Sünnipäev polnudki õige sünnipäev

Ettevalmistused olid kõik tehtud, meie pere kolme põlvkonna naised käisid isegi juuksuris. Ja laupäeva hommikul kodust minema hakates helistas tädi, et vanaema viidi haiglasse:( Kusjuures kõik kiirabid olid rallil, mis oli sealt u 10 km kaugusel ja haiglas otsiti tükk aega vaba autot, kes saaks tulla! Nojah, mis juubeleid sa ikka niimoodi pead, kui väga kallis inimene on hoopis haiglas ja päeva jooksul ei saanud tema seisundist ka midagi teada. Vanaisa ise oli ilmselt kõige rohkem löödud ja kurb. Osad jäid muidugi peale uudist tulemata, aga lähemad inimesed tulid siiski. Pealegi pidi keegi valmistatud toidud ka ära sööma. Istusime siis ja sõime, erilist peomeeleolu muidugi polnud. Täiesti uskumatu on aga minu vanatädi, kellel on siis 90. juubel! Ta on nii energiat ja elurõõmu täis, nägu kogu aeg säras ja itsitas nagu noor neiu. Suudaks mõni teine nooremanagi samasugune olla.
Eile enne ärasõitu käisime vanaema vaatamas ja ta oli juba üsna rõõmsameelne, nagu ta tavaliselt on. Sain oma kalli ka temalt kätte, kuigi seekord oli seda temale vist rohkem vaja kui mulle...
Üldse oli see koduskäimine seekord pigem kurvameelne. Mõlema vanemad hakkasid uurima, et mis me ikka edasi teeme ja millal Saaremaale tuleme. Oh, oskaks seda keegi öelda, mis tulevik toob! Positiivne oli see, et õudusjutud praamijärjekordadest ei vastanud tõele, tagasi tulles saime õnnekombel lausa viimasena praamile. Ahjaa, ja karaoket käisin ka laulmas peale seda, kui ema oli pikka aega peale käinud ja kui ta registreerimissedeli minu eest oli ära täitnud.

Sügis käes

Nüüd siis lõpuks on külmaks läinud. Sellega seoses tuli pidulikult avada küttehooaeg. Aitäh neile, kes kohale tulid ja tuba aitasid soojaks kütta! Päris mõnus on nüüd.
Täna siis viib tee meid Saaremaale. Auto on otsast otsani oma ja võõrast kraami täis topitud. Ees ootab vanaisa 75. sünnipäev, mille juures on peale vanaema kalli veel see hea asi, et süüa saab hästi. Pühapäeva õhtul kunagi ehk saame saarelt tagasi ka, kui laevakompanii meie peale lõpuks halastab ja kõik rallihuvilised on üle viidud. Rohkem ei oskagi midagi öelda, kõigile teistele toredat sünnipäevapidu!

Vnimanije, vnimanije!!!

See tuleb küll viimasel hetkel, aga kahjuks hakkas ka sügis ootamatult. Sellega seoses kutsume kõiki täna õhtul alates kella 6-st perekond Kallase residentsi lõkkeõhtule, et tähistada küttehooaja pidulikku avamist. Kui hästi läheb, saab elavat tuld, pisut kõhtu ja mõnusat olemist.

Elu kõrbes jätkub

Eile hommikuks oli veetünn õuest kadunud. Ja õhtul koju tulles oli tekkinud 3 auku, aga veetünni polnud ikka. Kuna viimane tilk vett kulus hommikul hambapesuks, siis ei jäänud meil muud üle, kui minna poest vett ostma (Saaremaa vett:)) ja midagi süüa, mille valmistamiseks ei kulu vett ega söömiseks nõusid- päris keeruline ülesanne. Torumehed rääkisid läbi naabritädide suude, et praegu pole kopasid võtta, kuna kõik on ametis tänavate üleskaevamisega ja nii kaevasid nad need augud labidatega. Räägiti ka hirmujutte, et katkine veetoru asub koridori põranda all, nii et parandamiseks tuleb see üles võtta. Nii et see olukord võib kesta veel mõnda aega.

"Maja veetoru on katki.

Vesi tuuakse tünniga õue." Selline sildike seisis eile koju jõudes maja uksel. Ja tõepoolest- õuepeal seisis tünnike ja köögis kraan ainult susises kurvalt. Nojah, selle veega on nagu paljude teiste asjadega, et enne ei saa aru, kui vajalik see on, kui seda enam pole. Ma ei ole suurte mugasvustega harjunud, kuna sooja vett meil ju nagunii pole, aga see, et vett tuleb kausiga väljast tuua (sest selgus, et ämbrit meil polegi), on ikka 21. sajandil väga harjumatu. Enne pole aru saanudki, kui palju vett päeva jooksul kulub. WC-s käies võtad kannuga vett kaasa:) ja nõude pesemine... Einoh, eks kõigega saab hakkama, aga kui kaua selline olukord kestab, pole ju teada. Keegi ei taha meid nädalakeseks enda juurde elama kutsuda?:)

Imeline sügis

Milline imeline päikseline, soe, pikk, värviline, imekaunis sügis on! Seda lihtsalt peab nautima! Sügise lõhna sisse hingama ja lehtedes sahistama.
Nädalavahetusel sai selles imekaunis sügises pisut oma patareisid laetud. Küll on hea, kui on sõpru, kes ka minu eest plaane teevad ja nii ma leidsingi end Endla rabast. Seal korjasime pisut jõhvikaid, matkasime ja tegime paadisillal väikese pikniku. Muidugi kuulus rabaretke juurde ka rabaõhu hingamine ja värvide imetlemine. Õhtul linna jõudes olid jalad mõnusalt väsinud ja märjad, kuid hing rahul ja tuju hea. Ning siis pidasime maha selle aasta esimesed jõulud ehtsate verivorstide, pohlamoosi, jõhvikakiselli ja jõululauludega.

NB! Esimesi arglikke katsetusi uue fotokaga Endla raba ilu tabada püüdes saab huvi korral vaadata: http://www.pilt.ee/saarlanna

Kolimisteenus

Laupäeval pakkus siis perekond Kallas Liinale kolimisteenust, kuna kõik teised olid selle hirmus linnast põgenenud. Tuli välja, et meie auto on siiski liiga väike (ja Margus mõtles pikka aega VW Golfist, mis ei ole üldse pikap). Kuid kolijad ise tublid ja nii ei läinudki palju aega, et asjad viiendalt alla, autosse ja siis neljandale tassida. Pillega pidime vahepeal peaaegu osa Liina mööblist ühele venelasele maha müüma, talle tundus meie õuetuba meeldivat. Õhtul anti vanade eesti kommete kohaselt talgulistele süüa- riisisalatit ja maitsvat õunakooki. Ja targast raamatust selgus, et unes ei ole soovitav üldse midagi näha, kuna enamus unenägusid tähendavad Jungi ja Freudi arvates lühidalt 3: fallose sümbolit, alateadlikku soovi naasta emaüska ja suguakti.
Aga kolida meeldib mulle endiselt. Kõige rohkem see, et saab/peab üleliigsed asjad ära viskama ja uues kohas on tükk aega mõnus segadus ja uudsus, et kus nüüd mingi asi on.