Kui hommikul esimest korda laste juurde läksin, siis Liisa kuvöösi ei olnud enam palatis. Rõõmustasin, et ilmselt Liisa ei pea tagasi kolima. Kui teine kord läksin, siis oli jälle kuvöös toas. Ehmatasin juba ära, et ikka peab tagasi kolima, aga õde rahustas mind, et see on Kasparile, täna on kuvöösivahetus (mingi aja tagant kolitakse laps puhtasse kuvöösi ja vana viiakse ilmselt siis puhastusse-desinfitseerimisse, kuigi kuvöösi puhtust peab siin koguaeg piinlikult jälgima, eriti pahad pidavat olema piima tilgad, mis kuvöösi soojuses ja niiskuses kiiresti baktereid kasvatama hakkavad). Õde ütles ka, et tuleb tema hommikul tööle ja vaatab, et Liisa on suur laps! Kuvöösis oli väike, aga voodis suur. Et peaks Kaspari ka voodisse panema:)
Hommikul oli Liisa veresuhkru tase jälle natuke liiga kõrge olnud. Arvati, et see oli ühest lisaainest, mida talle antakse. Rohkem seda lisaainet ei antud ja pärast oli veresuhkur jälle normis.
Arst tuli täna alles peale lõunat. Ja ütles, et eilse kopsuröntgeni põhjal oli Liisale ametlikult kopsuhaiguse diagnoos pandud. Ravi läheb samamoodi edasi. Veresuhkru kohta ütles, et ilmselt see on jah sellest lisaainest, mille nimi on FMS. Kuna rinnapiima koostis on mõeldud ajalisele lapsele, aga enneaegsed kasvavad 2 korda kiiremini, siis neile on vaja rohkem toitaineid ja energiat. Seega kuna nad rinnapiimast seda ei saa, siis tuleb neile erinevaid lisaaineid juurde anda. Seda FMS-i ja Nutriloni segan ma piima hulka, need siis on ilmselt rinnapiimarikastajad. Lisaks saavad nad päeva jooksul veel päris palju aineid, mis osad tuleb mul endal pulbrist ja dest veest kokku segada ja siis süstlast sondi lükata, vedelad pannakse süstlasse valmis, mina pean ainult sondi lükkama. Antakse siis kaltsiumi, fosforit, rauda, õlisid, vitamiine, valke, Kasparile siis veel kaaliumi. Kuna Liisale seda FMS-i anda ei saa ja teisi aineid võib ka kõiki teatud piiratud koguses anda, siis on Liisaga natuke jama arsti sõnul. Tema toitainete hulk pidi praegu olema suht miinimumi peal tema kaalu kohta ja kuna pissimist soodustavad ravimid on ka endiselt, siis ongi kaalulangus kindel. Et vist hakatakse talle rapsiõli andma:) Sealt pidid lapsed hästi aineid omastama.
Mõlemal lapsed tõsteti päris palju toidukoguseid ja mõlemad läksid korraga 3-tunniste söögivahede peale. Hurraa!
Tänased õed olid väga virgad, nii et lapsed oli pestud ja kaalutud enne, kui ma piimaga jõudsin. Ja aur oli ka juba tehtud.
Eile oli tuju natuke parem, aga kui täna arst ütles, et ikka ametlikult on kopsuhaigus ja et Liisa kaalust alla võttis jälle, siis läks tuju jälle kehvaks. Kui ma Pulmicorti ravimit guugeldasin, siis sattusin ühte välismaisesse enneaegsete foorumisse, kus väga tabavalt nimetati sellist olukorda NICU rollercoaster ehk vastsündinute intensiivi karusell või ameerika mäed oleks vist õigem. Tõesti ongi nii, emotsioonid on üles ja alla, kuigi siiani tundub, et need tipud on väga madalad ja väga harva, enamasti sõidan seal all kusagil. Et kui ongi üks hea uudis, siis sellele järgneb kohe halb.
Kui meile ITK sünnituseelses osakonnas lastearst rääkimas käis, mis nii vara sündivaid lapsi ees ootab, siis minu peamine mõte oli, et peaasi, et on elus. Ja kuidagi sinisilmselt arvasin, et kui vahetult peale sündi on kõik korras, siis ongi nendega korras ja nad peavad lihtsalt kasvama. Aga nüüd tuleb järjest ja järjest ikka välja probleeme, mis on seotud sellega, et organid ei ole piisavalt arenenud. Millal nad ükskord kasvama saavad hakata?
Täna oli huvitav kokkusattumus. Ostsin osta.ee-st imetamispadja (ehk ikka läheb vaja:)) ja kuna omanik ütles, et ta töötab suht lähedal, siis ta tuleb toob mulle selle siia ära. Ja selgus, et ta oli oma enneaegsete kaksikutega ka siin majas 1,5 kuud olnud. Lapsed oli tal küll kohe 1,5 kilo olnud. Et see koht on liigagi tuttav. Huvitav on see, et ma suudan nüüd juba kogu olukorrast rahulikult rääkida. Et lapsed olid 860 g ja et oli südameoperatsioon ja mis kõik veel, aga tollel hetkel, kui need asjad juhtusid, siis ma ei saanud mõeldagi neile ilma pisarateta.
Kaspar kaalus 1161 ja Liisa juba alla 1300: 1298 g.
Arst tuli täna alles peale lõunat. Ja ütles, et eilse kopsuröntgeni põhjal oli Liisale ametlikult kopsuhaiguse diagnoos pandud. Ravi läheb samamoodi edasi. Veresuhkru kohta ütles, et ilmselt see on jah sellest lisaainest, mille nimi on FMS. Kuna rinnapiima koostis on mõeldud ajalisele lapsele, aga enneaegsed kasvavad 2 korda kiiremini, siis neile on vaja rohkem toitaineid ja energiat. Seega kuna nad rinnapiimast seda ei saa, siis tuleb neile erinevaid lisaaineid juurde anda. Seda FMS-i ja Nutriloni segan ma piima hulka, need siis on ilmselt rinnapiimarikastajad. Lisaks saavad nad päeva jooksul veel päris palju aineid, mis osad tuleb mul endal pulbrist ja dest veest kokku segada ja siis süstlast sondi lükata, vedelad pannakse süstlasse valmis, mina pean ainult sondi lükkama. Antakse siis kaltsiumi, fosforit, rauda, õlisid, vitamiine, valke, Kasparile siis veel kaaliumi. Kuna Liisale seda FMS-i anda ei saa ja teisi aineid võib ka kõiki teatud piiratud koguses anda, siis on Liisaga natuke jama arsti sõnul. Tema toitainete hulk pidi praegu olema suht miinimumi peal tema kaalu kohta ja kuna pissimist soodustavad ravimid on ka endiselt, siis ongi kaalulangus kindel. Et vist hakatakse talle rapsiõli andma:) Sealt pidid lapsed hästi aineid omastama.
Mõlemal lapsed tõsteti päris palju toidukoguseid ja mõlemad läksid korraga 3-tunniste söögivahede peale. Hurraa!
Tänased õed olid väga virgad, nii et lapsed oli pestud ja kaalutud enne, kui ma piimaga jõudsin. Ja aur oli ka juba tehtud.
Eile oli tuju natuke parem, aga kui täna arst ütles, et ikka ametlikult on kopsuhaigus ja et Liisa kaalust alla võttis jälle, siis läks tuju jälle kehvaks. Kui ma Pulmicorti ravimit guugeldasin, siis sattusin ühte välismaisesse enneaegsete foorumisse, kus väga tabavalt nimetati sellist olukorda NICU rollercoaster ehk vastsündinute intensiivi karusell või ameerika mäed oleks vist õigem. Tõesti ongi nii, emotsioonid on üles ja alla, kuigi siiani tundub, et need tipud on väga madalad ja väga harva, enamasti sõidan seal all kusagil. Et kui ongi üks hea uudis, siis sellele järgneb kohe halb.
Kui meile ITK sünnituseelses osakonnas lastearst rääkimas käis, mis nii vara sündivaid lapsi ees ootab, siis minu peamine mõte oli, et peaasi, et on elus. Ja kuidagi sinisilmselt arvasin, et kui vahetult peale sündi on kõik korras, siis ongi nendega korras ja nad peavad lihtsalt kasvama. Aga nüüd tuleb järjest ja järjest ikka välja probleeme, mis on seotud sellega, et organid ei ole piisavalt arenenud. Millal nad ükskord kasvama saavad hakata?
Täna oli huvitav kokkusattumus. Ostsin osta.ee-st imetamispadja (ehk ikka läheb vaja:)) ja kuna omanik ütles, et ta töötab suht lähedal, siis ta tuleb toob mulle selle siia ära. Ja selgus, et ta oli oma enneaegsete kaksikutega ka siin majas 1,5 kuud olnud. Lapsed oli tal küll kohe 1,5 kilo olnud. Et see koht on liigagi tuttav. Huvitav on see, et ma suudan nüüd juba kogu olukorrast rahulikult rääkida. Et lapsed olid 860 g ja et oli südameoperatsioon ja mis kõik veel, aga tollel hetkel, kui need asjad juhtusid, siis ma ei saanud mõeldagi neile ilma pisarateta.
Kaspar kaalus 1161 ja Liisa juba alla 1300: 1298 g.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar