Karl Ei Tah

Karl on vahepeal saanud aasta ja 7 kuuseks. Hästi asjalik poiss meil juba. Kohati..., kohati aga ka mitte. Magamise muret ma eelmises postituses mainisin juba. Ja vahel on ta ikka korralik jonnipunn. Kui tuju on paha, siis on iga asja peale ainult kisa. Ja süüa ei taha endiselt midagi. Nii tuleb talle vitamiini sisse sööta ja rauda, mis tegi kõhu lahti ja seetõttu tuli ka piimhappebaktereid lisaks anda. Ma olen juba loobunud selle mõttega süüa tegemast, et Karl ka ikka süüa saaks, kuna ta niikuinii midagi ei söö. Isegi ei proovi.

Tantsida meeldib talle hirmsasti, emme süles küll peamiselt. Paneb aga ise muusika mängima või käsib emmel panna, või siis mängib ise süntesaatoril.

Suur loomaarmastaja on ta ka. Kuigi kohati kipub kassi sabast tirima.

Ja väga meeldib kõiksugu tegemistes osaleda. Emmel aitab nõusid pesta ehk siis kallab vett tassist kaussi. Tuld aitab ahju alla teha, topib puid ahju ja toob harja-kühvli ahjuesise pühkimiseks (ilma ütlematagi nüüd). Pesumasinast aitab pesu välja võtta. Tainast segada (ja maitsta) ning rullida.Kohati on Karl väga korralik ja puhas poiss. Prügi tuleb kõik ära visata pliidi alla, käed ei tohi mustaks saada. Isegi kook pidi sellepärast söömata jääma, et oleks käed kleepuvaks teinud, ajas aga suu pärani nagu linnupoeg, et emme suhu paneks või siis üritas suuga lauapealt kooki taga ajada. Ja kui väljas kukub, nii et kindad või püksipõlved poriseks saavad, siis näitab ka tükk aega neid ja suundub toa poole. Suu võib tal must olla, see teda ei häiri. Aga kui sokid või sukad lonti vajuvad, siis tuleb näitama, et tõmba üles ilusti. Üritab ka ise sokke jalga saada, aga peale suure varba teised sisse ei mahu. Karl teab väga hästi, kus mingid asjad käivad ja sunnib emmet neid ära panema. Ikka osutab näpuga ja "Seal, seal!".

Juttu tal endiselt ei ole. "Emme, emme!" sobib igale poole ja sellega saab kõik asjad aetud. Loomade hääli teeb ja nüüd nagu üritab mingeid sõnu järele ka korrata, kui ette öelda: papa, opa, ohhoo jne. Jutust aru saab ta väga hästi ja täidab väiksemaid korraldusi. Ning avaldab arvamust pearaputusega ja "ei tah" või siis noogutuse ja rõõmuhõisetega, kui emme lõpuks aru saab, mida ta tahab.

Vanaema kinkis jõuludeks kiige, kuhu ta alguses üldse minna ei tahtnud, nüüd aga ei saa teda sealt välja enam. Emme-issi võtku tool, istugu maha ja tehku talle hoogu. Potil käimist harjutame ka ikka tasapisi. Vahel tundub, et läheb üsna hästi, teinepäev mitte. Vahel on isegi ise küsinud potile, muidu kui paljalt on, siis läheb ikka potile, muidugi kutsutakse enne emme ka raamatut näitama. Põrandale enam niisama ei sirtsuta, aga ükskord kui kaka tuli kogemata, siis tuli suure kisaga "Emme, emmme, emmme!", et tule korista ära ruttu.

Selline vahva selle on meie Karl. Eriti armas on see, kui tal õrnusehoog peale tuleb ja siis kallistama-patsutama ja musitama hakkab. Ning kui keegi tuleb, annab käega tere ja kükitab maha, nagu kummardaks (vanaisa õpetatud:).

Nii, võtsin siis ka oma kirjaoskuse kokku ja mõtlesin paar rida kribada, äkki keegi loeb ka veel.

Olen endiselt elus, kuid ilma netita peamiselt. Päris elus on ka õnnestunud kohata mõnel korral. Laisiku ja Maailmaparandajaga sai teatris käidud, etendus oli mõtlemapanev võiks öelda. Siis sai mandrimaale korraks põigatud. Väga tore oli teid kõiki näha. Ja süüa maitsvaid mittejõulutoite, juua rummi, saunas käia, laulda jõululaule ja lõpuks pakendijäätme mängu mängida.

Vahval jõulupeol sai käidud koos kalli kaasaga, mida me pole teinud väga pikka aega. Karl oli ämma hoida ja vastupidiselt meie suurimatele hirmudele, et tuleme näiteks kella 1 ajal koju ja Karl ikka ei maga, oli ta vanaemaga rahulikult magama jäänud. Selle magamajäämisega on tal viimasel ajal mingi teema jälle, vahepeal jäi kenasti üksi oma voodis magama, nüüd peab jälle juures istuma. Kusjuures emmega jauratakse ja mässatakse voodis ringi tund aega, issil kulub poisi uinutamiseks kõige rohkem pool tundi.

Jõulutunne lasi ennast kaua oodata, lõpuks hakkas midagi tulema oma kunagise koolikoori kontserdil lossi kapiitlisaalis. Väga hästi laulsid ja vahepealsed luuletused. Mäletan oma kooliajast, et just see jõukukontserdiks ettevalmistamine tekitas alati mõnusa jõulutunde. Tõeline jõulutunne tuli lõpuks ikkagi kirikus jumalateenistusel. Mõtlemapanev jutlus jõuludest, jumalast, lähedaste hoidmisest, materiaalsetest väärtustest. Kirikus alati mõtlen, et nüüd hakkan paremaks inimeseks ja elan oma elu jumala-, inim- ja keskkonnasõbralikumalt. Ma ei tea, siiani pole vist väga välja tulnud ikka. Jõuluõhtu möödus rahulikult kodus, kuhu päkapikud kuuse alla pakikesi olid poetanud. Tundub, et mul tuleb järgmine aasta loominguline, kuna kingiti käsitöö- ja fotograafiaalaseid kingitusi, lisaks sünnipäevakingitus oli muusikaalane.

Jõuludele kohaselt käisime ka surnuaialt läbi, seekord oli sinna üks küünal jälle rohkem viia. Alles eelmiste jõulude ajal olime me kõik koos Tiirimetsas vanaema-vanaisa juures ja vanaisa mängis akordioni laulude saateks. Aprillis teda enam ei olnud...