Peale ühte järjekordset magamata ööd hakkasin mõtlema, et nende lastega on ikka alatasa üks häda. Peale sündi kohe gaasivalud, siis hammaste tulek mitmeks aastaks. Siis jooksvalt nohud, köhad, palavikud, kõrvapõletikud, tuulerõuged, hambavalud, viirused, kõhuvalud jne jne. Eriti sügisest-kevadeni tundub, et muud ei olegi, kui üks haigus teise otsa. Algul üks laps, siis teine, ikka korraga ja kordamööda. Just siis, kui tundub, et oh, selleks korraks on mõlemad terved, tuleb jälle midagi. Oktoobrist alates on Sannul olnud nohu, kolmepäevapalavik (palavik 38-39), nohu, tuulerõuged (palavik 38), nohu, jälle nohu ja praegu vist mingi kõhuviirus (oksendas ja palavik kuni 39 jälle). Karli vaevab köha jällegi rohkem, tuulerõuged põdes kiiresti ja u 10 täpiga, kõhuviirus oksendama ei ajanud, aga palavik oli. Lapse haigus on üks kõige õudsamaid asju ema jaoks. Ma näen, kuidas mu väikseke kannatab, aga ei saa teda kuidagi aidata ega valu endale võtta. Tuhat korda oleks ise enne haige, kui et mu lapsed kannatama peaks. Hoian lihtsalt seda väikest palavikust hõõguvat radiaatorit oma süles ja püüan talle mõttes oma tervist anda. Mõtlen ka õudusega selle peale, et praegu on issi kodune ja haiged lapsed saavad vabalt kodus olla, aga mis siis saab, kui mõlemad lapsed lasteaias ja vanemad tööl? Kes neid siniseid lehti saab nii tihti võtta? Ma ausalt öeldes saan tööandjast päris aru, kui ta eelistaks töölisena lastetut või vähemalt suuremate lastega naist või siis hoopiski isa. Tegelikult vist lasteaia lapsed ongi rohkem haiged, kui kodused, sest selsamal põhjusel, et haiguslehti ei saa nii tihti võtta, on lasteaias ikka mõni nohuse ninaga või köhaga ning tihtipeale on lapsed enne teisi nakatanud, kui neil endil mõni viirushaigus välja lööb ja nad koju jäävad.
Nii et oh ja ah. Ei jõua kuidagi sooja ära oodata, et vähemalt mõneks ajaks lapsed tervemad oleksid, hirmus ära on tüüdanud.
