Lühidalt mõned mõttekesed.

Rase naine ei tohi eriti midagi tõsta, see-eest emal, eriti veel kahe lapse emal võiks olla mitu hobujõudu. Ma ei räägigi enam turvahälli ja poekoti tassimisest või vankri autosse tõstmisest või sellest, et ikka 2 korraga sülle kipuvad, viimase aja saavutus on korraga vankrit lükata ja kelku vedada. Ja mitte kerget salvokat, vaid rauast jalastega kelku. Ja läbi poolsulase lume. Küll ma olen tubli!

Karlil kulus ilma lõunauneta harjumiseks ainult 1 päev, emmel natuke rohkem:). Isegi kõrge palavikuga haige olles ei jäänud ta magama. Lutti pole ka taga igatsenud enam ja nüüd tundub, nagu poleks seda kunagi olnudki. Õhtuti nüüd enamasti jääb Karl enne kella 10 magama, enne oli tihti 12-ni üleval.

Pole ammu lumememme ehitanud, nüüd õnnestus.

Muidugi issi pidi pärast ikka veel suurema tegema:)

Karli võib päris palju juba muliseda, muudkui räägib! Sellest, kuidas Sander suureks kasvab ja kõike ise tegema hakkab. Õhtune kohustuslik jutuvoor, kui emme Sandrile süüa annab, on autodest: "Issi auto nimi on Pesoo, emme auto nimi on Tia, onu Ju-ju auto nimi on Opel," jne jne. Ja tundub ka, et küsimuste aeg on alanud. Aga oleks need siis mõistlikud küsimused, muudkui kordab ühte sama. "Mis selle nimi on?" "Komm." "Mis tommi nimi on?" "Lehmakomm." "Mis lehmatommi nimi on?" jne. Ära tüütab selline asi, kuna pole ju midagi mõistlikku vastata.

Sandrist peab ikka ka rääkima. Kuna viimasel arstilkäigul selgus, et ta oli kaalus liiga vähe juurde võtnud, soovitas arstitädi pudelist juurde anda. Lutipudel oli Karli ajal igaks juhuks ostetud, nüüd siis leidis kasutust ka. Esimesel õhtul oli ta natuke imestunud, et mis see siis nüüd on, aga kuna sealt lihtsalt ja kiiresti söögi kätte saab, siis ta ei protesteerinud. Teisel õhtul juhtus, et issi pidi pudelit hoidma, siis oli küll täielik hämming. Lootsin, et ta lisatoitu saades ehk magab ka öösel natuke rohkem, aga erilist efekti märgata pole olnud, ärkab ikka 2 tunni tagant.

Heh, avastasin, et olen ühe pildi blogisse kaks korda üles pannud. See on see, kui ei mäleta, millest viimati kirjutasin.

Sander on vahepeal 3-kuuseks saanud. Asjalik maailma-avastaja ja jutustaja juba. Tõin talle mängukaare tuppa ja kus oli vaatamist ja imestamist. Mähkimisaluse kohal ripub meil CD-plaat, mille värve on ka põnev jälgida.

Nagu juba öeldud, jutustab. Üritab kilgata, aga see jääb kuhugi kurku kinni:) Mänguasjad pakuvad huvi, st vaatab, aga kätte ei võta veel. Samas haarab küll asju poolkogemata: riideid, rätikut, mässut, emme juukseid, lutti. Ja topib suhu muidugi. Eriti magusad on oma sõrmed, need on koguaeg võtta ka. Ila jookseb juba meeletult, ei tea, kas tal tulevad varem siis hambad? Esimene haigusepisik on ka üle elatud. Issi siin alustas meil haigusega ja nüüd on kõik nohu-köha läbi põdenud, Karl veel oksendas ja palavik oli ka. Sandri puhul on nohu muidugi kõige raskem, kuna ei saa süüa ega magada õieti, kui läbi nina hingata ei saa. Ja õues magada ei saa. Aga kuna ta toas üle tunni ei maga (enamasti hoopis vähem), siis on ta ka suht väsinud ja tujutu. Esimesed paar ööd ja päeva magas ta padjahunniku otsas nagu kuninga kass, et ta püstisemas asendis oleks ja nina kinni ei läheks. Täna tundub, et hakkab terveks saama.

Karl astus meil ka suure sammu suureks saamise poole. Juba tükk aega üritame teda meelitada lutist ja tudurätikust loobuma. Et suur poiss juba ja titadel on lutt jne. Aga need olid ikka liiga armsad. Ta kasutas neid küll peamiselt magamajäämisel, aga kui muul ajal kätte sattus, siis ikka ei suutnud ka vastu panna.

Viimasel ajal hakkas ta päevase magamise vastu protesteerima. Ühel päeval ähvardasin ma, et kui ta magama ei jää, siis ma võtan ta luti ja rätiku ära ja viskan minema, sest tal pole ju neid enam vaja, kui ta ei maga. Tavaliselt see aitab ja ta läheb magama. Seekord tuli ta aga ikka alla ja magamisest ei tulnud midagi välja. Ja aumehe kohaselt tõi oma luti ja rätiku ning viskaski luti pliidi alla! Ma veel viimase hetkeni arvasin, et ta mõtleb ringi, aga ei, viskas ära. Rätikut tahtis ka, aga ütlesin, et selle anname vennale parem. Ise veel ütles ka, et tal pole vaja enam. Esimesel õhtul ta muidugi küsis magamaminnes nende järele ja natuke tuli ka jonni, ning järgmisel hommikul ka (talle meeldib hommikuti veel voodis emmega koos "pitudada"), aga rohkem polegi küsinud. Nii saimegi lahti lutist, mis on muidugi väga hea, aga lutiga koos läksid ilmselt ka lõunased magamised, sest sel nädalal ta polegi rohkem päeval maganud. Ja see on emme jaoks muidugi natuke kurb, sest seega pole mul nüüd päeva jooksul ühtegi vaba hetke endale. Nii et karta on, et nii arvutis olemiseks kui ka käsitööks ei jää nüüd üldse aega:(. Ja natuke igavaks läheb ka terve pikk päev Karlil. Aga noh, ikkagi suur mees juba, mis sa enam magad.

Uuel aastal uue hooga

Paljud on teinud eelmisest aastast kokkuvõtteid. Vaatasin siis ka, mis ma lubasin.

Uue aasta lubadused ja soovid?
Ikka parem ema, abikaasa, tütar, õde, minia, sõber olla.
Mossitan vähem.
Olen virgem ja usinam perenaine.
Tööle tahaks minna.
Oma elamist tahaks.

Nujah, hea, et ma konkreetseid lubadusi ei andnud. Mossitamist tuli ikka ette, perenaise kohustused jäid seoses tööleminemise ja hiljem Sandri sünniga suht unarusse, kuigi üritan ikka vähemalt pühapäeviti kogu perele süüa teha. Tööl sai ka käidud. Oma elamise suhtes täitus nii palju, et meil on täiesti oma katusekambrike, tänu kallile kaasale. Ja esimene lubadus, ma ei tea, oleks vist võinud igas valdkonnas rohkem pingutada, tuleb tõdeda...

Kui aastat kokku võtta, siis ma jõudsin palju. Käisin üle pika aja tööl. Õnneks elasin seal ruttu sisse, töö meeldis ja kollektiiv oli veel parem. Kahjuks (või pigem siiski õnneks) jäi mu karjäär seekord lühikeseks, sest meid õnnistati Sandri sünniga. Materiaalsetest asjadest rääkides, siis on meil uus auto ja juba eelnimetatud uus tuba. Nii et pole nagu põhjust kurta. Omavahelised suhted võiksid paremad olla... Ja samuti käi eelmisesse aastasse vanaema surm...

2009. aastaks lubadused ja plaanid? Võib eelmise aasta omad ka julgelt üle tuua, seega:

- olen parem ema, naine, tütar, minia, lapselaps, sõber

- mossitan vähem

- olen virgem ja usinam perenaine (Sander kasvab suuremaks, siis on ehk ka aega süüa teha jälle, samuti tuleb ülemine tuba paremini sisse seada)

- kuna oma elamist nii pea ilmselt ei saa, siis tuleks siin natuke toimetada: üleval põrand lakkida, maja aknad ära värvida, aeda üht-teist istutada

- mahtuda oma raseduse-eelsetesse teksadesse ehk siis u -13 kg oleks ideaalne

- kududa valmis vähemalt üks pitsiline sall või veel parem õlarätt

- õpetada Karl jalgrattaga sõitma

EDIT: Jõuda Maailmaparandajale-Mpsile külla

PS Tean küll, et see aasta polegi enam nii uus, aga draft oli kirjutatud juba varem, postitamiseni ei jõudnud kuidagi...

Teiste blogisid veel jõuab sirvida, aga ise kirjutamiseks aega napib. Kirjutamiseks on kahte kätt ju ka vaja. Aga mis siis vahepeal toimunud on.
Sandril oli vahepeal ikka totaalne mittemagamine. Alguses oli ta üleval öösel kella 1-ni. "Ok, oli küll raske, aga mis siis ikka kannatame ära." Siis sujuvalt kella 3-ni. "Issand jumal, magada tahaks." Siis mingi aeg juba kella 5-ni. "Ei jaksa enam." Ja lõpuks paaril ööl läks magama alles kell 7 (õigemini siis hommikul juba). "No hullemaks enam ikka minna ei saa." Ühel öösel me praktiliselt ei saanudki magama. Ja siis mõne päeva pärast ta järsku magas jälle. Õigemini esialgu harjutas tasa ja targu. Magas pool tundi, sõi ja kussutasin pool tundi. Ja nii kogu öö. Aga nüüd (sülitan 3 korda üle õla) ta ainult sööb ja magab õnneks. Nii et tõesti, läks mööda lõpuks. Toas päeval ta endiselt magamisega ei hiilga, kõige rohkem 50 minutit, enamasti vähem ja õhtupoole on raskem magama saada. Õues õnneks magab u 3 tundi.
Järgmisel nädalal saab Sander juba 3-kuuseks. Ja täitsa inimese moodi juba. Jutustab ja jälgib maailma ja mänguasju. Eriti meeldib venna.


Karl on jällegi väga jutukaks läinud. Tuleb juba täitsa lauseid: "Meie täisime ujumas", "Meie tuleme vasti toju". Ja jutt on loogiliseks läinud: "Sannu pisi-pisi alles. Sannu tasvab suueks, siis jooseme ja männime palli ja naamatut loema." "Oosi ei männi pilli, ei ossa ja täsi ei ole." Ja uued sõnad tulevad iseenesest, järsku ütleb, et emme täis toplis pesu toomas (pesunöör on koplis). Ja vannub juba, poisiväänik: "Tulat!":)


Täna hommikul mõtlesin, et kuigi mu päevad on üsna ühesugused ja kohati tüütudki ning aega on koguaeg vähe, st aega enda jaoks, olen ma tegelikult õnnelik inimene, et ma saan niimoodi kodus olla. Kui teised täiskasvanud peavad tööl käima ja sellepärast stressama, siis mul on siin ikka väga hea ja rahulik sellega võrreldes. Päevad kulgevad omasoodu rahulikult, keegi ei nõua midagi tähtajaks või ei tule suht ebameeldivaid tööülesandeid täita. Lisaks on mu ümber väga meeldivad inimesed, meeldiv keskkond ja päevas saan paar tundi värsket õhku hingata alati. Töö ei tulegi enam meelde, ainult Laisik hoiab mind asjadega kursis sealt muutuste tuules omasoodu triivivalt laevalt.

Päikesepoiss

Vahel on ikka hea tuju ka: