Jõulud 2014 ehk Liisa ja Kaspari esimesed

Kuna eelmised jõulud lõppesid meil dramaatiliste ja ootamatute sündmustega ning üleüldse oleme omas kodus oma perega jõuluõhtut veetnud ainult esimesel aastal (teisel aastal oli issi Sandriga bronhiidiga haiglas) ja ülejäänud ämma-äia juures, siis mõtlesin juba ammu, et sel aastal võiksime jõulud olla lihtsalt oma suure perega kodus. Vahepeal tundus, et läheb nagu tavaliselt, aga kuna lapsed on just hetkel terved ja sooviks seda nii hoida ning ämma-äia juures on ruumi vähevõitu, kui mehe õe pere ka seal on, siis lõpuks ikkagi otsustasime koju jääda ja teised kõik tulid meile külla.

Jõululaupäeval käisin ema ja suurte poistega surnuaial ja kirikus. Surnuaial hakkas hämarduma ja kõik need haudadel põlevad küünlad olid väga ilusad. Poisid käisid kirikus esimest korda ja pidasid ennast väga tublisti üleval, laulsid isegi kirikulaule laululehelt kaasa.

Issi oli vahepeal Liisa ja Kaspariga koos söögi ahju pannud ja varsti saigi laua taha. Liisa ja Kaspar küll kartulit-liha-kapsast ei saanud veel, aga istusid meiega koos ikka.

 Siis olid päkapikud käinud ja kingitusi toonud.

Päkapikk Karl jagas need laiali ja sai hakata pabereid harutama pakkide ümbert.

Omamoodi jõuluime oli seegi, et jõululaupäeva õhtul tuli lumi maha.

25. detsembril käisid siis ämm ja äi ning mehe õde oma perega külas. Kapsale-lihale vahelduseks tegin kanapirukat hoopis. Ja muidugi olid päkapikud käinud jälle.

26. detsembril käisin poiste ja Liisaga kohalikus seltsimajas jõulupeol. Seal oli lausa jõuluvana kohal. Hiljem tulid minu vanemad ja vennad külla ning siis sai jälle traditsioonilist jõulutoitu süüa ning kingipakke laulude-luuletustega lunastada.

Ja oligi mõnus rahulik jõul omas kodus oma pere keskel. Hea oli mõelda, et ei pea helikopteriga läbi vihmasaju Tallinnasse sõitma, ees teadmatus ja hirm...

Liisa ja Kaspar väga rahulikkusele kaasa ei aidanud kahjuks, kuna viimasel ajal nad ei maga hästi rohkem kui pool tundi ja on siis ise ka väga pahased selle peale. Ja ise magama nad ka ei jää enam, tuleb ainult suur kisa ja keegi peab nende juures siis passima, kuni nad püstiajamisest ja laulmisest ära väsivad ning Une-Matile alla annavad.

 

 

Viis aastat hiljem

Üle viie aasta tagasi said head sõbrad ja lähemad sugulased meie käest sellise tekstiga kutsed:

Olete palutud meie abielu
registreerimisele ja sellele järgnevale
pulmapeole, mis toimuvad 12. juulil 2003. a.
kell 17.00 Saaremaal Torgu vallas
Jämaja külas Nurme talus.

Nüüd on tõesti sellest kaunist päevast möödas 5 aastat! Paljugi on selle aja jooksul muutunud: pulmaliste hulgast on igaveseks lahkunud minu 2 vanavanemat, lisaks veel Marguse vanaema ja onu. Samas juurde on tulnud 5 ja selle aasta jooksul on tulemas veel 2 uut ilmakodanikku. Mõned paarid on endiselt koos, teised leidnud uue armastuse, mõni abiellunud ja mõni lahku läinud.

Meie perre on lisandunud 1 liige ja oleme vahetanud elukohta, vahepeal on kätte saadud ka kõrgharidus. On olnud muresid ja rõõme, tülisid ja leppimisi. Kuid kõige olulisem on vast see, et pole kordagi kahetsenud seda 5 aasta tagust päeva ja loodan, Dagö laulusõnad kehtivad ka meie puhul:

lõpuni proovivad, sest vannutud nii

annaks, et soovivad ka tõepoolest nii

et kui kunagi viimne paat

üht viib üle jäe

teiselpool vikerkaart

veel sosistad tões

Ole, oh ole sa

peale kes kehale ja jalgele rahu toob

peale keskööd

ole, oh ole sa

peale kes haarab tekiääre

valguse kummitus meid hommikul lööb

Kahjuks igasugu kolimiste ja arvutivahetuste tõttu ei õnnestunud ühtegi digitaalset pilti sellest kaunist päevast leida.

Edit: Jupijumal saatis mulle pildi noorest ja ilusast pruutpaarist:

5 aastat hiljem on olukord selline:

Siinkohal ka suured tänud kallitele sõpradele, kes meid sel kaunil päeval meeles pidasid kaartide ja imearmsa üllatusega! Aitäh!

Karl juba 2-aastane!

Lapse kasvamise aeg ikka lendab linnutiivul. Alles oli see maikuu öö, kui me läbi kevadise Tartu linna Toomele sünnitama läksime. Ja esimene postitus Karlist on siin. Nüüd on ta juba suur poiss. Ja üldse ei mäleta enam elu enne Karli. Kui vahel meenutan mõnd sündmust enne Karli aega, siis mõtlen alati, aga kus Karl siis oli?

Peaks vist kõige rohkem isegi iseendale meelespidamiseks kirjutama, milline on 2-aastane Karl. Üldiselt väga vahva poiss. Jääb omas voodis magama ja magab ka terve öö, kui tahab, vahel ikka kipub kaissu ka. Päeval magab ka üksi omas voodis, tavaliselt 2 tundi, aga vahel ka kauem. Õues müttab liivakastis, kühveldab ja veab liiva igale poole laiali, mängib Reksiga, käib laudas loomi vaatamas ja söötmas. Loomad talle väga meeldivad ja isegi hobusele ligi minna ta ei karda. Töödel lööb ka ikka käe külge alati, olgu see muru riisumine, kartulite idutamine, puude toomine või auto pesemine. Jookseb, hüppab, ronib üle kivide, kui juhtub kukkuma, siis ajab püsti ja kui ära väsib, siis puhkab kivil istudes jalga (neist meil õnneks puudust ei tule). Trepist üles ronib ilma tuge otsimata. On viisakas, tänab lauast ära minnes ja kui keegi midagi annab, kui külalisi tuleb, siis annab käe pihku teretuseks või ütleb tšau! Puhas poiss on, õuest tulles peseb seebiga käed ja tõmbab üle näo ka, rätik peab üle õla rippuma. Saunas ikka peseb ka, kui tuju tuleb ja siis mitte ainult iseennast, vaid ka issit-emmet:) Kohati on väga korralik poiss, kõik asjad peavad omal kohal käima, prügi viiakse puudekasti ja mustad mässud prügikasti, kahjuks see oma mänguasjade kohta ei kehti. Potil käib, kui mähet ei ole, mähe on ainult õues ja magamise ajal. Emmega koos saab kaka ka potti, memmega olles aga teeb enamasti õues mähkmesse kaka. Sööb ise, kui ta üldse sööb. Vahepeal ei tahtnud ta suurt midagi süüa, aga üldised lemmikud on igasugu hommikusöögikrõbinad, mahla ja piima joob, viinamarjad maitsevad, võid sööb lausa lusikaga ja pakist hapukoort. Raamatuid vaatab huviga ja kahjuks ka telekat (haiguse ajal õue ei saanud ja siis harjus vaatama). Joonistab ja siis ise näitab kõigile ja kiidab "Vau!"

Enimtarvitatavad sõnad: emme, issi, apa (papa), memm, ei taha, aitäh, auh, mäu, muu, mää, iiah, mõm-mõm (karu), pääk-pääk (part, aga ka muu lind), aff (ahv), änn (auto), peep (seep, viimasel ajal ütleb ka päris seep), uua (juua ja ka lihtsalt vesi), mma (piim), mäm-mäm, sai, süüa (tähendab vist rohkem hommikusöögikrõbinaid), siia, õue, ninn (lill), sauna, sool, puu, kuu, täht, tee, ass (tass või ka kass), ats (vastus küsimusele, kui vanaks ta saab koos ühe sõrme ülestõstmisega), hopa (hüppama). Väikesed laused on ka: "Mäu ei taha õue," ja "Issi ei taha." Kuke kiremist teeb järgi, häälitsus käib valjult kuidagi "Uuaaaa!" Küsimustele vastab enamasti tõsiselt jah või kui tuju halb, siis iga asja peale ei taha. Ja kui millegi üle rõõmustab, siis hüppab ja ütleb "Jeee!". Üldiselt on tal juttu üsna palju ja mõnikord näed, et laps tahab kangesti midagi öelda või tahab. et sa midagi teeksid, aga mitte ei saa temast aru. Universaalne sõna on ede, emme ede, auh ede, aga mis see tähendab, pole veel aru saanud.

Pilt sünnipäevakingiks saadud jalgrattaga (sõita ta muidugi ei oska, emme-issi lükkavad:)).

Kaks sünnipäevalast sarnaste särkidega:


Ja esimest korda üritan video üles panna, kuidas Karl sünnipäevatordilt küünlaid puhus:

Häid pühi!

Värvilisi mune kõigile!