Pühapäeval laekusid Mammaga koos koju suured poisid. Liisa läks täiesti pöördesse sellest. Kilkas ja naeris, nii õnnelik oli vendi nähes. Jätsingi ta Mamma ja vendadega koju ning läksin ise haiglasse teisi mehi vaatama. Eelnevalt relvastasin end kodus nokaga tasside ja koduse klaasiga :)
Kui haiglasse läksin, siis nad parasjagu sõid. Kaspar pidavat oma sööki sööma ainult koos saiaga! Rikkusid ära mu väikemehe :) Kodus olen ainult leiba neile andnud. Aga kuna praegusel hetkel on iga söödud suutäis oluline, siis peaasi, et sööb. Proovisime kõiki tasse ja klaase, aga olulist joomist siiski ei toimunud. Eelmisel õhtul olid kõrt ka proovinud: nii kaua, kui issi mulistas ja mängis, oli põnev, aga ise ei joonud. Ei teagi, kas ei osanud või ei tahtnud.
Kuna joomisega oli endiselt kehvad lood, sai ta jälle tilga. Tõin neile poest veel mahla ka, see oli ainuke asi, mida polnud veel proovinud.
Liisa oli kodus tubli olnud. Oli heas tujus olnud, kenasti magama jäänud ja magas pea 2 tundi. Kui koju jõudsin, hakkasid just sööma. Edasi aga ei olnud ta eriti heas tujus, vist tahtis emmele näidata, mis ta arvas sellest, et ma ta maha jätsin. Õhtusest unest ka keeldus, kuigi me mõlemad Mammaga proovisime teda uinutada.
Esmaspäeval siis sättisime end linna jälle. Ilm oli hirmus, tuuline ja sadas, algul vihma, hiljem lörtsi.
Kaspar ei olnud hommikust und veel teinud ja nii oli ta üsna pahur. Ja Liisa läks kohe teda kiskuma, nii et läksid kohe riidu.
Kaspar ei olnud hommikust und veel teinud ja nii oli ta üsna pahur. Ja Liisa läks kohe teda kiskuma, nii et läksid kohe riidu.
Sander oli meil ka kaasas ja nad käisid igaks juhuks issiga perearstile Sandri kõrva näitamas. See olevat korras. Seoses issi hoolduslehega (ta võttis esmaspäeval hoolduslehe Kaspariga ja kuna meid haiglasse pandi, aga issit kirjade järgi sinna ei võetud, siis perearst andis hoolduslehe Sandriga, kes tegelikult ka oli ju kõrvapõletikus) oli välja tulnud, et perearst ei oleks tohtinud seda anda, kuna mina olen lastega lapsehoolduspuhkusel. Ka Sandriga ei oleks tohtinud anda, aga selle andvat ära seletada, sest mina viibisin ju kirjade järgi teiste lastega haiglaravil. Uskumatu ikka! Nii et kui kõik 4 last peaksid korraga haigeks jääma, pean ka üksi neid põetama!
Kella 12 paiku tuli arst. Kuulas mõlemad üle ja vaatas kõrvu ka. Hea oli, et vaatas, sest Kasparil oli teine kõrv ikkagi põletikus veel. Ja Liisal oli ka kõrvapõletik! Sellest siis ikkagi see reedeõhtune nutt ilmselt ja ta on isegi väga tubli olnud. Kui Kasparil on keskkõrva-, siis Liisal väliskõrvapõletik. Nii et antibiootikumid Kasparile edasi ja Liisale ka. Kuulates olevat lapsed terved. Kaspari joomise kohta ta ei küsinud midagi õnneks ja nii meid koju lubatigi. Kodus siis 2 rohuga aurud ja antibiootikumid ning nina puhastada kindlasti. Ja hoida lapsi soojas, et nohu taanduks! Kust ma need soojad põrandad peaksin kodus võtma :(
Kaspar õnneks jäi siiski magama ning peale lõunasööki võisimegi asjad kokku pakkida ja kodu poole sõitma hakata. Korjasime ka Karli koolist peale ja oligi kogu pere üle pika aja jälle koos.
Kuigi taasühinemise rõõm oli suur, oli esimene õhtu kodus paras hullumaja. Lapsed magama ei tahtnud jääda ja virisesid kordamööda ja korraga. Positiivne oli see, et kui Kaspar oma söögitooli nägi, nõudis ta sinna istuma ja "mämm-mämm" :) Isu on õnneks tal tagasi tulnud ja kuigi vahel võib ootamatu tõrge tekkida söögiga, siis järgmisel hetkel läheb jälle.
Tagatipuks käis elekter mitut puhku ära ja vahepeal tuli ainult osaliselt tagasi, nii et jõudsin juba kahtlustada oma kalli aurumasina rikkiminekut, aga selgus, et lihtsalt voolu oli liiga vähe selle töötamiseks ja pooled tuled ka majas ei põlenud. Õnneks ikka tulid varsti kõik faasid, amprid ja kilovatit tagasi :)
Tagatipuks käis elekter mitut puhku ära ja vahepeal tuli ainult osaliselt tagasi, nii et jõudsin juba kahtlustada oma kalli aurumasina rikkiminekut, aga selgus, et lihtsalt voolu oli liiga vähe selle töötamiseks ja pooled tuled ka majas ei põlenud. Õnneks ikka tulid varsti kõik faasid, amprid ja kilovatit tagasi :)
Teisipäeva kahtlustasin ma eelmise õhtupooliku valguses ka üsna raske tulevat, aga õnneks olid lapsed juba tublimad. Sander oli meil ka veel seltsiks ja mängisid koos päris kenasti. Nii et emme sai tegeleda musta pesu hunnikutega, mis kahe nädala jooksul kogunenud olid. Ainuke etteheide lastele oleks see, et nad magama ei tahtnud jääda ise. Olin juba harjunud, et panen lapsed vooditesse ja nad ise vaikselt uinuvad seal, kuigi see oli alles hiljaaegu, kui pidin juures istuma neil. Nüüd siis jälle. Üksi hakkasid vigisema. Kusjuures päeval jäi Kaspar teisel korral ise magama, Liisa juures istusin aga TUND aega ja TA EI JÄÄNUDKI MAGAMA LÕPUKS! Nii et pean jälle nendega maadlema hakkama. Saangi jälle raamatuid lugeda, varasemalt nende juures istudes lugesin mitu raamatut läbi, vahepeal pole selleks enam aega jäänud.
Ravi teeme siis kodus edasi. Esimesel kodusoleku päeval 5 korda auru mõlemale (2 korda Pulmicort ja 3 korda Ventolin), teisel päeval juba mõlemad ravimit 2 korda. Veel tuleb anda 3 korda antibiootikumi ja 1 kord probiootikumi ning paar korda ninapuhastust. See tatt on selline vastik paks, mis ise ninast välja ei tule, nii et peab ikka hoolega loputama ja imema.
Lisaks muidugi üritan Kasparile vedelikku sisse saada. Esimesel päeval lükkas klaasi eemale ja lusikaga antud külma vee ajas suust välja. Tegin siis vee soojemaks ja lusikalt võttis isegi. Lutipudeli lükkas endiselt otsustavalt eemale. Õhtul sain ka klaasi äärest natuke anda. Teisel päeval proovisin piimaseguga. Esialgu lükkas ka pudeli eemale ja sõdis vastu, aga lõpuks jõi. Küll tunduvalt vähem, kui enne haigust, aga algus siiski.
Mõtlesin, et milliste lastega on haiglas kõige raskem olla? Emotsionaalselt on kindlasti raskeim olla koos tõsiselt haigete lastega. Nagu Kaspar 2 päeva oli. Täiesti loid ja isutu, kohe näha, et tal on paha olla, muretsed tema pärast, aga kuidagi päriselt aidata ei saa. Aga füüsiliselt on kõige raskem olla juba tervenevate lastega, kes enam voodis ei püsi ja tegutseda tahavad, aga mida seal ühes palatis ikka väga teha on. Issi ütles, et kõige tüütum oli tilguti all olla Kaspariga, kui tal juba elu sees oli. 5 tundi pidid enam-vähem paigal püsima, isegi püsti süles hoides tilguti ei jooksnud enam nii hästi ja lisaks tuli Kasparit takistada juhet näppimast.
Suurte poiste vaheajast on natuke kahju. Nende jaoks oli see paras deja vu, kuna aasta tagasi olid nad samuti vaheajanädala esmaspäevast reedeni Memme juures ja nädalavahetusel Mamma juures, kuna issi tuli meile haiglasse seltsiks. Ega meil olulisi vaheajaplaane küll polnud, aga isegi oleks tahtnud nendega natuke rohkem aega koos veeta. Õnneks poisid ise selle üle ei kurvastanud. Ja peab tänulik olema, et me just koolivaheajal haiglasse sattusime, muidu oleks logistika ikka väga keeruliseks läinud. Loodame, et viiruste hooaeg on nüüd läbi ka.
Lisaks muidugi üritan Kasparile vedelikku sisse saada. Esimesel päeval lükkas klaasi eemale ja lusikaga antud külma vee ajas suust välja. Tegin siis vee soojemaks ja lusikalt võttis isegi. Lutipudeli lükkas endiselt otsustavalt eemale. Õhtul sain ka klaasi äärest natuke anda. Teisel päeval proovisin piimaseguga. Esialgu lükkas ka pudeli eemale ja sõdis vastu, aga lõpuks jõi. Küll tunduvalt vähem, kui enne haigust, aga algus siiski.
Mõtlesin, et milliste lastega on haiglas kõige raskem olla? Emotsionaalselt on kindlasti raskeim olla koos tõsiselt haigete lastega. Nagu Kaspar 2 päeva oli. Täiesti loid ja isutu, kohe näha, et tal on paha olla, muretsed tema pärast, aga kuidagi päriselt aidata ei saa. Aga füüsiliselt on kõige raskem olla juba tervenevate lastega, kes enam voodis ei püsi ja tegutseda tahavad, aga mida seal ühes palatis ikka väga teha on. Issi ütles, et kõige tüütum oli tilguti all olla Kaspariga, kui tal juba elu sees oli. 5 tundi pidid enam-vähem paigal püsima, isegi püsti süles hoides tilguti ei jooksnud enam nii hästi ja lisaks tuli Kasparit takistada juhet näppimast.
Suurte poiste vaheajast on natuke kahju. Nende jaoks oli see paras deja vu, kuna aasta tagasi olid nad samuti vaheajanädala esmaspäevast reedeni Memme juures ja nädalavahetusel Mamma juures, kuna issi tuli meile haiglasse seltsiks. Ega meil olulisi vaheajaplaane küll polnud, aga isegi oleks tahtnud nendega natuke rohkem aega koos veeta. Õnneks poisid ise selle üle ei kurvastanud. Ja peab tänulik olema, et me just koolivaheajal haiglasse sattusime, muidu oleks logistika ikka väga keeruliseks läinud. Loodame, et viiruste hooaeg on nüüd läbi ka.
