Hommik kestab meil terve päev

Käisime Karli ja emaga Jaan Tätte kontserdil. Eelmisel aastal käisin ka koos Karliga, aga siis ta muusikast suurt ei hoolinud, suurem rõõm oli jagatud õhupallidest ja rallisime niisama ringi mööda lossihoovi. Nüüd ta täitsa kuulas, kuigi vahepeal väsis ära ka ning käis siis varemetel turnimas ja vallidel jooksmas. Mina talle järgi ei jõudnud, ta oli enne all tagasi, kui ma üldse üles jõudsin. Aga ta jah kuulas sõnu lausa ja plaksutas elavalt. Ja kui emme liiga valjusti kaasa kippus laulma, siis keelas, et emme ära laula. Kodus issile rääkis ka, et onu laulis väikesest poisist. Koduteel ta muidugi jäi magama ja isegi süles tuppa viimise ja riidest lahti võtmise peale ta ei ärganud. Aga koju me jõudsime ka alles kell 12. Mulle ka kontsert väga meeldis. Muidugi mõnusam on Jaani kuulata väiksemas seltskonnas, lossihoov ise on selline mõnus romantiline, nii et sobis ka. Ja koos Udupasunaga on natuke teistmoodi Tätte, kuigi sama hea. Trummid ja kontrabass teevad kuidagi võimsamaks muusikat. Ostsin uue plaadi ka. Paar esimest korda kuulasin ise. Nüüd kuulab Karl, istub juures ja kuulab. Pooled sõnad on juba peas ja nii ta ümiseb: "Kas kampsun on kaasas või sooja saad minult", "See mu pulma, see mu pulmapäev", "Suureks saanud väikene poiss" jne. Ning mul ka kummitavad järgemööda erinevad laulud. Jaan on oma endises headuses, ilusad lihtsad viisid ning mõtlemapanevad sõnad.

Natuke udune pilt Karlist kontserti nautimas: Ja veel udusem pilt minust kontserdil, vabanduseks ütlen, et pilt on Karli tehtud.

Vihmapühad

Eile kallas terve päev läbi vihma alla, et see vesi sealt taevast ka otsa ei saa. Kuidas sa suvitad selliste ilmadega?

Nädalavahetus möödus mul seekord eriti vaikselt - olin üksinda kodus. Ok, tegelikult mitte päris üksinda, kuna mul on ju alati Karl, lisaks veel minu 80-aastane vanaema (kes annab teise lapse mõõdu välja), kass vahelduva eduga (talle ei meeldi õieti kumbki laps) ja lambad. Aga tegelikult üksinda maal on ikka päris igav. Alles linnast tulnuna naudid tõesti iga vaikusehetke ja puhta õhu sõõmu, aga pikapeale ainult sääskedest seltsiks ei piisa. Seega suundusimegi pühapäeval Karli ja kahe vanaemaga Taritusse laulupeole. Seal nägime muuhulgas ka laulvat Laisikut.

Karlile meeldib hirmsasti vaarikaid süüa. Kui me vaarikapõõsast niisama mööda läheme, näiteks posti tooma, siis sirutab käe välja ja pistab kisama. Ta üritab ise ka marju põõsa pealt kätte saada ja oma väikeste näpukestega see isegi õnnestub, kuid alati ei ole need punased, mis näppu jäävad. Tikritega on lihtsam, kuigi need torgivad, on kõik marjad söödavad. Ning kui ema venna sünnipäevatordi jaoks marju oli korjanud ja Karl kogemata koos ämbrikesega üksinda kööki jäi, olid varsti kõik vaarikad otsas, osad kõhu ja näo peal ka, mustsõstrad aga olid välja praagitud ja maha loobitud.

Üks ametlik teadaanne on ka, kes kogemata pole veel kuulnud. Me kolime Saaremaale tagasi ja hiljemalt 1. septembriks oleme me uuesti saarlased. Meid Karliga võib esialgsete plaanide kohaselt Tartus viimaseid kordi veel kohata alates 6. augustist paari nädala jooksul, peale seda võib ainult Saaremaale meile külla tulla.

Kultuuriõhtu

Sain hirmsa asjaga hakkama, sest ühes eelnevas postituses mahahõigatud küsimus viis peaaegu et kambakese ühise teatrikülastuseni. Sai vaadatud balletti Peer Gynt. Häbi tunnistada, aga see oli mu elu esimene balletietendus. Aga väga meeldis, juba ainuüksi muusika pärast tasus minna. Kes siis ei oleks koolis "Mäekuninga koopas" ja seda päikese tõusmise lugu kuulanud? Ja see Mäekuninga koopa koht võttis minul igal juhul kananaha ihule, nii ilus ja võimas muusika oli. Vahepeal läks asi isegi päris rokiks kätte. Aga muidugi Solveig oli nii ilus ja õrn ja armas. Üldse tundus, nagu nad lendleks ja hõljuks seal laval, nii kerge tundus tantsijate liikumine. Sisust väga palju aru ei saanud, aga niisama oli ka ilus kuulata ja vaadata. Ning vahelduseks ennast ilusti riidesse panna.

PS Täna pool päeva kummitas Solveigi laul ja nüüd otsisin oma klassikaplaatidelt Griegi üles. Ilus ka kõrvaklappidest.