Esimene päev möödus peamiselt arvutiga möllamiseks. Et kõigepealt sisse saada, tuvastada, kust mis dokumendid ma saan ja et siis teada saada, et mu arvuti vahetatakse välja ja kogu see värk tuleb uuesti teha. Siis pidin lisaks ootama, kuni itimees kaugjuhtimise teel dokumendid vanast arvutist uude tõstab ja vajalikud programmid paneb. Kaartidele juurdepääsu pidin veel mitu päeva itiosakonnast taga ajama. Ja erinevatele vajalikele andmebaasidele juurdepääsu sain alles täna.
Inimesed tööl on mõned uued, enamus vanad. Jamad on mõned uued, enamus vanad. Seadused on enamus uued, mõned vanad. Programmid on mõned uued, mõned vanad. Tööülesanded on enamus vanad.
Enda üllatuseks hakkas aju päris kiiresti tööle ja nii tööülesanded kui näiteks meie dokumendihaldussüsteem tuli täiesti tuttav ette, kuigi ma seal 1,5 aastat käinud ei ole ja üht-teist on seal muudetud. Uusi seadusi loen jooksvalt töö käigus, kui vaja on, sest niisama lugemiseks aega nagu pole ja unejutuks kodus ju ka ometi lugema ei hakka :)
Kui minu sisseelamine oli üsna valutu, siis lastega on teine teema. Nt kolmapäeva õhtul mõlemad ainult jaurasid. Kaspar lihtsalt ainult istus maas ja röökis ja tema pole eriti emmekas olnud varem. Pea kogu aeg oli mul emb-kumb või lausa mõlemad süles. Ega ma ei tea ju, kas see oli kokkulangevus halva tähtedeseisu, hammaste tuleku või millegi muuga, aga ennekõike mõtleb ema, et see on emme igatsusest ja muutunud elukorraldusest. Siis ma nutsin ise ka vaikselt seesmiselt ning kirusin mõtteis kõike ja kõiki, et ma sellise sammu pidin astuma. Süda ju valutab pisikeste pärast. Olgugi, et nad on oma turvalises keskkonnas ja täiesti oma inimesega, tundub see ikka neile raske olevat. Ei kujuta absoluutselt ette, et sellised oleksid pidanud lasteaeda minema!
Esimese "puhkusenädala" preemiaks saatsin issi suurte poistega Tartusse. Alguses mõtlesin ise ka ema juurde seltsi minna otsima, sest kartsin, et ma hullun üksi juba reede õhtuks. Tegelikkuses oli kodus lastega olla niiiiii mõnus ja me saime suurepäraselt hakkama, nii et ma ei viitsinud sõitma hakata kusagile. Liiati arvasin, et keskkonnavahetus ei ole hetkel neile võib-olla kasulik. Ilmad olid ilusad ja me olime praktiliselt kogu ärkveloleku aja õues, vaatasime ja toitsime kanu, kiikusime, sõidutasin neid mängutraktori ja aiakäruga, käisime vankriga jalutamas, sõime herneid ja tikreid, kastsime tomateid. Lisaks võitlesin musta pesu tondiga ja pesumasin uhas pea vahetpidamata ning toad koristasime ka korraks ära. Isegi kardina sain elutuppa ette pandud. Nii et olime tublid. Lapsed magasid ka normaaselt, kuigi mõlemal hommikul ärgati enne kella 7 juba. Ega siis emme kodusoleku aega saa magamisele raisata! Pühapäeval tuli meile väiksemaid ja suuremaid seltsilisi lähemalt ja kaugemalt ning õhtuks jõudsid ka issi ja vennad koju. Saunas sai ka veel käidud ja oligi nädalavahetus läbi. Kui issi arvas, et üks päev võiks nüüd puhkuseks ka olla, siis mina tundsin end küll väga väljapuhanuna.
Juba 1 nädal tööl pani mind kodus ja lastega koos veedetud ajale hoopis teisiti vaatama. Kui selline nädalavahetus oleks minu "puhkuse" ajal olnud, oleksingi ma vast reede õhtuks juba hullunud, aga nüüd ma nautisin tõesti iga hetke. Nii mõnus oli lastega koos vaikselt toimetada ja kulgeda. Lapsed olid muidugi supertublid ka võrreldes eelmise nädala õhtutega, aga ikkagi oli mõnus.
