärast ainult magusat putru tahabki. Aga kes see maitsetut putru ikka sööb?

Keetsin esimest korda liha ka talle, enne on purgitoidust saanud. Igavene mässamine on sellega- keeb hästi kaua ja vaatamata ponnistustele ei suutnud me seda läbi sõela ajada. Hakkisin siis noaga imepeeneks ja õnneks läks alla küll.

Maibeebide järjekordsel kokkutulekul käisime ka. Kui eelmine kord oli Karl ainus, kes ei pööranud igat pidi, siis nüüd oli Karl jälle ainus, kes ei käputa. Ikka viimane. Aga väga kihvt on neid omavahel olles jälgida, väike võitlus mänguasjade pärast käib juba (teiste mänguasjad on alati huvitavamad kui enda omad), tahetakse patsu-patsu teha, teiste püreest osa saada, julgemad tulevad täitsa teise juurde, teised jälgivad niisama suu lahti ja üks jutuvada käib ka koguaeg. Huvitav, kas nad saavad omavahelisest jutust aru? Pildid on ka kokkutulekust üleval.
Karl on nüüd kogu korteri läbi tuustinud ja sellega seoses on tulnud ümberkorraldusi teha. Vannitoas meeldib talle hirmsasti käia, sealt on tulnud puhastusvahendid ja habemeajamisasjad ära panna. Köögis avastas ta, et sahtlit on hirmus põnev lahti ja kinnis sõidutada. Ega ta võiks seal sahtli kallal sorteerimas käia, aga näpud võivad vahele jääda või endale vastu pead selle tõmmata, nii tuli sinna miski kinnitusjubin osta. Esikus tuli kingariiulist kingad kilekotti pakkida ja põrandalt kapi peale tõsta. Musti saapaid on ju väga hea lutsutada. Üldiselt roomab ta nüüd minu järel, aga ta on liiga aeglane ja kui ma käin toast tuppa mingeid asju viimas-toomas, siis selleks ajaks, kui tema kohale jõuab, lähen mina juba jälle tagasi. Nii et jälle ots ümber ja tagasi.

Uus kambakese liige

Käisime siis uut ilmakodanikku kaemas. Või nimetagem inimesi õigete nimedega- Elol käisime külas. Mõlemalt poolt oli imestamist. Me ei mäletanud enam, et kas tõesti oli Karl kunagi nii väike? Ja vastsed lapsevanemad ei uskunud, et Elo kunagi nii suureks kasvab kui Karl. Aga Elo ainult sõi ja magas või õigemini tegi vahepeal ka mõlemat korraga. Karl natuke harjus uue kohaga ja siis läks juba ajakirju sorteerima ning lõpuks uuris, et kas see on tema turvahäll, mis sealt kaugelt nurgast paistab. Ja Elole tahtis patsu-patsu teha.
Aga jah, aeg on tõesti imekiiresti lennanud ja enam ei mäletagi täpselt, milline Karl nii väiksena oli. Tema suurt naeratust ma mäletan ja seda, et üsna varakult hakkas ta meiega suhtlema- oli minu põlvede najal, mina tegin talle nägusid ja tema naeratas.

Kiri Hispaaniast

Üks õhtu tõi Margus postkastist kirja, minu nime ja aadressiga kenasti.... aga posti pandud Hispaanias, saatja aadressi pole. Kes küll mulle sealt kirjutada võiks? Ühtegi tuttavat ju pole seal? Kirja avades oli minu hämming veel suurem. Lühidalt öeldes, kui ma inglisekeelsest kirjast ikka õigesti aru sain, siis minu nimi loositi 6 MILJONI Euroopa, Aasia Ameerika, Austraalia ja Uus-Meremaa nimede seast ja ma olen võitnud 615 810 EUROT (ehk u 9,2 miljonit krooni). Raha on kantud panka ja selle kättesaamiseks tuleb täita oma andmetega paber ja see Hispaaniasse mingisse firmasse faksida. Ainuke konks, mille mina suutsin avastada, oli see, et 10 % summast kuulub samale firmale, kuna nemad olid minu nimele ostnud pileti. Aga mis see 920 000 krooni siis ikka ära anda pole ja seda alles PEALE oma raha kättesaamist? See on ju liiga fantastiline, et tõsi olla? See ei saa ju tõsi olla? Või siiski? Ilmselt see uskumatus võtabki kergemeelsed õnge, sest see ei saa ju lihtsalt nii olla. Või ikkagi saab? Mis teie arvate, mis tegema peaks?

Unetu gurmaan

Eelmine postitus sai niigi pikk, aga mõned olulised asjad jäid kirja panemata. Nimelt on Karl nüüd täitsamees ja sööb lusikaga taldrikust püreed. Õigemini mina topin lusikaga suhu, üritades tabada hetke, mil suu on lahti, ja tema üritab lusikat kätte saada ning sõrmi suhu toppida. Pärast on käed, nina, lõug, emme ja laud püreega koos. Alustasime lillkapsast, seejärel tutvus kõrvitsaga, siis lisandus kartul ja viimaks porgand. Proovis ka lõhet vana-aastaõhtu puhul, aga see hõrk pala ei läinud kohe mitte, aeti kõik suust välja ja ajas lausa öökima. Poetoidu purgist on saanud ka vasikaliha ja kana maitset. Ja banaani ka natuke proovida. Kõige rohkem meeldib aga õuna lutsida. Tervet kooritud õuna nähes läheb Karl päris pöördesse, kuni selle kätte saab. Ja siis lutsib ja riivib oma igemetega (sest ühtegi hammast veel pole) vaikselt omaette seda, kuni mul õnnetub ainult õunasüda ta käest kätte saada. Varsti tuleb ka putrude ja puuviljadega tutvust teha. Kusjuures ise küll neid püreesid ei sööks, mis ma talle kokku keedan, väljaarvatud see poe porgandimehu, teised on ikka maitsetega harjunud inimestele vastuvõetamatud, aga Karl ei tea ju muud tahta.
Karl on igati lõbus ja tore ning puhas rõõm on temaga tegeleda, aga üks pipratera peab ikka ka olema. Nimelt on unetu see noormees meil. Enne Saaremaale minekut just saime asjad nii korda, et ta jäi täitsa ise üksi magama, kui voodisse panin, Saaremaal aga ei aidanud ei unelaulud, silitamine, tissitamine, lihtsalt pidi magama kussutama. Öösel ka magada ei tahtnud ning ärkas tihti. Lihtsalt sahmis end ülesse ja siis pane jälle tund aega magama. Ise ta on muidugi rõõmus ja kilkab lausa. Üks öö ei jäänud meil muud üle, kui mängima hakata, nii ärkvel ja rõõmus oli ta. Nüüd Tartus tagasi olles ta öösiti magab paremini natuke, aga magama saamine on tõsine ettevõtmine, näiteks eile kulus selleks 2 tundi. Muidu on Karl väsinud, mängida ei taha, haigutab viriseb ning süles on päris vagusi, aga nii kui voodisse panen, läheb sahmimiseks lahti. Siis on vaja keerata ja pöörata ja roomata ja voodipulkadest kinni hoida ja plaksutada ja kilgata ja suure häälega naerda ja lutti suust võtta või sülitada ja nutta ja linu sikutada ja ma ei tea, mis kõik veel. Ise haigutab ja jõuab vaevalt pead üleval hoida. Lõpuks ta ikka annab alla ja jääb magama. Vanaema lohutab meid, et küll ta kasvab välja. Kunagi ehk jah, aga niikaua oleme meie magamata.

Karl Viisakas Plaksutaja Teerull ehk esimesed jõulud

Külmal ajal minnakse ikka soojemasse kohta puhkama, nii me siis Karliga talvitusime terve kuu aega Saaremaal. Ja soojem oli seal tõesti (kuigi tundub, etterve Eesti on liikunud lõunapoole), sest lumeraasugi ei tulnud Sõrves maha.
Mis me siis tegime? Jõululaupäeva veetsime me Võhmal ja üle mitme-mitme aasta ei käinud ma kirikus, ilmselt sellepärast ei tulnud ka päris õiget jõulutunnet peale. Esimesel pühal aga oli terve meie pere ja terve tädi pere vanaema juures. Üsna haruldane sündmus, sest pered on suured ja laiali juba pisut. Muidugi käisid kõikjal päkapikud oma suurte kingikottidega ja kõige rohkem oli kuuse alla poetatud Karlile. Kuigi oma mänguasjadest ta suurt ei vaimustunud, ainult pakkepaberid meeldisid. Vana-aasta saatsime rahulikult ära Sõrves nagu eestlastele kohane- saunatasime, sõime, vaatasime telekat ja lasksime rakette.
Aasta kokkuvõte? Väga eriline aasta, mille kohta võiks kõik vist lihtsalt ühe sõnaga ära öelda- Karl. Lapsevanemaks saamise ja kasvamise aasta. Meeletult palju rõõmu, uusi kogemusi ja teadmisi, aga sekka ka muret ja unepuudust. Ja kõiki tundeid emaks saamisega seoses ei oska sõnades väljendadagi. Kusjuures kodus olemisega harjub täitsa ära. Algul dekreedi ajal tööpäeval linnas jalutades oli selline koolist poppi tegeva õpilase või tööluusija tunne, nüüd aga olen täitsa harjunud ja ei kujuta hästi ette 8-5 tööl istumist.
Aasta kokkuvõtte juures tuleb ka pisut kurvemast sündmusest rääkida- nimelt mu vanemad läksid lahku. Väga kurb ja kummaline on. Poleks kunagi uskunud, et MINU vanematega midagi sellist juhtub, aga elu keerdkäigud on kummalised. Ja mina olen täiskasvanud inimene, kujutan ette, kui raske on väiksematele lastele vanemate lahkuminek. Nii et jõulud olid pisut kurvemad meil sel aastal. Kõige kurvem on muidugi ema pärast, aga ka Karli pärast, kuna tal on nüüd üks vanaisa ainult, kes talle meesteasju õpetaks.
Karl õppis Saaremaal usinalt roomama, kuigi tundus, et rohkem roomasid eeskujuks emme, onu, vanaema ja isegi vanavanaema. Roomamise mitteoskamine ei tähendanud siiski seda, et ta liikuda ja pahandust teha ei saaks, sest rullides pääses ta ikka peaaegu kõikjale. Kuusk tuli igal juhul kõrgemale tõsta ja vanaema õmblusmasina sai ta ümber aetud. Eelviimasel päeval siiski ta liikus paar millimeetrit edasi. Ja nüüd juba täitsa usinalt tõmbab end kõhupeal lohistades edasi, muidugi kui miskit ahvatlevat on ees. Ka õppis Karl plaksutamise ära. Algul kogemata pani kaks kätt kokku, siis aga hakkas järgi tegema, kui keegi ees plaksutas, nüüd juba ütled lihtsalt "plaksu-plaksu" ja ta hakkab käsi kokku lööma. Vanaema õpetas keelt näitama ja puristama ka, aga õnneks need oskused veel külge ei hakanud. Ja sõnavara täienes viisaka noormehe kohaselt sõnaga "Aitäh!", vahel tänatakse söögi eest nii usinasti, et pole aega süüagi.

PS Sünnipäeva pildid on ka üleval, kes veel pole märganud. Video on alles kassetil, nii et seda tuleb meile tulla vaatama, kel huvi on.