30.09 käivad Liisa ja Kaspar esimesel lastevanemate koosolekul lasteaias. Mõlemad peavad end hästi üleval, Kaspar teeb väikese uinaku lõpuks.
02.10 käime perearstil jälle. Kasparil on jalgadel ja näol karedad laigud, mida ma ise pidasin allergiaks ja arst arvas sama, kirjutas meile kreemi välja. Aga mille vastu see allergia olla võiks, ma ei tea, kuna lisatoitude lisamisel ma ei täheldanud mingit reaktsiooni. Kahtlustaks porgandit, kuna Karlil oli ka titena porgandiallergia.
Kui senini liikus ainult Liisa kõhuli olles tagurpidi, siis alates 02.10 teeb seda ka Kaspar.
06.10 keeras Kaspar esimesed korrad kõhult seljale ja paar päeva hiljem rullib juba edukalt põrandal:)
07.10 tuli meil jälle Tallinna-reis ette võtta. Seekord silmaarstile. Seekordne käik oli minuarvates suht mõttetu, sest ega lapsed ju paigal püsi enam ja silmaarst vist paar korda saigi vaadata silmi, seekord mingi aparaadiga ka ei vaadatud. Õde küll üritas Liisal silmarõhku mõõta, aga kummastki silmast sai vist korra ainult. Tulemus oli siiski õnneks korras. Juunis-juulis tuleb jälle minna.
Kui meie eelmiste sõitude ajal olid lapsed väiksemad ja peamiselt magasid autos, siis seekord nad enam nii kaua magada ei osanud. Tegid oma pool tundi ära ja tagasiteel pool teed Liisa lihtsalt jauras Virtsuni.
13.10 tuli meil teist korda Tallinna sõita. Seekord oli esiteks plaanis ortopeed Kasparile, kuna tal on mõlemal jalal teine ja kolmas varvas suhteliselt kokku kasvanud. Ortopeed oli muhe härra, kes ütles, et praegu küll midagi ei opereeri, et see operatsioon ei olegi üldse mitte nii väike ja kerge, tuleb nahka võtta jne. Kui küsisin, et kas see midagi mõjutab, siis vastas, et Kaspar ujub võib-olla kiiremini :) Tagasi võiksime minna 3-4 aastaselt. Siis oli meie oma arsti vastuvõtt. Kaalus ja vaatas mõlemad lapsed üle ja oli nende arenguga päris rahul. Liisa on tema arvates tublim, kuigi ei keera kõhult seljale. Kaalu võiks mõlemal rohkem juures olla. Kasparil arvas ta hüperaktiivsuse tunnuseid nägevat ja soovitas temaga rahulikumaid tegevusi ja mitte lasta tal niimoodi rahmeldada. Et praegu on lihtsam seda välja harjutada, muidu kooliajal on keeruline. Eks ta seal arsti kabinetis oli küll superaktivist, aga see vist oli pigem üleväsimusest, ega ta alati ei ole selline. Allergia kohta ei osanud tema ka arvata midagi, ütles, et tegelikult võivad praktiliselt kõik toidud erinevates inimestes allergilist reakstiooni tekitada ja et nii väikestel tavaliselt testid midagi ei näita. Peabki lihtsalt proovima ja vaatama. Arst soovitas meil kindlasti taastusravi arstil käia ja kui võimalik, siis ujumine pidi eriti hästi mõjuma. Kui kuulis, et meie arsti aeg alles mägede taga, siis pakkus, et võiksime Tallinnasse haiglasse sisse nädalaks tulla. Esialgu ma sellest mõttest ei vaimustunud, aga eks paistab. Füsioterapeudi juurde saime ka peale väikest ootamist. Tema soovitas käpuli olemist harjutada, et mingi padi või asi rinna alla, et oleks käpuli ja siis diagonaalis ühest õlast ja ühest puusast hoides kõigutada edasi-tagasi.
See reis oli natuke rahulikum, aga teel linnast koju hakati ikka väga valjuhäälselt protesteerima, et nemad ei taha enam SEKUNDITKI turvahällis istuda ja üleüldse on kõik halvasti.
21.10 jäi Kaspar nohusse jälle. Kogu magamine oli väga keeruline seetõttu.
Sel kuul on mõlemad end käpuli hakanud ajama. Alustas Kaspar voodil. Upitas pepu püsti, aga käed olid küünarnukkideni maas ja nina ka voodis:) Siis mingi aeg hakkas pead hoidma ja siis mingi aeg seisis sirgetel kätel. Liisa hakkas vaikselt natuke kõhtu maast lahti tõstma, aga ta jalad vajuvad nii laiali, et põlvedele veel ei saanud.
