Tänane õde tekitas väikese paanika. Esiteks tundus talle, et Liisa hingeldab ja on turses. Eile piiksus tema monitor ka jälle tihemini, nii et hapnikumask pandi nina alla. Õde kutsus valvearsti teda vaatama igaks juhuks. Teiseks oli tema arvates jama, et kaka on roheline, kusjuures roheline on see vist reedest saadik ja ma olen seda vähemalt 2-le erinevale õele näidanud, kes mõlemad ütlesid, et see on normaalne. Arst tuli vaatas Liisa üle, tellis erinevaid analüüse, mis kõik olevat korras olnud. Söögikogust vähendati 1 ml võrra ning lisaks anti mingit ravimit, mis peaks üleliigse vee pissina välja viima. Selle tulemusel muidugi Liisa võttis täna kaalust alla. Ja rohelise kaka vastu, mis ilmselt on antibiootikumidest, anti Gefilust. Homme peaks jälle meie oma arst olema, siis kuuleb jälle õiget juttu... Õnneks veresuhkur on normis püsinud ja põletikunäitaja ka. Ja täna pole ta piiksunud eriti, kuigi mask on enamasti nina all.
Kaspariga on õnneks kõik rahulik. Muigab vaikselt oma vanainimese muiet seal soojas pesas:)
Hommikupoole võtsin Kaspari kängurusse, kuna õde Liisat ei tahtnud anda, enne kui arst ta üle vaatab. Hiljem võtsin Liisa ka, aga kuna tuldi vereanalüüse võtma jälle, siis jäi tema känguru lühikeseks kahjuks. Ja pärast polnud enam aega.
Täna käisin õues ka, täitsa mõnus soe ilm oli vahelduseks, nii et tegin kohe pikema ringi. Ja tee viis Vahipataljonist mööda. Aia taga ootas üks neiu Selveri kotiga, ilmselt viis kallimale head-paremat. Ja siis ma mõtlesin, et meie võrdlus naiste sõjaväega on vägagi kohane. Meile toovad mehed head-paremat. Kuigi vist sõjaväes mehe juurde niimoodi külla ei lasta, kui mehi siia meile külla.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar