Meie pere pesapuu

11. veebruar 2014

11.02.2014 - 45. elupäev

Eile õhtul tegi Liisa veel nalja: kakas 2 uut mähet täis. Jõudsin mina uue mässu jalga panna ja krõpsud kinni, kui käis kõva plurts. Panin siis uue mässu ja täpselt sama moodi:) Kolmas mässu jäi õnneks pidama.
Täna ma ei saanud jälle arstiga jutule. Istusin Liisaga kängurus, kui ta õdede juures istus ja laste asju arutas ning ühe teise emmega rääkis. Siis pidin mina minema lüpsma ja kui ma tagasi tulin, oli ta juba läinud. Ma pole reedest saadik temaga rääkida saanud.
Täna oli kolimise päev. Nimelt Kaspar sai ka vesivoodisse! Ja riided selga. Ilmselt oleks arst mulle seda hommikul öelnud, kui me oleks rääkinud. Aga nüüd tulin lüpsmast, et hakata lapsi kaaluma ja Kaspar oli hoopiski voodis juba! Täna pesti mõlemaid esimest korda kraani all. Nii et 45-päevaselt said nad esimest korda päris vett tunda:) Liisa oli veel kaalumata ja peale kaalumist pesi õde ta kraani all puhtaks ning mina sain talle mähkimislaual soojenduslambi all riided selga panna. 
Peale Kaspari kolis kuvöösist voodisse ka palatikaaslase nr 2 tüdruk ning saare neiud kolisid juba 3. korrusele. Palatikaaslane nr 1 kolib ka üsna varsti 3.-le. 
Liisa ja Kaspar tegid täna ühe meeldiva üllatuse: mõlemad olid päev läbi ilma hapnikumaskita ja mina ei kuulnud kordagi, et kumbki oleks piiksunud. Kaspari hapnikutase oli pikka aega lausa 100% ning Liisa oma püsis ka enamasti 90 piires. Ainult kaisus olles langes tal üheks hetkeks alla 75, nii et monitor jõudis ühe piuksu teha, siis tõusis uuesti. Kui õe käest küsisin, kas tema on piiksumist kuulnud, siis ta ütles, et ei ole. Täitsa uskumatu! Et niimoodi üleöö. Aga ega see muidugi ei tähenda veel lõplikult lisahapnikuta olemist, seda ma ei julge veel loota.
Käisime täna õues ka, aga ilm oli üsna vastikult märg. 
Süüa täna õnneks ikka saime ja menüü oli harjumuspärane: lõunaks oli jälle kartulipuder (kõrvale peedisalat ja kotlett, eile oli kartulipudru ja peedisalati kõrvale isegi liha!) ja õhtul piimasupp. Millegipärast on siin koguaeg nälg. Alates hommikul kella 6-st, kui esimene söötmine on, kuni õhtuni välja. Korraks peale sööki on nagu kõhus midagi, aga üsna pea tahaks jälle midagi. Ja samamoodi on siin kogu aeg uni.
Kaksikute emaks olemine hakkab juba vaikselt lõivu nõudma. Kuna meid on 4 naist 3 lüpsimasina taga, siis ei jäänud muud üle, kui palatikaaslasega kokku leppida, et mina enne ja tema pärast, kuna minul läheb 2 lapsega toimetamiseks kauem aega. Ja see tähendab ka varasemat ärkamist:( 
Liisa kaalus 1426 (+17) ja Kaspar 1282 (+32) g.


1 kommentaar:

kõige laisem laiskloom ütles ...

tublid musirullid, jätkake samas vaimus.. ja osta omale tõesti banaane, kui kannatad neid süüa ja teised kannatavad, et Sul neid on :D aitavad väga edukalt näljanäpistuse peletada.. ma vist rääkisin Sulle seda ka juba, et ma end suhteliselt pärdikuks banaanist sõin seal haiglas ja pärast mõnda aega kodus ka :D