Täna tööle tulles...

nägin 1 autot, tänavapuhastusmasinat ja 3 inimest. Nojah, tegelikult pole selles ka midagi imelikku, kuna kell oli alles 4.45! Päris kummastav on nii vara linnapeal olla. Täielik vaikus. Ja päike hakkab tõusma. Huvitav, kui kell 5 tööle tulla, mis kell siis lõuna peaks olema ja mis kell tööpäeva lõpeb?
Aga jah, tänasest hakkab jälle puhkus ja ees ootab Saaremaale sõit:) Kohtume juba saareriigis!

Tore on turtsaka tuulega...

Selline luulejupike kummitas mul peas, kui teisipäeval läbi vihma sai koju mindud. Teepeal nägime pisikesi poisikesi kummikutega põlvist saadik poriloigus sulistamas ja neil oli väga lõbus. Ja kui meil ka juba jalad niikuinii märjad olid, siis sai ka meelega kõik poriloigud läbi sulistatud. Hiiglama vahva! Lapsepõlv tuli meelde.
Praegu elan Saaremaa ootuses ja mõtlen, kuidas kogu see matka värk lõpuks välja kukub. Nii et kohtumiseni Saaremaal!

Rattamatka moto

Aga tõelised rändurid on ainult need, kes lähevad
Selleks, et minna; südamed õhupallina kerged,
Kunagi kõrvale hoidmata enese saatusest
Ja teadmata isegi miks alati öeldes: Läki!

Charles Baudelaire

Blogindusest ja muust

Tundub, et blogindus on vägagi populaarseks muutunud. Lingid Postimehe leheküljel ja mujalgi ning isegi Priit Hõbemäel on oma blogi (http://meediaeetika.blogspot.com/). Varem ma mõtlesin, et see on mingi jura ja miks ma peaksin oma päevikut (seda ta siiski mingil määral on) avalikult internetis pidama? Aga nüüd ma leian, et see on suurepärane võimalus end sõprade eluga kursis hoida, kui neid just kõrval pole. Ja tegelikult on ikka vägagi erinev see, kuidas inimesed suhtlevad ja mida nad kirjutavad. Kusagil keegi on öelnud, et see, mis on kirja pandud, on jääv, et siis kirjutatakse üles ainult see, mis on oluline ja mida tahetakse tingimata jäädvustada.
Sellest väikesest filosofeerimisest võite järeldada, et ma ei viitsi tööd teha ja tegelen igasugu muude huvitavate asjadega.
Ja Onu Remuse lood ruulivad! (kuigi pigem võiks ta nimi olla onu Sam)

Rattamatkaks treenides

Perekond Kallas veetis laupäevase kuuma suvepäeva ratastel, jalgratastel. Eesmärgiks treenida Saaremaa matkaks. Kuna me oleme ilmselt ainukesed, kes teavad täpselt, kuhu sõita, siis peaks emb-kumb meist ees sõitma. Seekord viis tee meid Saadjärvele. Ooo, Vooremaa on lahe! Alla sõita on muidugi lahedam kui üles ronida. Kõigepealt mööda Piibe maanteed, siis väike jahutav suplus Saadjärves, mis oli mõnusa liivase põhjaga ja selge veega. Edasi mööda mingit väga treppis kruusateed ja siis Narva maantee. Kokku sõitsime üle 3 tunni natuke ja 51, 4 km. Ja sellises palavuses sõita oli ikkagi tappev.

Pots tuli koju tagasi:)

Potsataja võttis kätte ja sel ajal, kui me venna lõpuaktusel olime, solvus ta meie peale või tulid tal mingid muud hood peale, aga kodust ta jalga lasi. Ootasime ja ootasime, varsti ikka kõht tühjaks läheb ja kodupoole tagasi toob, aga ei midagi. Hakkasime juba arutama, et äkki peaks uue kassipoja võtma. Ja 3 nädalat ning 3 päeva hiljem tuleb ta ukse taha, õige nägu ees, nagu poleks ta kodust ära olnudki, nõuab kala, müramist ja paitamist. Need kassid on ikka ühed isepäised loomad, aga hea, et ta ikka koju tuli. Ei tea, kus kaugel ta seekord naistes käis?

Et mitte olla tüüpiline eestlane...

kes kogu aeg ilma üle vingub, siis ütlen ma hoopis, et on hirmus tore, et meil peaaegu 30 kraadi sooja on. Ja päike paistab alati lagipähe. Muidugi oleks siis veel toredam, kui saaks kogu selle aja suppsoojas merevees liguneda (eilse ilmateate järgi Kuressaares 26 kraadi!), mitte põrgukuumas kontoris:(. Aga noh, tuleb üle elada. Ja ülemus oli kuumusest segaseks läinud eile ja raiskas hulga raha, mida ta väga harva teeb, ja ostis kontorisse ventilaatori.
Ja kõige lõpuks: meil on täna pulma-aastapäev! Palju õnne, kallis kaasa! Ja tänan, et oled mind juba tervelt 2 aastat ära kannatanud:)

Ahjaa, unustasin

Merikese juures lõhe grillimine tuletas mulle meelde, et üks oluline tegevus jäi mainimata: nimelt avati Säärel restoran ja me käisime selle avamisel. Juba sellise sündmuse ainukorduse tõttu ei tohiks seda mainimata jätta. Samuti ka sellepärast, et seal pakuti erinevat liiki ja valmistusviisi kala (sealhulgas kalamarja) ja mina olen juba pea sünnist saati üks kalakull. Kuid veel üks mitte vähemoluline asjaolu selle restorani juures, mis minu südame võitis, oli see, et seal mängis muusikakeskuses JÄÄÄÄR! Meie kohalik baar mängib juba pikemat aega järjekindlalt Mati Nuudet ja Seelikukütte. Tegi seda siis, kui mina veel noor olin ja teeb seda praegugi. Ja nõud on neil ka kalakujulised, ekstra neile tehtud, restorani nimi ka peal. Ühesõnaga üks tore koht on Sõrves juures, mida rattamatkalised saavad ka ise uudistada.

Tagasi reaalses elus ja interneti rüpes

Elu esimene puhkus saigi läbi selleks korraks:( Aga sellel aastal on esimene selline suvi, kus Kätlin on tööl ega lebota kogu suve Saaremaal, hakkan vist täiskasvanuks saama (tööl olen küll suve ennegi olnud, aga saarel) .

Mis ma siis tegin? Kõike seda, mida lubasin ja rohkemgi veel. Kõige rohkem aga nautisin iga hetke. Kohutavalt mõnus on hommikul 8-9 aeg õue minna, paljajalu kastemärjal rohul käia, imevärsket mereõhku hingata ja peenralt värsket piparmünti tee jaoks murda. Või siis pool päeva lihtsalt päikese käes lebotada ja vahepeal peenralt magusaid maasikaid söömas käia. Ahhh, mõnus on elamine maine! No tuli muidugi ka vähem nauditavate asjadega tegeleda, nagu erinevate liikide ja koguste söögitaimede umbrohust päästmine, ilutaimede eraldamine vähem ilusatest ja heintaimede pügamine muruniitjaga. Päris heinategu aga alles algas, nii et sain õigel ajal tulema. Sai ka pisut rattamatka orgunnitud ja mõeldud, vanaema igaljuhul ehmatasin ära.
Jaanituld sai tehtud, kuigi Muhumaale ei viitsinud enam peale võidukat võrkpalliturniiri sõitma hakata, aga siiski oli tore olla ja vaatamata igasugustele Eestimaa jaanipäevaaegsetele ilmatraditsioonidele oli ilm fantastiline ja tuletegemist soosiv.
Lõpetamistel käisin, lihtsalt juba suurest uudishimust tahtsin KG aktust näha.
Ujumas sai ka meres ära käidud lausa peaaegu viimasel hetkel, kuna ilmad olid enamasti selle 2 nädala jooksul tuulised, pilves ja tihti lausa vihmased. Vesi oli karastavalt jahe, aga nii lihtsalt ei saa, et ujumas jääb käimata ja ega ei tea, kas augustiski paremad ilmad on.
Ja siis sain veel ühe teoga hakkama. Ma olen nüüd täieõiguslik kristlane. Isa ja Margus küll üritasid veel eelmisel õhtul mind Taarausuliste sekka meelitada, aga neil ei õnnestunud see ja pühapäeval sain leeritatud. Kogu see kogemus pani mind ilmaelu ja mitte nii ilmaliku elu üle sügavalt mõtlema.