Kuidas elate mu kallid pikad haisvad adruvallid

Sai seal Saaremaal ära käidud.
See on täiesti sõnulseletamatu tunne, mis kodus olles tekib. Ega Tartus olles ei saagi tegelikult aru, kui palju parem on kodus ja kui suur tegelikult igatsus on. Kodused, vanaema kalli, Potsataja, armsad pehmed lambatalled, linnulaul, vete vulin, kevade lõhn, vaikne merekohin, päike ja päikeseloojangud, suur lai tähistaevas, vaikus, rahu.
Patareid said energiat üsna täis, iseasi, kui kauaks seda jätkub.

Lähen maailma äärele

Asi on otsustatud- homme kell 7.45 sõidutab buss mind Saaremaale. Istun seal mere ääres, mis loodetavasti ei ole enam jääs, vaatan vahuseid laineid ja tunnen, kuidas energiat juurde tuleb. Lihtsalt üritan olla ja mitte mõelda projekti, töö ega KJS-i peale.

Täiesti mööda

Asi kipub ikka väga metsa metsa minema. Töö ei edene kuidagi ja ma olen paaris kohas ikka päris mööda pannud. Ja Ahasele olen ka eile vale asja saatnud ja üleüldse on kõik halvasti:(
Viimane aeg puhkus võtta ja Saaremaale akusid laadima minna.

Kevad on käes!

Eile siis kell 14.33 saabus see kauaoodatud kevad. Aga minu suureks kurvastuseks ei hakanudki minuti pealt lumi sulama, veed ojadena voolama ega rohi mürinal tärkama. Ilm oli hoopis vägagi talviselt vägagi külm. Eks siis peab veel kannatama ja ootama. Tegelikult on kevad üks väga ilus ja huvitav aastaaeg. Sellega seoses on üks halb asi ka. Nimelt kevadel, kui linnud laulma hakkavad, rohi tärkab ja lilled õitsevad, siis ei suuda mina paadunud maainimesena kuidagi linnas nelja seina vahel olla. Tahaks ära- hingata sisse kevade lõhna, mitte CO2, kuulata linnulaulu ja seda, kuidas rohi tärkab, muidugi näpud mulda torgata ning vaadata, kuidas talled esimesel väljalaskmise päeval muudkui kepsutavad ja kargavad.

Autol ei õnnestunud oma trikkidega meid ära petta ja tal polnud pääsu, eile viidi ta ikkagi remonti. Ja ta sai terveks! Ma nii muretsesin tema pärast juba.
Eile juhtus minu elus erakordne sündmus: sain suulist examit teha! Oligi viimane aeg, kuna see on ilmselt viimane aine, mida ma elus koolis õpin ja kus ma kontrolltöid või exameid pean tegema. Selles mõttes oli väga lihtne, et ainult kaks küsimust oligi.
Muuseas sai Narvas ka käidud vahepeal. Nii et Venemaa on ära nähtud. Kuigi ega seal suurt midagi näha pole ja Narva ise on ka ikkagi suht masendav koht.

Ametiasutused sakivad

Nad vastavad kirjale kuu aega või rohkemgi. Neile võib helistada mitu päeva ja mitu-mitu korda päevas, aga nad ei vasta. Nad on väga osavad süüd ühe kaelast teise ajama: mina ei tea midagi, teine inimene tegeleb sellega. Nad võtavad vastu ainult paar tundi kindlaks määratud päevadel, püüa neile siis pihta saada. Uksed on neil pidevalt lukus ja majad on ka neil nagu labürindid.

Tsirkus Eha tänaval

Paar postitust tagasi kaebasin ma oma naabrite peale. Pühapäeval sai kõigil majaelanikel kõrini neist. Tegelt hakkas karikas üle ajama ilmselt reedel, kui nad purjus peaga sõna otseses mõttes s.....sid täis meie wc. Eile siis kutsuti politsei, kes nad ära viis. Oi seda seletamist ja kisa-kära! Poleks uskunudki, et meie naabrimutid nii kõvad mutid on. Ukselukk vahetati ka kohe ära ja loodetavasti me neid enam ei näe. Arvestades ajalugu, siis tulevad ilmselt uued ja hullemad.

Olen enda üle uhke!

Sõitsin eile täitsa üksi läbi linna Vahi tänavalt Vanemuise ja pärast loengut Riia ja Võru maantee kaudu koju. Nojah, arvab mõni selle peale, mis see siis ära pole, aga ma ei ole siini linnas eriti sõitnud. Kuna auto on nüüd ka minu nimel, siis on mul nüüd see õigus. Ja kes see ikka mind kiidab, kui mitte mina ise!
Muuseas on sellel autol täitsa oma mõtlemine olemas. Tal on üks viga küljes ja ta pidi täna arsti juurde minema ning ilmselt ta aimas ja kartis seda, seetõttu käitus ta paar eelmist päeva, nagu poleks midagi viga. Kui aga täna sai remondiaeg tühistatud, siis hingas ta kohe kergendatult ja lasi vanamoodi edasi.

Naistepäev...

... on tore päev. Eriti, kui lilli tuuakse. Mis siis, et kell pool 8 hommikul, üllatus oli see-eest täie ette. Mina olin õnneks üleval ja riides, kuna kell helises juba 6.45. Küll ma vaevasin oma pead, et mis asju küll kell 7 hommikul ajama minnakse.

Naabritest

Nende naabritega on pidevalt üks jama. Seetõttu eelistaksin mina elada keset metsa, kus naabreid ei ole (peale mõningate loomade muidugi). Aga olude sunnil ei ole see praegu võimalik.
Niisiis naabrid. Meie naaberkorteris toimub kogu aeg midagi. Eelmisel aastal üritas purupurjus korteriomanik korterisse sisse tungida, unustades vist, et ta oli vahepeal sinna üürnikud võtnud. Üürnikele see muidugi ei meeldinud, misõttu kutsuti politsei ja vaesel purjus Andreil pandi käed raudu. Vahepeal ta elas seal ise, mis tähendab, et seal käis pidu peo otsa. Nüüd on ta selle mingitele veel hullematele parmudele välja üürinud. Sügisel tõi politsei sealt laiba välja. Ja nüüd reedel unustas omanik jällegi purjus peaga üürilised ära ja tahtis koju minna. Selleks muukis ta ukse lahti, oli korterist kõik söögi ära söönud ja lõpuks koridorist ka korgid välja keeranud. Eile oli seal jälle pidutsemist kuulda, kolmandat päeva järjest juba, mille peale kõigi naabrinaiste närvid üles ütlesid ja kella 1 ajal võis koridorist kuulda ähvardust, et kui te kohe ei lõpeta, siis ma kutsun politsei.
Mind häirib asja juures kõige rohkem see, et meil on ju ühine wc ja millegipärast ei suuda purjus mehed potile pihta saada. Vastik!

Jutu jätkuks...

Peale minu sillateemalist nutulaulu ilmus postkasti listi kiri, milles ministeerium otsib oma töötajaid seoses Saaremaa silla projektiga. Et sellel kevadel peaks siis asi nii kaugele jõudma, et valitsus teeb põhimõttelise otsuse, kas tuleb või mitte. Ja kui tuleb, siis milline. Hurraa! Aga ilmselt vist mina olen selleks ajaks Saaremaal tagasi, kui see ükskord valmis saab. Ja kui selle vastu ka rohelised hirmasti sõdima hakkavad, siis mina vahetan ametit.

Aastaringsest jääteest

Käisin just nädalavahetusel Saaremaal, mis tänu vabariigi aastapäevale tähendas ka praamijärjekorras passimist. Nii minnes kui tulles tund aega. Siis sadamas istudes mõtled küll, et no pagan, ehitage ometi see sild valmis! Ei pea järjeorras ootama, ei pea kella jälgima, et kas jõuab praamile või mitte, ei pea Leedo taskusse raha juurde maksma. Ehk kunagi jõutakse selleni, nii kaua peab ikka vanamoodi käima. Ja jääteed ka meie kliimas ei teki või kui tekiks, siis hoolitsevad Leedo laevad selles eest, et selles ikka üks laevasuurune pragu oleks.