Meie pere pesapuu

27. detsember 2010

Sel aastal olid jõulud teisiti

Alustaks enne jõulu ajast. 14. detsembril hakkas Karl hirmsasti köhima, üks köhahoog teise järel ja lausa nuttis ise juba. Kiirustasime siis perearsti ukse taha. Seal pikka juttu polnud, peale kuulamist saatis meid haiglasse. Esialgu pidime puhketoas ootama, kuna palatid olid kõik kinni! Üsna ruttu tehti esimene aur. Karl muidugi esimene kord protesteeris, aga kui juba taipas, et see haiget ei tee, siis lasi teha küll. Tunniajaste vahedega saime 3 auru, kõik see aeg passisime puhketoas, kus oli telekas, mis näitas vaid ETV-d (mingi poliitika jutu saade), male ja raamatud tervishoiust. Siis lõpuks saime palatisse. Karl paistis esialgu üsna suures vaimustuses olevat, tuiskas mööda palatis ja uuris. Isegi metallist võrevoodi vaimustas teda ja tahtis sinna kohe magama minna. Ja WC-s oli kraan, mis ise tööle hakkas. Siis tuli Karlil ka palavik ja siis ta enam eriti lõbus ei olnud. Kuna haiglassetulekut ei osanud me üldse karta, siis meil polnud mitte midagi kaasas. Õnneks Mamma ostis hambaharjad-pastad, Karlile pidzaama ja mõned lasteajakirjad. Öine auru tegemine ei meeldinud Karlile kohe üldse. Ja kõige hullem oli hommikune vereproov. Teisel päeval viidi meid lasteosakonda, mingi suurem kolimine toimus. Siis tal oli juba parem olla ja meil hakkas hirmus igav. Ma ei ole vist päeva jooksul kunagi varem nii palju mänginud, joonistanud, värvinud, kleepinud, lõiganud, voltinud, laulnud. Teise päeva õhtul õnneks saime ka mängutuppa minna, siis oli natuke lõbusam, emme sai Legosid kokku panna:) Ja veel lõpmatuseni mängida. Isegi lastesaade, mida ta kodus ainiti vaatab, ei huvitanud teda. Haiglas oleku tõttu jäid meil ära nii minu kui laste jõulupidu töö juures. Ja samuti jäi mul tegemata kõik töö, mis ma enne puhkust ära pidin tegema. Reedel lõpuks siis saime koju. Diagnoos, nagu ma aru sain, oli viiruslik bronhiit. Ja seega oli karta, et Sannule see ka külge hakkab.
Lasteaia jõulupeol käisime teisipäeval õnneks ära. Samal öösel hakkas Sannu köhima. Kuna Karliga niikuinii kolmapäeval arstile pidime minema, jätsime Sannu koduste laste jõulupeo ära ja viisime Sannu ka arstile. Arst ütles, et köha talle üldse ei meeldi, kirjutas ühe rohu, saatis vereproovi tegema, aga haiglasse ei pannud veel. Meil oli küll haiglakott kaasa pakitud, aga hingasime kergendatult ja läksime koju tagasi. Aga ööl vastu neljapäeva läks asi tõsisemaks. Sannu ei maganud, hingamine läks raskeks, köhis, hommikul oli 38,6 palavik ka. Vereproov oli küll korras, aga arstiga telefoni teel konsulteerides otsustasime haiglasse minna. Sannu sai sama palati, kust me reedel Karliga olime tulnud, isegi meie tehtud lumehelbeke oli aknal, nagu ootaks Sannut. Raske südamega jätsime issi ja Sannu haiglasse ning sõitsime Karliga koju.
Kuna pidime Karliga ise jõuluettevalmistustega hakkama saama, siis esiteks läksime kuuse järgi. Ma polegi oma pea 30 eluaasta jooksul päris ise metsast kuuske toomas käinud. Valimas küll, aga ei ise saen ja toon metsast ära, seda mitte. Kuna lund on ikka rohkesti, siis ei hakanud Karliga metsa sumpama minema. Issi luges talle sõnad peale, et ta peab aitama emmet, seetõttu polnud Karl nõus koju ka jääma. Võtsime siis kelgu ja sae ning läksime tee äärest vaatama. Tegin ka väikese tiiru heinamaa ümbruses, aga isegi väike tiir lumes sumpamist võttis hingeldama hirmsasti. Ühe enam-vähem sobiva siiski leidsime tee äärest. Kui ma ta lõpuks lume alt kätte sain, siis ta siiski ei tundunud nii ilus, aga pidi sobima. Koju läksin siis nii, et kelk koos Karliga ühe ja kuusk teise käe otsas. Karl oli ehtimise juures suur abimees.
Õhtul kuulsin, et Sannule mõjus haigus kahjuks palju hullemini kui Karlile. Lisaks köhimisele oli tal kõrge palavik (kohati isegi üle 39), oksendas, kõht oli lahti. Talle tehti auru, anti palavikualandajat, hiljem pandi vedelikukaotuse leevendamiseks tilguti ja kuna tekkis hapnikupuudus (monitor oli näpu otsas), siis anti ka lisahapnikku. Pole siis ime, et ta ise väga õnnetu ja vaevatud oli. Ja kodus kõigele sellele mõelda oli vist isegi raskem, kui ise seal oleks olnud koos temaga. Nii veetsidki issi ja Sannu jõulupühad haiglas ja meie Karliga kodus. Hirmus kurb oli nende pärast. Laupäeval käisime neid vaatamas ja siis oli Sannu juba täitsa enda moodi, rääkis ja mängis. Täna anti lootust, et homme saab välja.
Lõpumärkusena olgu öeldud, et Lastehaigla toetusfondi reklaamile, mis räägib, et "Haigus ei küsi, millal tulla" vaatan ma nüüd hoopis teise pilguga. Õnneks Sannu ise veel ei oska jõuluvanast ja kõigest sellest eriti palju pidada, seega tema selle üle ei kurvastanud, et pidi jõuludel haiglas olema, küll aga issi ja meie. Karliga oleks kindlasti raskem olnud.

9. detsember 2010

Väike heategu igasse päeva.

Eile hommikul juhtus selline lugu. Sõitsime meie Karliga lasteaia poole. Selleks, et suure tee peale saada, tuleb mäest üles sõita. Ise ma eelmisel päeval mõtlesin, et vist ei tasu sealt enam üles sõita, no aga ma läksin ikka. Aga üles ei saanud. Hoog oli vist liiga väike, sest kui peaks juhtuma, et keegi veel seal tee peal sõidab, siis peaks ju teed andma, seetõttu ei saa tee peale kohe tormata. Hästi natuke jäi puudu, aga enam edasi ei saanud, rattad lihtsalt käisid all ringi ka teise käiguga. Üks auto tuli eemalt, mõtlesin, et lasen ta mööda ja siis ukerdan edasi. Auto jäi aga natuke maad eemal seisma ja tuli tagurpidi tagasi. Kaks noormeest tulid välja ja küsisid, et ega mul abi vaja ole. Muidugi oli! Nad pidid ainult natukene tagant lükkama ja üles me saimegi. Uhh, mul oli nii hea meel. Et nii häid inimesi veel on. Karl kommenteeris ka kohe: "Emme, vaata kui tore, et nii häid inimesi on!" Küll päkapikud ka näevad kõike ja panevad tähele:)

Kiri päkapikkudele

Tere, kallid päkapikud!

Olen olnud hea laps, koristan tube ja üldse ei jonni. Palun tooge mulle riidest poekotte. Sest viimase kuu aja jooksul olen ma kõik oma neli poekotti ära kaotanud, ilmselt Selverisse. Kilekotiga ei tahaks kuidagi poes käia.
Aadress: punased vilditud sussid voodi ees

Hurry, hurry, hurry, now quick, quick, quick, quick

Selle laulu viisijupike kummitab viimasel ajal peas: http://www.youtube.com/watch?v=vqNsN76zdoU just sõnade pärast, sest hirmus kiire on. Pikka aega juba mõtled, et võiks kirjutada, aga ei jõua kuidagi. Proovin siis natuke tagantjärgi.
Kui see esimene korralik paks lumi maha tuli, siis järgmisel päeval oli mul vaja Endlasse koolitusele sõitma. Niikuinii pidin varakult minema hakkama, sest kell 6.10 oli juba praamilbronn, aga mingi ärevus hinges ajas mind juba kell 3.30 üles ja nii hakkasingi natuke enne 4 kodust sõitma. See oli kokkuvõttes päris hea mõte, sest teed olid päris jubedad. Lootsin, et Kuivastu maantee on puhtaks lükatud, aga ei. Kaks sahka tulid vastu. Andis ikka läbi pusida, pealegi sadas ja tuiskas terve tee, nii et nähtavus oli ka suht kehv. Raplast alates läks õnneks (mees)kolleeg rooli. Koolitus ise oli minu jaoks päris asjalik. Järgmisel päeval tagasitulles arvasid mõlemad mehed, et nemad on õhtusest "koosolekust" hirmus väsinud ja sõita ei taha. Päris naljakas oli sõita, mehed taga magavad, ümberringi kottpime, pole õrna aimugi, kus ma olen või kuhu ma minema pean. Aga kohale ma jõudsin. Pidin veel Haapsalust läbi sõitma, mistõttu jäin ma praamile nii u 5 min hiljaks. Külm, kõht tühi, süüa polnud kusagilt osta, õnneks päästis mu elu kotis olnud paanikašokolaad:)
Eelmisel nädalal oli kohe eriti kiire. Esmaspäevase päeva veetsin sigalates ülevaatusi tehes, teisipäev möödus sünnipäevatades, õhtul oli veel lauluproov. Käin nimelt nüüd kohalikus segakooris laulmas, kus omal ajal laulis mu vanaema ja vanaisa ning juhatas teine vanaisa, järjepidevus. Olen oma koori pesamuna:) Kolmapäeval käisime üle mitme-mitme aasta teatris. Väga hea tükk oli, natuke nalja, aga mõtlemapanev. Reedel oli Kihelkonnal talvelaulupidu. Kuigi ilm oli parasjagu talviselt krõbe, siis õnneks see väliosa möödus suhteliselt kiiresti, nii et külm ei hakanudki, pealegi tehti juba bussis kõvad külmarohud sisse:) Õhtul oli pidu kultuurimajas. Küll on ikka tore jälle laulurahva seas olla:) Talvelaulupeost räägiti Aktuaalses Kaameras: http://uudised.err.ee/index.php?06220338 ning kirjutati kohalikes lehtedes siin ja siin. Laupäeva hommikul varakult Sõrve, et suureks sünnipäevapeoks ettevalmistusi tegema hakata. Ja juba vooriski Ladina-Ameerika päritolu külalisi sisse. Teiste hulgas olid poptäht, karnevalilt tulnuid, seebika tegelasi, Tšiili kaevur ja piraadihakatisi. Väga vahva oli, et kõigil olid kostüümid seljas. Muidugi parima kostüümi auhinna saajas polnud kahtlust, kuigi noorem põlvkond oli juba tihedalt kannul. Pühapäeval käisid veel vanaema ja tädi sünnipäeval. Ning õhtu lõpuks jõudsime koju, kus ootas 10-kraadine tuba ja lumine kass.