Plirts-plärts, käes on märts

No tegelikult on märtsist pool juba läbi, aga plirts-plärts jõudis pärale alles nüüd. Juba eile oli natuke kevade moodi, aga täna väljas jalutades oli juba päris kevad. Räästad tilguvad, tänavatel voolavad ojad, kõnniteedest on kohati saanud vulisevad kraavid, päike paistab ja tuulevarjus tundus päikesepaiste täitsa soe juba. Mõnus oli jalutada. Viimased kaks päeva pole tööl käinud ja tundub, et kodus olemisega võib täitsa ära harjuda. Seni pole igav veel hakanud. Olen linnas (loe poodides) jalutanud ja niisama puhanud. Eile tahtsid varblased mul kesklinnas saiakesed käest ära süüa. Päris jultunud teised ja tulevad väga lähedale. Ja mõned saiaraasud, mille raatsisin ära anda, püüdsid nad kõik lennult õhust.
Kõige selle ilusa kevade juures teeb meele kurvaks surm. Lühikese aja jooksul on meie hulgast lahkunud neli tõsiselt Suurt Meest- kõigepealt Mati Unt, siis Mikk Mikiver, natuke hiljem Edgar Valter ja nüüd siis Lennart Meri. Kurb. Lisaks sain täna teada, et meie suguvõsas on samuti üks väga tore vanaonu surnud.

"Poisslaps"

Just nii ütles ultraheli arst meile eile täiesti veendunult ja näitas, et vaadake, siin on näha. Mina ausalt öeldes ei osanud seal midagi näha, aga Margus ütles, et tema küll nägi. Arst tundus selles kindel olevat, ei mingeid protsente ega vist on. Väga tore, et lõpuks teada sai, nüüd saab siniseid riideid osta ja teda nimepidi kutsuma hakata. Ultrahelist tundsin mina arsti seletuste põhjal ära näo, silmad ja nina olid täiesti eristatavad. Selgroolülid olid hästi näha, kiiresti töötav süda ja isegi neerud ja põis olid näha, reieluu samuti. Käsi oli tal külje all, algul rusikas, siis aga liigutas kätt ja sirutas sõrmed välja. Tita on peaseisus, kaalub u 2177 g praegu ja vastab igati oma vanusele. Aga ta oli sel ajal väga rahulik ja vaikne, oleks tahtnud muidu näha, mismoodi need liigutused välja näevad, mida ma pidevalt tunnen.
Tundus, et mu unenäod vastasid tegelikkusele, nägin kolm korda unes, et tuleb poiss. Margus oli muidugi megaõnnelik. Ja mina ka. Kuidagi väga reaalseks ja lähedaseks hakkab kogu see asi saama, väga raske on üldse millestki muust mõelda.

Selleks peab konn olema, et tiigis lainetust märgata.*

Viimases blogis unustasin kirjutamata, et üle-eelmine nädalavahetus möödus meil filmimaailmas. Kõigepealt käisime kinos uut saaremaist lastefilmi "Ruudit" vaatamas. Ja tegelikult oli täitsa tore film, oleks ka ilma tuttavate saaremaiste kohtade ja inimesteta olnud. Aga suveigatsus tuli küll peale. Ja nagu tellitult hakkas Triinu juurde jõudes just film "Kuidas tehti "Ruudit"". Lastega on ikka päris keeruline sellist asja teha.
Peale väikest sportlikku pausi Eedeni bowlingus jätkus filmiprogramm. Kavas oli Eastwoodiga "Miljoni dollari tüdruk", jälle eestimaine film "Stiilipidu" ja viimasena näitas oma oskusi Vin Dieseli lapsehoidjana. Kõige parem oli jällegi eesti oma film. Huvitav võrdlusmoment tekkis ka. Kui Ruudis mängisid vaid paar tuntud näitlejat ja võtteplatsid olid kõik Saaremaal olemasolevad, siis Stiilipeol osalesid väga paljud tuntud näitlejad ja võtteplatsidega oli ka palju rohkem vaeva nähtud. Ilmselt oli küsimus ka eelarves. Aga sisu poolest sügavad mõlemad.

* Lause filmist "Stiilipidu" (kui ma nüüd filme segamini ei aja:))

Viimasel ajal millegipärast ei ole inspiratsiooni olnud, et midagi kirjutada. Mis ma vahepeal teinud olen?
Saaremaal käisin ja olin seal lausa nädal aega. Võib-olla oleks kauemgi pisut olnud, aga nii karmilt kui see ka kõlab, siis ei kannatanud ma enam vanaemaga päevad läbi koosolemist välja. Olen küll oma arvates kannatlik inimene, aga tema puhul see millegipärast ei kehti. Viimasel päeval suutsime isegi tülli minna, nii et vanaema nuttis jälle. Mina olin sellises olukorras täiesti nõutu. Ja oleks siis, mille pärast? Tema põhiline jutt, kui midagi ei lähe nii hästi kui peaks, on siis ikka, et ta ikka ei sobi meie juurde ja peaks ikka vanadekodusse minema ja me ei taha teda enda juurde jne jne. Ja siis tuleb teda lohutada, et ikka tahame ja saab küll hakkama. Ühesõnaga kuluks väga psühholoogi haridus ära, et temaga hakkama saada.
Muidu oli kodus väga mõnus. Sai sauna ja imeilusad ilmad olid.
Tundub, et rasedana ei jõua ma seltskonnaelu tempole enam järele. Õhtuti murrab uni varakult maha ja nüüd sain hirmsa nohu ka kallale. Aga ilmselt peabki varakult kodust elu harjutama hakkama, muidu on järsk üleminek võib-olla raskemgi. Tuleviku suhtes sai selgeks ka see, et me jääme vähemalt üheks aastaks veel Tartusse elama. Eks siis paistab jälle, mis edasi saab. Nii et Saaremaa peab pisut veel ootama.
Homme lähme me ilmselt viimast korda ultrahelisse ja ma olen mitu päeva juba talle rääkinud, et ta ei oleks enam nii häbelik ja näitaks meile ennast kogu oma ilus. Eks homme paistab, kas ta võtab mind kuulda. Mitte et see hirmus oluline oleks, kumb ta on, lihtsalt puhtpraktilisel põhjusel tahaks teada, kuna peaaegu kõik riided poodides on sinised või roosad. Ja siis saaks teda juba kuidagi kutsuda ka, mitte enam öelda lihtsalt tema või laps või pisike.