Eile jõudsid meieni kurvad uudised, et Marguse onu on meie hulgast lahkunud. Seetõttu tuleb ka ootamatult varajane Saaremaa-sõit ette võtta, muidu oli plaanis veebruari lõpus minna. Millegipärast just selle nädala alguses tuli just järsku selline koduigatsus peale, nii et hea meel on minna, kuigi põhjus võiks muidugi teine olla. Mina saan töö juurest kauem ära olla ja sõidan juba homme hommikul, Margus ilmselt esmaspäeval. Elu tunduski just liiga helge ja positiivne olevat.
27. jaanuar 2006
21. jaanuar 2006
Tehtud sain!
Väga hea kerge tunne on. Kuigi mida rohkem ma oma töö peale hiljem mõtlesin ja teiste tööde ettekandeid kuulasin, siis aina rohkem tundus mulle, et see projekt ikka tõepoolest ei kõlba kuhugi. Retsensent küsitles mind tükk aeg, vahepeal mõtlesin juba, et aitab küll, ma ei jaksa enam. Ja kogu selle küsimusterahe lõpuks pakkus ta hindeks C, aga sain ikkagi õnneks B! Ma olen ülirahul ja õnnelik.
Pakane paugub
Et siis külmalaine. Uudistes muust ei räägitagi. Tundub, et Eestile ei ole kombeks keskpärasus, et kui on torm, siis sajandi torm, kui talvel läheb lõpuks külmaks, siis mitte kombekohaselt kuni -10, vaid ikka järsku ja -30 lausa. Päris kihvt on tänaval inimesi vaadata, enamustel on sall ninal ja müts silmini, nii et ainult silmad paistavadki välja. Ja milline valik kasukaid! Korstnad suitsevad ka igal pool ja varahommikust saati. Aga minu korteris on hommikuti köögiaknad jäälilli täis, sahvrist ma ei räägigi. Positiivne kogu selle asja juures on see, et üle tüki-tüki aja on päikest näha ja lausa kolmandat päeva järjesti.
Kunagi saan oma lapsele globaalse soojenemise foonil rääkida, aga vat kui mina sind ootasin, siis on väljas 30-kraadine pakane. Tema ei tea muidugi asjast midagi, koguaeg ühtlaselt mõnusalt 37 kraadi.
Keset kõige suuremat küttehooaega juhtuvad Eha tänaval kummalised lood. Läks Margus õhtul puid tooma, aga võti tabalukku ei lähe. Ok, vale uks, mõtleb ja läheb teise ukse juurde. Aga sinna ka ei lähe võti. No mis siis nüüd? Selgus siis, et keegi oli meie kuuri ees tabaluku lihtsalt ära vahetunud, meie oma katki saaginud ja uue asemele pannud. Ei no tore lugu küll! Naabritädide uurimistöö peale selgus, et mingi uus üüriline olevat tulnud, kes ei teadnud, milline tema kuur on ja arvas meie oma enda omaks. Kuna tal võtit polnud, siis tuli aga taba katki saagida. On ikka kummalisi juhtumeid siin. Õnneks saime hommikuks võtme kätte ja nüüd ära ei külmu.
Kunagi saan oma lapsele globaalse soojenemise foonil rääkida, aga vat kui mina sind ootasin, siis on väljas 30-kraadine pakane. Tema ei tea muidugi asjast midagi, koguaeg ühtlaselt mõnusalt 37 kraadi.
Keset kõige suuremat küttehooaega juhtuvad Eha tänaval kummalised lood. Läks Margus õhtul puid tooma, aga võti tabalukku ei lähe. Ok, vale uks, mõtleb ja läheb teise ukse juurde. Aga sinna ka ei lähe võti. No mis siis nüüd? Selgus siis, et keegi oli meie kuuri ees tabaluku lihtsalt ära vahetunud, meie oma katki saaginud ja uue asemele pannud. Ei no tore lugu küll! Naabritädide uurimistöö peale selgus, et mingi uus üüriline olevat tulnud, kes ei teadnud, milline tema kuur on ja arvas meie oma enda omaks. Kuna tal võtit polnud, siis tuli aga taba katki saagida. On ikka kummalisi juhtumeid siin. Õnneks saime hommikuks võtme kätte ja nüüd ära ei külmu.
17. jaanuar 2006
Koertest ja sabadest
Nii, käkerdis sai valmis ehk siis üle pisikese koera on saadud (olgu ta pekingi paleekoer, väiksemat ei tule meelde), saba jääb ületada. Nagu juhendaja viimases kirjas ütles: "Vähe kobedam võiks ju olla, aga las läheb käiku":) Nägin juba öösiti pidevalt õudusunenägusid, kus selgus, et mu töö ei kõlvanud ikka kuhugi. Nii ma ei tihanudki seda peale väljaprintimist enam lugeda, kuna kartsin, et mõtlen ringi ja ei julgegi seda kuhugi esitada. Aga ära ma ta andsin, ise lohutan ennast, et tähtis pole tulemus, vaid see, et ta lõpuks tehtud saab. Eks siis reedel selgub tõde. Ja siis peab hakkama üle bernhardiini ronima.
Mind vaevanud suured eksistentsiaalsed probleemid on vahepeal tahaplaanile vajunud, kuna avastasin, et need ei ole üldse seda väärt, et oma pead murda ja nende üle masenduda. See on küll julm öelda, aga taipasin seda, kui avastasin, et teistel inimestel on palju-palju suuremad mured, mille kõrval minu omad tunduvad naeruväärsetena. Sain näiteks teada, et Marguse onu on ajukasvaja tõttu suremas. Või siis näiteks Pealtnägijas näidatud mees, kellel polnud ei käsi ega jalgu, aga sai endiselt endaga hakkama ja tundus vaatamata olukorrale üsna õnnelik. Mis on minu elul temaga võrreldes viga? Ja minevikust õppides tundub, et elul või saatusel on alati omad plaanid, mis ei pruugi minu omadega sobida või siis vastupidi, kõik laabub imehästi täpselt õigel ajal.
Mind vaevanud suured eksistentsiaalsed probleemid on vahepeal tahaplaanile vajunud, kuna avastasin, et need ei ole üldse seda väärt, et oma pead murda ja nende üle masenduda. See on küll julm öelda, aga taipasin seda, kui avastasin, et teistel inimestel on palju-palju suuremad mured, mille kõrval minu omad tunduvad naeruväärsetena. Sain näiteks teada, et Marguse onu on ajukasvaja tõttu suremas. Või siis näiteks Pealtnägijas näidatud mees, kellel polnud ei käsi ega jalgu, aga sai endiselt endaga hakkama ja tundus vaatamata olukorrale üsna õnnelik. Mis on minu elul temaga võrreldes viga? Ja minevikust õppides tundub, et elul või saatusel on alati omad plaanid, mis ei pruugi minu omadega sobida või siis vastupidi, kõik laabub imehästi täpselt õigel ajal.
10. jaanuar 2006
Ei oska midagi huvitavat pealkirjaks välja mõelda
Kuuldus nurinat, et mõni nii harva oma blogi kirjutab ja mõtlesin siis viga parandada. Aga vabanduseks võib öelda, et vahepeal veetsin 2 nädalat Saaremaal, kus isegi riidepuust antenniga nett ei levi. Enne võib Rootsi telekanali nii kätte saada:)
Jõulud said mööda saadetud, kirikuski traditsiooniliselt käidud (mul oli ka, mille eest Jumalat tänada). Päkapikud muidugi käisid, ilmselt paari aasta pärast tuleb aga Margusel jõuluvana kostüüm selga ajada, siis on, kellele see punases kuues kingikotiga mehike rõõmu võiks valmistada. Aasta sai ka välja vahetatud, oligi teine juba vana, seekord haruldaselt vaikselt ja koduselt, aga siiski oli väga tore.
Jõuludest saati toodi vanaema ka meile elama, kuna tal üksinda on aina raskem ja raskem omas kodus toime tulla. Seoses sellega jäin ma ilma oma toast ja mind sunniti ülakorrusel magama. Ega mul selle vastu eriti ei olnudki, aga ilmselt on aeg endale tunnistada, et olen sellest perekonnast lootusetult välja kasvanud juba. See on ikka täiesti kummaline, kuidas vanainimesed täiesti lapseks tagasi muutuvad. Nad on isegi hullemad kui lapsed kohati, kuna neil on oma väljakujunenud arvamused ja harjumused, mida nad muuta ei taha. Ei oskagi kuidagi käituda temaga. Ta on meil selline eriti tagasihoidlik ja tunneb, et on meil koormaks ning teda vaevavad mingid muud psüholoogilised probleemid, mis teevad temaga kooselu veel keerulisemaks. Mis sa peale hakkad, kui vanaema keset kööki seistes äkki nutma hakkab? Lapse võtad veel sülle, silitad pead ja lohutad, aga vanaema? Vanaemalt ootad pigem, et ta oma lapselast lohutaks. Ja ta ei saa enam asjadest aru eriti ja ei mäleta enam midagi. Näitad talle, kuidas kraanist sooja vett saab, aga juba järgmisel korral ei oska ta seda enam. Või ei leia ta lülitit üles, mida hetk tagasi vajutas, või ei leia välisust üles, et välja minna. Eks see on elus paratamatu ja kuulub vananemise juurde, lihtsalt iga asi tahab harjumist. Ja ka ilmselt see käib elu vääramatu ringkäigu juurde, et vaevalt saad täiskasvanuks, kui tuleb lapsi kasvatama hakata. Seejärel saavad oma lapsed vaevalt suureks ja pesast välja ning mõtled juba, et nüüd võiks jälle enesele elama hakata, kui tuleb oma vanemate eest hoolitsema hakata. Ja seejärel avastad, et oled juba ise vana ja vajad ise oma laste abi ja tuge.
Osalt ei ole ka sellepärast aega olnud blogi kirjutada, et käin nüüd jälle tööl. Õnneks ei olegi vahepeal mu kohta nendele tuhandetele ja tuhandetele töösoovijatele ära antud:), kuigi nüüd on seoses uue poisi Andrese (81. a sünd ja geoloog, kui kedagi huvitab) tulekuga üks arvuti puudu, nii et nii kui keegi veidikeseks arvuti tagant lahkub, on oht, et tagasi tulles on koht läinud. Ruumi- ja arvutipuudus peaks lahenema varsti, kui me uutesse ruumidesse kolime. Esialgu pidi see toimuma detsembris, aga kui arvestada praegust tempot, siis tundub, et mina jään enne dekreeti, kui see teoks saab.
Teine põhjus, miks pole aega kirjutada, on üks teatud tähtaeg 12. jaanuaril, mis võtab kõik mu õhtupoolikud ja nädalavahetuse. Lähemalt sellest veel rääkida ei julge ega taha. Ma väga loodan, et asi nüüd lõpetatud saab, et viitsi ega taha sellega enam tegeleda.
Seoses ajapuudusega on mõnus kõiki muid asju edasi lükata. Alates jõulukaunistuste kokkukorjamisest ja toakoristamisest kuni tulevikku puudutavate elutähtsate otsuste langetamiseni. Sinna vahele mahuvad raamatute lugemine, mida pole ammuilma teinud, trenni ja ujuma minek, suurem šoppamine, et maikuus oleks ikka midagi tulevasele ilmakodanikule selga panna ja veel loendamatu hulk väiksemaid ja vähemolulisi tegevusi.
Nii, nüüd sai küll pikk jutt, ehk sai vahepealset pausi pisut tasa tehtud.
Jõulud said mööda saadetud, kirikuski traditsiooniliselt käidud (mul oli ka, mille eest Jumalat tänada). Päkapikud muidugi käisid, ilmselt paari aasta pärast tuleb aga Margusel jõuluvana kostüüm selga ajada, siis on, kellele see punases kuues kingikotiga mehike rõõmu võiks valmistada. Aasta sai ka välja vahetatud, oligi teine juba vana, seekord haruldaselt vaikselt ja koduselt, aga siiski oli väga tore.
Jõuludest saati toodi vanaema ka meile elama, kuna tal üksinda on aina raskem ja raskem omas kodus toime tulla. Seoses sellega jäin ma ilma oma toast ja mind sunniti ülakorrusel magama. Ega mul selle vastu eriti ei olnudki, aga ilmselt on aeg endale tunnistada, et olen sellest perekonnast lootusetult välja kasvanud juba. See on ikka täiesti kummaline, kuidas vanainimesed täiesti lapseks tagasi muutuvad. Nad on isegi hullemad kui lapsed kohati, kuna neil on oma väljakujunenud arvamused ja harjumused, mida nad muuta ei taha. Ei oskagi kuidagi käituda temaga. Ta on meil selline eriti tagasihoidlik ja tunneb, et on meil koormaks ning teda vaevavad mingid muud psüholoogilised probleemid, mis teevad temaga kooselu veel keerulisemaks. Mis sa peale hakkad, kui vanaema keset kööki seistes äkki nutma hakkab? Lapse võtad veel sülle, silitad pead ja lohutad, aga vanaema? Vanaemalt ootad pigem, et ta oma lapselast lohutaks. Ja ta ei saa enam asjadest aru eriti ja ei mäleta enam midagi. Näitad talle, kuidas kraanist sooja vett saab, aga juba järgmisel korral ei oska ta seda enam. Või ei leia ta lülitit üles, mida hetk tagasi vajutas, või ei leia välisust üles, et välja minna. Eks see on elus paratamatu ja kuulub vananemise juurde, lihtsalt iga asi tahab harjumist. Ja ka ilmselt see käib elu vääramatu ringkäigu juurde, et vaevalt saad täiskasvanuks, kui tuleb lapsi kasvatama hakata. Seejärel saavad oma lapsed vaevalt suureks ja pesast välja ning mõtled juba, et nüüd võiks jälle enesele elama hakata, kui tuleb oma vanemate eest hoolitsema hakata. Ja seejärel avastad, et oled juba ise vana ja vajad ise oma laste abi ja tuge.
Osalt ei ole ka sellepärast aega olnud blogi kirjutada, et käin nüüd jälle tööl. Õnneks ei olegi vahepeal mu kohta nendele tuhandetele ja tuhandetele töösoovijatele ära antud:), kuigi nüüd on seoses uue poisi Andrese (81. a sünd ja geoloog, kui kedagi huvitab) tulekuga üks arvuti puudu, nii et nii kui keegi veidikeseks arvuti tagant lahkub, on oht, et tagasi tulles on koht läinud. Ruumi- ja arvutipuudus peaks lahenema varsti, kui me uutesse ruumidesse kolime. Esialgu pidi see toimuma detsembris, aga kui arvestada praegust tempot, siis tundub, et mina jään enne dekreeti, kui see teoks saab.
Teine põhjus, miks pole aega kirjutada, on üks teatud tähtaeg 12. jaanuaril, mis võtab kõik mu õhtupoolikud ja nädalavahetuse. Lähemalt sellest veel rääkida ei julge ega taha. Ma väga loodan, et asi nüüd lõpetatud saab, et viitsi ega taha sellega enam tegeleda.
Seoses ajapuudusega on mõnus kõiki muid asju edasi lükata. Alates jõulukaunistuste kokkukorjamisest ja toakoristamisest kuni tulevikku puudutavate elutähtsate otsuste langetamiseni. Sinna vahele mahuvad raamatute lugemine, mida pole ammuilma teinud, trenni ja ujuma minek, suurem šoppamine, et maikuus oleks ikka midagi tulevasele ilmakodanikule selga panna ja veel loendamatu hulk väiksemaid ja vähemolulisi tegevusi.
Nii, nüüd sai küll pikk jutt, ehk sai vahepealset pausi pisut tasa tehtud.
Tellimine:
Postitused (Atom)