Meie pere pesapuu

29. aprill 2015

Lasteaiapoiss

Lasteaiapoiss Sandrist võib saada sügisel koolipoiss Sander. Ta saab tegelikult 14. oktoobril 7-aastaseks, mis tähendab, et ta ei ole nende 14 päeva pärast  koolikohuslane. Aga kui jaanuaris eelkool algas, siis hakkasid lasteaias õpetajad rääkima, et kas Sander ei tahaks kooli minna. Ta ju nii tark poiss ja oskab kõike, mida koolieelikud oskama peavad ja tal hakkaks järgmisel aastal samu asju tehes igav! Kuna sellist otsust nii kiiresti teha ei saa, siis esialgu otsustasime, et eelkoolis ta võib ju ikka käia ja lõpliku seisukoha koolimineku osas võtame hiljem. Lasteaia õpetajad ütlesid küll, et täitsa tubli poiss. Saab eneseteenindamisega ka igati hakkama. Ainuke, kes kooliminekust väga vaimustunud ei olnud, oli logopeed. Kui ta mulle sellest kirjutas, et ta on sotsiaalsete oskuste pärast mures, siis ma esialgu ehmatasin, et ongi midagi hullu. Aga logopeedi ja eripedagoogiga kohtudes ei öelnud kumbki otseselt, et Sander ei sobiks kooli, vaid nende kogemustele tuginedes ei tasu lapsi varem kooli panna ja et las laps olla laps veel. Ja muidugi see, et tal on logopeediliselt mõned raskused nagu susisev S ja puuduv R häälik. Lisaks tõid nad huvitava näite elust enesest, mille peale last 1. klassi saates ei oskaks mõeldagi. Nimelt kui teised kõik hakkavad autojuhilube tegema, siis see nooremalt kooli läinu ei saa veel ja siis ta võib ennast eemalejäetuna tunda. 
Nii et meil oli erinevaid arvamusi ja seisukohti. Vahepeal oli minu kindel otsus juba JAH. Aga siis äkki peale haigust Sander keeldus lasteaeda minemast. Tal on enne ka vahel selliseid tõrkeid olnud peale pikemat pausi, aga tavaliselt piirdub see paari pisaraga riietusruumis ning kui rühma läheb, on kõik korras juba. Nüüd aga ei saanud issi teda enam autost väljagi ja järgmistel hommikutel ei tahtnud üldse voodist välja tulla. Nuttis. Ei rääkinud, miks ta ei taha. Ta ongi meil selline suht kinnine, väiksemana tuli üsna tihti ette, et ta lihtsalt nuttis ja oli näha, et midagi ei meeldi, aga mitte sõnagi ei räägi. Ütlesime selle kohta, et Sander "läks lukku". Viimasel ajal pole selliseid asju ette tulnud. Pinnisin mina, pinnis issi, tundsime end üsna abituna. Suhtlesime lasteaiaga, et äkki tõesti midagi juhtus seal, aga kõik olevat korras. Rääkisime uuesti. Ainult korra ütles, et kardab lasteaeda minna. Rääkisime kõik läbi. Et kas lapsed kiusavad, kas õpetajad ei meeldi, kas söök ei meeldi, kas õppida ei meeldi, kas magada ei meeldi. Suure pinnimise peale saime teada, et laulutund eriti ei meeldi (mis on imelik, sest kodus ta üsna tihti võtab laulusõnade raamatu ette ja jorutab omaette, Karli-mõõtu laululind ta küll pole) ja magamine ei meeldi. Mittemagamisest neil aga seal numbrit ei tehta, niikaua, kui laps vagusi on ja teisi ei sega. Sander sai vist ise ka selle jutuajamise käigus aru, et kõik on hästi. Ja läks lihtsalt ühel päeval lasteaeda ilma pisarata. Ise oli ka õnnelik ja muidugi sõbrad. Läksin esimesel päeval talle varem järgi ja siis ta kallistas teisi lahkudes.
Selle lasteaiakartuse peale arvasime, et ta pole ikka kooliküps, et kooliminekuga ei saa ju niimoodi jonnida. Aga suhtlesin veel tema eelkooli õpetajatega ja nende poolt anti roheline tuli. Et kuulas käsklusi, sai aru, vastas kenasti täislausetega ja matemaatikas olla lausa oma klassi parim. Koolis pidavat neil ka korra nädalas logopeed käima, mis on kordades rohkem, kui praegune logopeed lasteaias, kes käib kord kuus.
Ta tõesti arvutab vabalt vist 100 piires ja osa korrutustabelit on ka isegi venna kõrvalt peas. Ja ta oskab arvelauaga arvutada! Isegi mina ei teadnud siiamaani, mis süsteemiga see töötab, olin vaid lapsepõlves näinud, kuidas poetädi seal klõbinal arve kokku liitis. Aga nüüd Memm korra näitas talle ja ta sai kohe pihta.
Lugeda ta oskab ka, isegi kirjatähti. Kirjutab ka, numbrid ainult vahel kipuvad tagurpidi minema. Ja õigekiri on tal pea samal tasemel, mis Karlil. Talle meeldib Arterist laste ristsõnu ja nuputamisülesandeid teha.
Kõige selle peale ostustasime, et Sander läheb kooli. Nüüd siis asusime kiiresti tervisekaarti tegema ja olen usinalt lõpetajate lastevanemate koosolekutel käinud. Riietega meil vist probleeme ei ole, mille pärast teised lapsevanemad kurdavad, et Saaremaal pole midagi osta: Sander peab Karli vanadega leppima. Pealegi valge särgi ta alles sai uue, lipsu peaks ainult uue ostma.
Vahetab patereid:
Suured legohuvilised on nad mõlemad. Ainult nendega mängimine on praegu raskendatud, ainult suletud uste taga ja pärast peab kõik ära koristama. Vanasti neil olid voodialused igasugu huvitavaid masinaid täis. Ta juba praegu tellis sünnipäevaks ühe uue komplekti (ainult et see maksab 70.-!)
Kui Karliga koos Poistelaulu konkursil käisime:
Igal vabal hetkel meeldiks neile arvutis või telefonis mängida. Karl ei luba Sandrit väga oma telefoni, nii ta siis lepib pealtvaataja rolliga. Aga mingi oma salakeel on neil nende mängudega tekkinud, millest mina aru ei saa: gemmid ja treidimised ja vee-ellid jne.
 Sandrile meeldib hirmsasti Liisa ja Kaspariga mängida ning neile temaga ka.  
Kana ja kuked õrrel :)
 
Norivad saia:
Lugeda meeldib talle ka, aga mitte nii palju, kui Karlile. Nad on koomiksid avastanud. Ema juurest leidsid nad minu ja vendade vanad Miki Hiired ja need on nüüd juba üsna ära loetud.
Ja lauamänge meeldib talle meeletult mängida. Kui ta kodus haige on, siis me jõuame mitu tiiru ära mängida ja meil on päris palju lauamänge. Isegi malet oskab ta mängida, aga emmele ei meeldi eriti pähe saada :)
Puzzled meeldivad talle ka. Varem ta pani rohkem neid kokku, lasteaias oli hommikul esimene ja õhtul viimane asi puzzlesi kokku panna ning kodus ka. Nüüd ta kodus eriti ei pane, viimase haiguse ajal tiris suurest igavusest kõik välja ja pani kokku. 
 Lasteaia jõuluetendusel, 3 piparkooki:
Sõbranna sünnipäevalt tulles:
Värske 6-aastane oma sünnipäeva hommikul:
Sander ise tahab hirmsasti kooli minna. Võib-olla sellepärast, et Karl ees on. Võib-olla põnevusest. Kindlasti tahab ta jalgpalli trenni minna. Selles suhtes nad on ka Karliga täiesti erinevad, et talle meeldib joosta ja palli mängida ja ronida, samal ajal, kui Karl raamatuid loeb. Töödes on ta ka suur abiline, ikka paneb käe külge, kui oskab. Enamasti on ta naerusuine aktiivne poiss, vahel harva lööb mossitamine välja.
Ahjaa, pikkust on tal koduse mõõtmise järgi 124 cm ja kaalu 26 kg.

28. aprill 2015

16. elukuu ehk 29.03 kuni 28.04

31. märtsil jõudis kätte see päev, kui nad tegelikult oleksid pidanud 1-aastasteks saama.
1. aprillil käisid Liisa ja Kaspar issi ja Mammaga arsti juures haiguse järelkontrollis ja kaalumas-mõõtmas. Emme mõnules sel ajal juuksuris.
Liisa kaalus 8920 ja 73 cm, eelmise arstil käiguga võrreldes +60 g  ja +2 cm. Kaspar 8000 g ja 74 cm, eelmise arstil käiguga võrreldes -20 g ja +3 cm.
3. aprillil tegime kiirvisiidi Memme ja Papa juurde, sest Papal oli sünnipäev. Ühtlasi vaatasime veel sugulasi üle sealkandis.
Ja siis oli munadepühad ja Kren käis külas:
Ja mune sai koksitud: 
Ilmad läksid natuke kevadisemaks ja saime isegi paar korda õues magamas käia. Sõbrannalt sain vägagi kasutatud kergkäru (meie oleme vist 4. paar kaksikuid, natuke pleekinud ja roostes, aga sõidab), mis võrreldes meie Jemmaljungaga on tõesti kerge ja käib väikeseks kokku. Hea lihtne autosse pakkida. Aga sellel on turvarihmad puudu. Lootsin oma suurest kärust loobuda, aga nüüd on ikkagi kaks vankrit: kergkäruga hakkame külapeal ja jalutamas käima, Jemmaljungaga magame kodus, sest sellel on head suured rattad meie kruusateel sõitmiseks, kergkärul on väikesed pöörlevad rattad ja ausalt öeldes on sellega kruusateel päris keeruline manööverdada või õigemini liiga lihtne, st keerab sinna, kuhu ise tahab. Suurt Emmaljungat on muidugi üsna raske manööverdada. Lisaks pole kergkärul vihmakilet ega putukavõrku ja sellel ei saa sanga üle viia. Emmaljungal jälle on see istumisosa kuidagi ebamugav lastele minu arvates. Kahe käru peale kokku saaks ideaalse:) Aga kuni sügiseni, kui vankris rohkem magame, hoiame Emmaljunga alles. Õues me aga palju käia ei saanud, sest jäime uuesti haigeks.
9. aprillil käisime jälle Tallinnas, millest saab lugeda siit
11. aprilli lõikasin esimest korda Kaspari juukseid, Liisal pole veel suurt midagi lõigata, aga nüüd on tema juuksed vähemalt pikemad kui Kasparil.
15. aprillil hakkas Kaspar käima! Kõigepealt hakkas ise püsti ajama end ilma toeta ja tegi kuni 4 sammu, sellest ajast aga kõnnib aina rohkem. Kaspar suudab ka kükitada ja uuesti püsti tõusta sealt ilma toeta. Liisa tegi oma esimesed 4 iseseisvat sammu 26.04.   
Kasparil tuli üle pika aja hammas jälle, 25. aprillil, alla paremale. See oli siis 7. järjekorras. Sellepärast ta oligi hirmus vingus, kuigi haigus nagu oli juba möödas.
28.04 käisime jälle arsti juures järelkontrollis ja kaaluti-mõõdeti ka ühtlasi. Liisa 9030 g ja 75,5 cm, kuu ajaga siis +110 g ja +1,5 cm, Kaspar 8320 g ja 76 cm ehk +320 g ja +2 cm.
Sel kuul tuli mul kõik seni lahtised kapid-sahtlid kinni panna, sest Kaspar avastas kraanikausi aluse kapi koos biojäätmete ämbriga. Tuli üks hetk köögist kapsarunk hambus :)
Samuti avastasid nad, et nõudepesumasina kaanele saab ronida ja et haardeulatus suurem oleks, seal end püsti ajada. Algul ronis Liisa ja siis Kaspar vaatas, et ohoo, nii saab ka ja ronis järele. Nüüd saab pesumasinat täita või tühjendada ainult salaja või välgukiirusel, sest kratid on kohe kohal, kui märkavad, et uks lahti.  


Üldse neil on väääga pikad näpud ja pidevalt käiakse laua pealt asju nodimas. 
Liisa avastas vendade Monopoly mängu laiali:)
Kõhuviirus tegi kõhud väga lahti ja andsime neile mustikaid süüa:


Mänguoskustest ka. Liisa oskab klotse üksteise peale torni laduda. Mõlemad panevad rõngaid toru otsa. Liisa paneb puidust auguga klotse puupulga otsa. Igasugu asju meeldib igale poole sisse toppida. Raamatuid vaatavad mõlemad või tegelikult väga ei vaata, rohkem lehitseda meeldib. Liisa on issi "Šveijki" mitu korda niimoodi läbi lugenud juba :) Liisa pusib pastaka korki pastaka otsa panna. Nuppe meeldib talle ka vajutada hirmsasti, Kaspar pole sellele veel väga pihta saanud.  Tolmuimejaga meeldib neile väga mängida. Puhastatakse riideid, näppe, isegi keelt ja vahel põrandat ka. Ja kui Liisale paberitükk või beebisalvrätt näppu satub, siis ta puhastab sellega nina või põrandat. Kui ma pliidiukse kallal olen, siis annab Liisa mulle korvist puid kätte.
Pats-kakku laulumäng meeldib mõlemale, Liisa teeb nüüd lisaks plaksutamisele ja seda söömise kohta järele.
Tuttu minnes ja kui hommikuti kõik minema asutavad end, siis lehvitatakse. Liisale meeldib hirmsasti ka kallistada ja musitada. Vahel kallistab Kasparit ka nii armsasti, panevad pead kokku ja teeb pai talle. Kaspar sellest ainult väga ei hooli. Liisa on üldse selline miilustaja meil:)
Kui toidukauss tühi on, siis nad plaksutavad või kui rõngad on torni laotud. Kui Liisat kiidan, et tubli tüdruk, siis teeb pai endale.
Lemmikmäng on neil siiski kõik asjad põrandale laiali tõmmata ja siis uute põnevate asjade järele minna :)
Söövad nad peale haiglaskäiku enam-vähem kõike ja saavad ka tükilisest toidust jagu nüüd. Ja söögiisu on peale viimast haigust päris hea, ehk seda kaalu ka siis ikka tuleb. Koguaeg üks mäm-mäm käib. Praegu on meil päevaplaan nii, et hommikul peale ärkamist söövad minuga koos nt jogurtit, võileiba, krõbinaid. Siis peale esimest uinakut kausitäis putru ja piima peale. Enne lõunaunele minekut oleme ka natuke näksinud. Ja peale ärkamist siis soolase toidu aeg. Tavaliselt ma selleks ajaks keedan neile eraldi midagi ja piima peale. Ja siis õhtul söövad koos meiega ka. Viimasel ajal ongi see nende lõunaunest ärkamine nii hilja peale läinud, et siis tuleb meie õhtusöök juba peale. Pean ilmselt söögiaja enne und tõstma. Õhtul enne magamaminekut joovad piima. Kaspar hakkas peale haiglaskäiku ööd läbi magama, kuigi enne tundus, et see laps ei hakkagi magama. Vahel korra ärkab, aga jääb ilma pudelita magama. Liisa seevastu sööb vähemalt korra, aga vahel ka 2 või 3 korda. Lootsin peale korrigeeritud 1-aastaseks saamist piimapoodi vaikselt sulgema hakata, aga vägisi ei taha veel ja Liisa senini mingeid loobumise märke pole ilmutanud.
Kodused kaalumised: Liisa: 8850, 8835, 8850 ja Kaspar: 7810, 8180, 8225. Kuidagi ei saa sellest 8 kilost üle :(

21. aprill 2015

Üksikema nelja lapsega

Just selline olukord oli mul esmaspäevast teisipäeva õhtuni, kuna issi komandeeriti naabersaarele tööle. Nujah, Karli küll selle aja sees palju kodus polnud, aga teistega sai vatti näha see-eest topelt.
Sest kuigi pühapäeva päeval tundus, et tõbi annab selleks korraks alla, meil siiski nii hästi ei läinud. Sander kurtis õhtupoole, et tal põsk valutab ja palavik oli ka jälle 38,3. Ja Kaspar oli endiselt väga nutune.
Esmaspäeva hommikul otsustasin siis kogu karjaga igaks juhuks arsti juurde minna, kuigi palavikku enam kellelgi polnud, aga Kaspar oli ikka väga viril. Kuna issi põrutas sellel ajal juba minema (kusjuures ta pidi ringiga mandrilt minema, sest tol hommikul otsepraam tugeva tuule tõttu ei sõitnud), pidin ma lastega üksi hakkama saama. Ühe lapse panin tassimiseks kõhukotti ja teise võtsin sülle, Sander mõistagi pidi oma jalgu kulutama. Ütleme nii, et me pälvisime päris palju tähelepanu ja õnneks positiivset. Üks tore tädi näiteks laskis meid järjekorras vahele (tulime mõistagi ilma arstiaega omamata, et kusagile vahele trügida). Arst vaatas ja kuulas kõik 3 üle. Kasparil üks kõrv punane, Liisal üks kõrv roosa ja Sandril ka kõrv põletikus ja mandlid kergelt paistes. Esimese hooga kirjutas poistele antibiootikumid. Kuna Kasparil on endiselt kõht lahti, siis ta seda väga teha ei tahtnud, aga ega muud varianti ka polnud. Liisale esialgu ei kirjutanud, et vaatame vereproovi tulemuste pealt. Nii siis suundusime vereproovi andma. Selleks tuli jälle üks kõhukotti toppida ja teine sülle võtta ning läbi koridoride teise majatiiba kapata. Ooteruumis tegi tore meesterahvas meile kenasti uksed lahti. Kaspar undas kogu verevõtmise, aga Liisa ei teinud väljagi, vaatas vaid huviga, mida tädi teeb. Siis tuli tagasi kapata, riided võtta (õde aitas need kenasti üheks kompsukeseks pakkida) ja apteeki minna. Ja siis kõik riidesse toppida ja koju sõita. Ütleme nii, et päris hea trenn oli mulle, aga hakkama sain!
Kodus läks virin edasi. Andsin küll valuvaigistit Kasparile, aga see ei teinud enesetunnet märgatavalt paremaks. Magas ka poole ajast mul süles ainult. Kui vahepeal natuke mängis, siis ka iga asi ajas nutma. Ja ega Liisa ka eriline rõõmurull olnud.
Õhtul pidin ma lapsed mõistagi üksi magama saama. Ma olen seda teinud senini vist ainult 2 korda: esimene kord, kui issi oli jaanitulel ja teine kord, kui Tallinnast tulles Võhmale jäime ja issi koju ahju läks kütma. Üldse tavaliselt paneb issi nad õhtul magama, see tähendab, et istub juures ja lahendab ristsõnu. Nüüd siis sain mina raamatut lugeda, kuna Kaspar polnud nõus üksi jääma. Ja küll ta alles võib rahmeldada seal voodis! Mitu korda vaatasin, et silmad kinni ja magab, aga tema kargas äkki istuli või siis hakkas jalgadega mööda pulki kolistama. Lõpuks siiski andis alla. Suured poisid pidid unejutu asemel Simpsoneid vaatama:)
Teisipäeva hommikul pidi vaene Karl pool tundi varem ärkama ja bussi peale minema. Küll ta siunas, nii ära hellitatud on selle issi viimise-toomisega :)
Laatsaretis ei läinud ka olukord eriti paremaks. Kaspari nutujorule lisandus nüüd Liisa kaebamine. Nii nad siis karjusid kordamööda ja korraga. Absoluutselt KÕIK asjad ajasid nutma: emme ei võta sülle, emme ei pane maha, emme pani klotsid üksteise otsa, emme võttis klotsid ära, emme pani diivanile/põrandale/voodisse, emme andis süüa-juua, emme ei anna süüa-juua, õde/vend puudutab, õde/vend võttis mänguasja ära jne jne. Uuh, hullumaja ruudus! Õnneks Sander vähemalt ei unda:) Kuigi päris Sander ta ka ei ole, sest muidu ta tahab kogu aeg lauamänge mängida, nüüd ei taha sedagi.
Vereanalüüsid olid mõlemal korras olnud, ehk põletikku ei olnud. Arst oli natuke mures vedelikutarbimise pärast, et hemoglobiin oli kõrge natuke. Aga kuna Liisa ka täna eriliselt viril on, siis otsustasime talle ka antibiootikume anda. Nädala pärast läheme näitama kõiki.
Õhtuks peaks issi koju laekuma ja päästab mind vähemalt osaliselt siit hullumajast.
  
 
 

19. aprill 2015

Uudiseid tõbilast

Jah, me oleme JÄLLE haiged! Vaevalt 3 nädalat saimegi terved olla.
Seekord alustas Sander eelmisel nädalavahetusel köha ja nohuga, esmaspäeval-teisipäeval oli kodus. Kuna kolmapäeval oli lasteaiaga teatrisse minek, siis läks lasteaeda.
Liisa ja Kaspar lisandusid kerge nohuga teisipäeval, mis kolmapäevaks ülendus "mahlakase" staadiumiks ja lisandus väike palavik. Kolmapäeval kurtis kurguvalu ka Karl, kellele neljapäevaks lisandus köha ja nohu. Liisa ja Kaspar tundusid neljapäeval juba päris kõbusad, ninad ka niiii hirmsasti enam ei jooksnud.
Aga ega sellega siis asi piirdunud, oh ei! Neljapäeva öösel vastu reedet oksendas kõigepealt Sander ja natukese aja pärast Kaspar. Nujah, see veel puuduski! Hommikul õnneks tundus Sander terve. Kasparile lisandus öö jooksul köha. Liisa aga oli reede hommikul täitsa sossu ja palavik ka jälle 37,7. Hommikul tegin Kasparile soolalahusega auru ja hiljem konsulteerides telefoni teel perearstiga ka Pulmicortiga. Et ennetada eelmist haiglakogemust. Perearst toonitas ka, et kui hingamine läheb kehvemaks, siis Ventolin peale ja valvetuppa!
Hommikuse pudru oksendas Kaspar siiski välja. Ja natuke hiljem piima ka. Lisaks läksid mõlemil kõhud lahti. Ja Liisa oksendas ka ikkagi törtsukese. Nii et pool päeva sain kakat ja okset kraamida ning puhta pesu tagavara vähenes kriitiliselt.
Sossu Liisa:

Reede hommikupoole oli Kaspar ise päris tragi veel, aga õhtuks oli temagi sossu. Nad küll magasid päeva jooksul päris palju, aga Liisa oli kogu ülejäänud aja süles ja õhtul Kaspar ka.
Reede õhtuks lisandus veel üks uudis: Sander kurtis kõrvavalu! Öösel ta oksendas ka jälle. Õnneks kõrvavalu läks laupäeva hommikuks üle. Aga tõusis palavi: 38,7 lausa! Päeva jooksul lisandus peavalu talle. Ja muidugi ei olnud absoluutselt söögiisu.
Laupäeva hommikul magasid lapsed vahelduva eduga päris pikalt. Aga endiselt olid mõlemad sossud hommikupoole. Liisal enam palavikku polnud ja päevapoole tuli natuke elu isegi sisse, käis ja otsis mänguasjad välja, aga suuremat hakkamist ikka polnud.
Kaspar oli aga terve päev ainult süles ja aeg-ajalt hädaldas millegi üle. Palavik oli vahepeal ka 38,3.
Söögiisuga muidugi kumbki ei hiilanud, õnneks siiski soostuvad jooma, ja lisaks on kõhud endiselt mõlemal lahti. Kaspar kakas laupäeva öösel suure pauguga kõik oma riided ja voodi täis.
Pühapäeva öösel oli üsna rahulik juba tõbilas. Ja hommikul oli Liisa päris rõõmsa näoga. Läks isegi mängima. Kaspar ka korraks, aga suht ruttu läks ikka virilaks. Sandril oli pühapäeva hommikuks 37,2 ja päevapoole kadus palavik õnneks sootuks. Ainult köha ja nohu on jäänud.
Nii et ehk selleks korraks on hullem jälle möödas.

Mis on ainuke positiivne asi laste haiguse juures? Ma ei pea päev läbi nende järel kõiksugu asju kokku korjama.
 
Võite 3 korda arvata, kas mul on juba haigustest kõrini või mitte? Tänavu tundub neid ikka eriti palju ja pikalt liikuvat. Ehk nüüd läheb soojemaks ja viirused poevad suvekorterisse.
 
Aga häid uudiseid ka: võib vist öelda, et Kaspar hakkas 15.04 käima! Enne seda tegi ta 4-5 sammu emme-issi vahel ja siis ka viimased sammud pigem naaldus meie poole, sel õhtul aga muudkui sõelus üle toa. Suudab ka käies suunda muuta ja kui tasakaal kipub ära kaduma, siis seisab korraks ja ootas, kuni tasakaal käes. Nüüd paar päeva pole ta haiguse tõttu muidugi käimist harjutanud, aga ehk tuleb kohe meelde, kui enesetunne paraneb.
Liisa, kes senini hakkas kõiki asju varem tegema, ei ole senini iseseisvalt samme teinud, kuigi sel õhtul vaatas küll huviga. Tema käib toe najal või nõuab kätt tasakaaluks. Eile korraks seisis ise.

13. aprill 2015

Aasta töö läinud ühe minutiga

Nii võis arvata Kaspar. Kasvatas tema hoolega tukka. Enne nägi Kaspar välja nagu punkar:
 
Ja soengut võis teha nii:
Siis aga võttis emme masina ja ajas tuka maha. Nüüd on nagu ärakaranud vang või hull teadlane, sest kukla tagant ma ei ajanud ja seal on üksikud pikad karvad, mida pildilt õnneks näha pole :)

9. aprill 2015

Tallinna trip vol 9

Ennast hakkas ka huvitama, mitu korda me siis lastega Tallinna vahet oleme sõitnud juba. Lugesin kokku ja see kord, st 9.04 oli meil 9. sõit. Praegu on ette teada vähemalt 2 sõitu: juuni lõpus-juuli alguses silmaarst ja augustis dr Paluste. Kui veab, siis järgmine ongi 2-aastaste kontroll järgmise aasta märtis, siis on terve pikk päev ja mitu arsti vaja läbi käia: lastearst, neuroloog, logopeed ja psühholoog. Ja peale seda peaks lapsed tunnistatama oma eale vastavaiks ja enam ei pea me arstide vahet käima.
Aga seekordsest sõidust siis. Tavaliselt oleme oma arsti ajad sättinud võimalusel kella 12ks, sest siis saame kell 9.40 praamiga minna ja mõistlikult kell 8 sõitma hakata. Seekord aga pidime 11.30 kohal olema, mis tähendas varasemat praami ja seega oli äratus juba 6.15, et 6.45 liikuma hakata. Samuti oli teistmoodi see, et nad ei oleks tohtinud sõidu ajal magada, vaid oleksid pidanud magama kuulmisuuringu ajal. Meie hea plaan oli, et lapsed magavad praamini ja on pärast Tallinnani üleval. Et siis EHK õnnestub nad selleks kuulmisuuringuks magama saada. Aga ega me väga ei lootnud oma plaani õnnestumisesse.
Kaspar hakkas kohe öösel enne sõitu meie plaani õõnestama ja jauras pool ööd. Ei saanudki aru, mis teda vaevas, aga vigises muudkui. Lõpuks poole 4 paiku jäi magama. Võib-olla vaevas teda kõhuvalu, sest kui ma kõhtu masseerisin, siis jäi magama.
Ärkasid mõlemad äratuskella peale 6.15. Liisa oli veel väga üllatunud, et Kaspar ka kaisus magamas oli, tavaliselt on tema ainult kaisuloom. Pakkisime siis lapsed sisse ja sõitma. Kaspar jäi üsna ruttu magama, Liisa aga alles Muhus ja nii magas ta vaevalt 15 minutit. Praamil söötsime kõhud täis neil. Ja mandrimaal tegi issi Kaspariga sada imet, aga vaesekesel vajusid silmad vägisi kinni. Kui kodus häirib magamajäämist iga väiksem krabin ja võivad ärgata valjema hingamise peale, siis autos muusika mängis, issi kõdistas teda ja paitas, mängitas mänguasju, aga ei midagi, poiss ei kõssanudki. Liisa magama ei jäänud, aga oli sellepärast ka üsna kuri Tallinnasse jõudes.
Tänu praami ajale saabusime Polikliinikusse aegsasti. Ootasime ukse taga natuke ja üritasin Liisat magama kussutada. Kaspariga polnud lootustki. Saatsin siis issi ja Kaspari enne sisse, et äkki Liisa jääb magama. Peaaegu jäi ka, aga siis tuli kõrvalkoridori üks röökiv laps ja rikkus kogu une (pärast issi kuulis, et see laps oli oksaga omal suulae katki kukkunud, arusaadav siis, et röökis). Kaspar sai ühe kõrva uuringu kohe tehtud. See oli siis OAE uuring (sel ja järgneval lingil inglisekeelne tekst, eesti keeles ei andnud otsing tulemust, siin räägitakse lihtsalt kuulmise sõeluuringust).  Siis oli meie kord. Imekombel oli Liisa vagusi ja saime kohe mõlemad kõrvad tehtud. Siis vaatas uuringu tegija, et meil on teine uuring veel tegemata (ASSR test ehk kuulmisnärvi uuring). Sellega oli meil jama jah, kuna pidime minema tegema juba juunis, aga siis oli see tegija olnud sinisel lehel teadmata ajaks ja meiega pidi ise ühendust võetama, kui ta tagasi tuleb, mida aga ei tehtud). Imekombel saime kohe teisele uuringule ka. Üks laps oli seal ees, nii et natuke pidime ootama. Vahepeal käis Kaspar uuesti teist kõrva proovimas ja sai läbi.
ASSR uuringu jaoks pandi lapsele pähe võrk ja võrgu alla erinevatesse kohtadesse andurid. Siis kõrvaklappidest lasti mingit heli. Kaspar läks enne ja röökis kogu selle aja. Liisa röökis ka, pidin talle meelde tuletama, et ei uurita mitte tema hääleulatust ega minu kõrvakuulmist, vaid tema kõrvakuulmist :) Vahepeal oli natuke vagusi ka ja peaaegu vajus silm kinni. Aga lõpuks pääsesime sealt. Koridoris kohtasime imikute osakonna vanemõde, kellega ma suhtlesin seoses selle lähedusuuringuga ja kes pärast mulle esmaabi kursuse tegi. Nii armas oli, et ma mind ära tundis ja juttu tuli rääkima, et kuidas meil läheb. Et lapsed on nii suured juba :)
Suundusime siis omale armsaks saanud majja ja jäime neuroloogi ootama. Meil oli veel aega ja kuna Liisa oli täiesti sossu, siis jalutasin temaga koridoris ja kiigutasin, et ta ikkagi magama saada kasvõi natukeseks. Õnneks ikka andis alla. Liisa on omajagu raske juba, nii et andis teda süles kiigutada. Kaspar oli ka muidugi väsinud, aga tema väsimus oli sellises ülienergilisuse faasis, kus ta issi süles kuidagi paigal ei tahtnud enam püsida. Natuke peale meie ettenähtud aega kutsus õde meid kabinetti, aga seal saime veel arsti oodata. Liisa mõttes muidugi sobis, sai natuke kauem tukkuda. Neuroloog vaatas natuke, kuidas lapsed tegutsevad, küsis, kas roomasid, kas seisavad ise ja käivad toe najal ja põhimõtteliselt kõik. Ütles, et nad ei peagi veel käima. 1 aasta 3 kuud tüdrukutel kuni 1 aasta 4 kuud poistel pidi normaalne aeg olema käima hakkamiseks. Et peale seda võib muretseda. Pani meile igaks juhuks uue aja septembrisse, aga arvas, et küll nad käima hakkavad ja kui dr Paluste augustis enam seda visiiti vajalikuks ei pea, siis ei pea tulema.
Mul oli ka selleks korraks üks külaskäik kokku lepitud. Lapsed olid küll väsinud, aga samas ka näljased, nii et pidime neid kusagil söötma. Ja ajasime selle kõrvale teiste emmedega törtsu juttu. Seal oli teisi lapsi ka, aga meie omad ei võtnud eriti vedu sõprussuhete loomisel.
Üks pildike ka sellest kohtumisest. Pallitelgis sõbrannaga:
Kui me mõnda aega hiljem uuesti lapsed autosse pakkisime ja kodupoole sõitma hakkasime, siis Kaspar jäi magama praktiliselt kohe, kui autosse sai. Liisa kustus jällegi pisut hiljem. Ja magasid praamini, küll üsna rahutult, aga siiski. Tagasiteel helistas meile ka see kuulmisuuringu arst. Ja ütles, et kumbki laps seda ASSR-testi siiski ei läbinud, ilmselt sellepärast, et mõlemad olid väga rahutud. Et tuleb uuesti teha ikkagi, soovitavalt siis augustis, kui tuleme jälle. Ma küll olin endamisi lubanud, et rohkem me neid pagana kuulmisteste ei tee, aga kui õnnestub samaks päevaks aeg saada, siis võib küll. Nüüd muidugi teame, et pole mõtet magamisele loota, vaid laseme autos rahulikult une täis magada, võib-olla nad siis just kannatavad testi vaikse(ma)lt ära. Hea vähemalt, et ühe testi läbisime, see tähendab, et midagi väga hullu nende kõrvakuulmisega ei ole. Eks seda on tegelikult laste pealt ka näha. Et nad reageerivad hüüdmisele, nimele, isegi sellele, kui vennad ukse taga kobistavad või ma sosinal nime ütlen, samuti kuulavad muusikat suure huviga.   
Tagasi kodupoole:

Kaspar koduteel. Pange tähele tukka:) See oli tal üsna püsti juba viimasest vanniskäigust, aga nende kuulmisuuringu andurite pea külge kleepimiseks pandi pähe mingit pastat, mis Kaspari juuksetuti eriti püsti ajas :)
Praamil. Uni magatud, kõht täis söödud jälle, aeg ümbrust uudistada:
Peale praami enam magama mõistagi ei jäänud ja nii tuli kõikvõimalikud meelejahutajad appi võtta. Koju jõudsime siis 12,5 tundi hiljem. Mamma oli meile maitsva borsisupi keetnud.