Inimene õpib kogu elu

Mitte ainult Karl ei õpi uusi asju. Seoses emaks saamisega tuli mul kõigepealt kiiremas korras selgeks saada mõningad lapse hooldamisega seotud hädavajalikud oskused, nagu näiteks imetamine, mähkmete vahetamine, rabeleva imiku riidesse panemine, kakase pepu pesemine, vannitamine, kussutamine, kiigutamine, vankriga sõidutamine jne jne. Lisaks olen lugenud kõikvõimalikku tarka kirjandus lapse arengu kohta. Veel aga olen selle aja jooksul õppinud aega ratsionaalsemalt kasutama ja jagama. Mis tähendab seda, et kõigepealt tuleb ära teha vajalikud tööd nagu pesupesemine, koristamine jne, seejärel kui Karl ikka veel magab, võib tegeleda meeldivamate asjadega. Samuti olen õppinud vaikust nautima. Mitte ainult selles mõttes, et küll on hea, kui Karl ei nuta, vaid ka selles mõttes, et enne mängis mul päevad läbi kõrval raadio või telekas või plaadimängija, nüüd aga on vaikus ja see on mõnus. Ja kui telekas mängib, siis on volüüminupp väga madalal. Vaikust otsin ma ka linnatänavatel ja parkides Karliga jalutades.
Millegipärast olen ma viimasel ajal väga hajameelne. Ma ei tea, kas see on ka emadusega seotud? Nii õnnestus mul poes maksta 32 krooni pepperoni vorsti eest, mida ma korvi ei pannud ega toonud ka koju, nii et mulle jäi ainult maksmise rõõm. Mitte ei suuda meenutada, kuidas see juhtuda võis.

Esimene sünnipäev

Sellel nädalal võib tähistada esimest sünnipäeva, poisipõnn saab juba kuu vanuseks. Nüüd on siis Eesti Vabariigis ametlikult 1 inimesehakatis rohkem, oma nime, isikukoodi, sünnitunnistuse ja haigekassakindlustusega. Nimeks sai siis lõpuks ikka Karl Markus Kallas, kuigi vahepeal kaldusime lihtsalt Karli kasuks otsustama. Aga asjaajamine käis üllatavalt lihtsalt.
Karl Markus on viimasel ajal aga üks jonnipunn ja üldse ei taha magada. Süles jääb kenasti magama, aga nii kui voodisse paned, on kisa lahti. Arvaks juba, et nii väike ajab kiusunuttu:) Ning tundub, et kõik, mis emme sööb, põhjustab gaase, nii et peaks vist söömisest üldse loobuma. Vähemalt kõigist headest asjadest olen pidanud hoiduma: õunad, pirnid, apelsinid, jäätis, piim, šokolaad, tordid-koogid, enamus mahlasid. Praegu ei tulegi rohkem meelde, aga söögi puhul tuleb alati 2 korda mõelda, enne kui suhu panen. Positiivne on asja juures see, et tuleb rasedusjärgsele kehakaalule kasuks.
Muidugi oskab Karl tubli poiss ka olla ja naeratada. Eriti meeldib talle issiga koos jalgpalli vaadata, emme tuleb meelde vaid siis, kui kõht tühi või kaka püksis. Ja südamearsti juures selgus, et ta on 3 nädalaga üle kilo juurde võtnud. Nii pole ime, et esimese suuruse mähkmed on väikseks jäänud.
Reedel ootab meid ees esimene visiit perearsti juurde mõõtma-kaaluma-süstima ning peale seda juba pikk-pikk reis Saaremaale vanaemade-vanaisade juurde. Mul on juba pikemat aega kohutav Saaremaa igatsus.
Kahjuks ei saa lõpuaktustele tulla ja soovin kõikidele lõpetajatele ette palju õnne! Sellel ajal, kui teie lõputöid lõpetasite, sain mina ühe teise asjaga lõpule, mis võttis küll tunduvalt kauem aega.

3 nädalat lapsevanemaks olemist

Täna sai põnn siis 3-nädalaseks juba. Päris suur poiss juba:) Ja meie oleme vanemaks olemisega ära harjunud.
Praegu kirjutame siin koos blogi, õigemini mina kirjutan ja kiigutan samal ajal teda turvahällis. Igasugune kiigutamine tundub talle meeldivat ja paneb vist kõhuvalu ka mõneks ajaks unustama, eriti hea on, kui issi kätel kiigutab. Aga jah, Karli kiusavad ka vist need kuulsad gaasivalud, ei taha üldse magada enam (ainult vankris) ja nutab palju. Nii kurb on nii pisikest vaadata, kui ta nutab ja väga abitu tunne on, kuna ei saa teda kuidagi aidata. Aga kui gaasivalud parasjagu ei kiusa, siis on ta väga armas laps. Tema naeratus on ikka väga lai ja kõikevõitev.
Eelmisel nädalal käis arstitädi ka Karli vaatamas. Ja ütles, et tal on suur jalg, järelikult tuleb pikk poiss. Kuulas, vaatas ja katsus teda ning ütles, et kõik on omal kohal ja tubli poiss on. 16. juunil läheme ise arsti juurde, siis kaalutakse ja mõõdetakse.
Mõned oskused on ta ka juba omandanud. Oskab ennast küljepealt selili nihverdada, keeramiseks on seda vist palju veel nimetada, aga siputab ja siputab ning ongi selili. Ja häälitseb ka heas tujus olles, justkui räägiks pikad jutud maha. Üldiselt vannis käia talle meeldib ja vankriga on ka tore sõita, kui väga palju ei raputata. Vankrisõidu ajal hoolitseb ta ema kehakaalu eest ka- kui vanker pikemaks ajaks seisma jääb, siis teeb kohe silmad lahti ja natukese aja pärast on kuulda vääksumist. Aga me oleme juba kõik olulisemad kohad läbi käinud- botaanikaaed, Toomemägi ja Emajõe-äärne. 2 tunniga jõuab uskumatult pika ringi teha.
Kolmapäeval üritame siis Karli lõpuks Eesti riigi kodanikuks ka teha ametlikult ja talle nime panna. Tahtsime seda küll Saaremaal teha, aga kahjuks ei saa me sinna õigel ajal minna.