Kesse?! ehk kuidas me Kesselaidu avastasime

Meie kambakesele meeldib hirmsasti saari vallutada. Olude sunnil pole ma alati vallutusretkedel saanud osaleda, aga kui sel aastal võeti plaani siin peaaegu meie enda külje all asuv Kesselaid, siis tahtsin hirmsasti minna. Ma tegelikult olen seal ühe korra käinud, aga tahtsin ikkagi minna. Sest esiteks, oli lootust üle pika aja sõpru näha, teiseks, ei ütle ma kunagi ära toredast merereisist ja kolmandaks arvasin, et suurtele poistele võiks see ka meeldida. Kõigepealt muidugi hakkas ilm meie plaane saboteerima. Algselt oli plaanis seal ka öösel telkida, aga kuna järgmiseks päevaks lubas tuult ja tormi, siis pidasime targemaks õhtuks suuremale saarele tagasi minna. Teiseks hakkasid minu plaani saboteerima Liisa ja Kaspar, kes tekitasid omale üle 38 ja 39-kraadised palavikud. Aga issi võttis löögi oma peale ja jäi nendega koju.

Kui mina mööda hobuseteed (läksin vist natuke valesti, aga tunneli lõpus paistis alati valgus ja kohale jõudsin :)) Lalli sadamasse jõudsin, olid teised juba saarele põrutanud. Nautisime siis natuke päikest ja merevaadet, kuni kapten paadiga tagasi jõudis. Sadamas fotokat kotist võttes avastasin, et selle patareid olid tühjad, nii et kõik pildid on tehtud telefoniga. Ja osad pildid on vist poiste tehtud :) (PS! kui keegi ei taha end siin piltidel näha, siis öelge ja ma võtan maha).

Praamid eemal:

 

Võtsime päikest: 

 Merereis algas:

Siin pildil on Sander veel võrdlemisi muretu. Kuigi sadamas tuul väga vali ei tundunud, siis merel oli lainet ikka päris kenasti ja paat kõikus, nii et Sandril hakkas päris hirm. Ega ta polnud nii pisikese paadiga enne sõitnud ka. Aga kohale me jõudsime, sellest viimase osa aerurammu abil, sest kütus lõppes :)

Saarel oli juba päris palju rahvast ees ja peale kallitiiru alustasime saare vallutamist. 

Usskuusk: 

 

Varinguoht pangal: 

 Õige pea oligi käes pikniku aeg. Otsisime tuulevaiksema koha ja kotist head-paremat välja.

 

 Vaade pangale, on jah varinguoht:

 Istuvad Kalevipoja toolikorjul:

 Tooli sees:

 Iste:

 Saare arhitektuurinäide:

 Tuumajaam :)

 Karl käskis kajakat pildistada :)

Saarel vabalt elavad veised, kes tahtsid veisbuuki saada:) Nende jälgi nägime kogu saarel päris palju, aga ühes kohas õnnestus nendega ka kohata. Mõned kitsed olid ka tegelikult karjas.

 Kõige väiksem matkaline puhkab korra.

 Teised ka puhkavad.  

Puhkehetk kestis seni, kuni Mps sai telefonikõne ilmajaamast, et tuul hakkab keerama ja tõusma. Siis hakkas kiire :) Pool saart oli veel vallutamata ja paadid teisel pool saart.
Teele jäi mõis:

 Koos inimtekkelise meteoriidikraatriga :)

 Ja keldriga, mille võlvid endiselt seisid.

 Ja siis jõudsimegi sadamasse, jagunesime järjekordselt paatidesse ja asusime tagasiteele.

 Ees on teine paatkond.

 Saar:

 Jõudsime järgi:

Tagasiteel oli vist väike vaikusehetk enne tormi, sest meri oli siledam kui hommikul ja Sander ei kartnudki. Tegin juba hommikul nalja, et ta peab ju saarele jääma, kuna kardab paadisõitu tagasi. Lõppkokkuvõttes olid minu väikesed reisisellid väga rahul, kuigi väsinud.

Tita muija

Blogimise soon on kuhugi kadunud. Kuigi toimunud on ju päris palju, millest võiks kirjutada.

Kõigepealt toimus klassikokkutulek. Gümnaasiumi klass sai kokku Sõrves minu juures, kohal oli 27 lõpetajast 11, pluss endiselt nooruslik ja särav klassijuhataja Kreisu. See oli meie esimene kokkusaamine peale lõpetamist, mis oli juba 7 aastat tagasi. Sõime, jõime, meenutasime ja rääkisime, kes mida teinud on vahepeal. Ja lõbus oli, hoopis teine suhtlemine on, kui kooliajal. Kuigi klassijuhatajal purunes nii mõnigi illusioon, mis meist kooliajal tekkinud oli:)

Ministeeriumi suvepäeval sai käidud. Sel aastal toimus see Lääne-Eestis Toorakul. Ja et mitte niisama säästueelarve ajal pidutseda, siis seekord oli suvepäev talgu nime all. Ja tegelikult tõesti, vähemalt meie rühm tegi tööd. Matsalu lahe ääres Kiideval rügasime palava päikese käes kive ühest hunnikust teise tõsta (mina tõstsin hääästi pisikesi).Aga pärast viidi meid paadiga lahele ja lasti ujuma minna. Palava ilma tõttu otsustasin isegi mina minna, kuigi kartsin, et ma äkki paati tagasi ei saa. Aga vesi oli mõnus ja paati sain väga edukalt tagasi. Õhtul oli väike grill ja tšill veel, kuid südaöise praamiga sõitsime Saarele tagasi.

Laisiku ja Mattise 51. sünnipäev sai ka maha peetud. Koos aardejahi ja kõige juurdekuuluvaga.

Seekord võtsime Karli kaasa ja optimistlikult plaanisime telgis magamist proovida. Sünnipäev oli lõbus, kui ainult sadama poleks hakanud. Ja Karl pidas ennast üsnagi seltskondlikult üleval, kui esialgne võõristus üle läks. Lõpuks ikka mängisid Ommiga palli. Päris naljakas oli, et aasta noorem Ommi Karli titaks kutsus. Aga noh, Karl teeb seda isegi enda kohta:) Õhtul jäi Karl isegi väga rahumeelselt telgis magama, mida natuke rikkus seesama vihm. Nimelt hommikuks meie telk vähemalt ujus. Siinkohal ääremärkus endale, et ülejärgmiseks telkimishooajaks tuleb vihmakindel ja suurem telk muretseda.

Sel laupäeval sai kontserdil käidud akustilist Tanelit, Birgitit ja Tättet kuulamas. Algselt oli plaan üks ilus õhtuke endale lubada, aga võtsin siiski Karli ka kaasa. Ja järjekordselt pidin meeldivalt üllatuma, kuna ta pidas ennast väga hästi üleval. Turnisime tädi Laisikuga (Laisikul vast pole selle vastu midagi, et teda tädiks kutsutakse) natuke vallidel ja plaksutasime onu Jaanile. Kuigi jättist Karli kurvastuseks kontserdil ei müüdud. Karlile seostub linnas käimine millegipärast jäätisega, kui küsida, mis ta linnast tahab, siis alati jäätist. Nii ei jäänud meil muud üle, kui peale kontserti Selverisse seda ostma minna.

Sel nädalavahetusel tihe graafik jätkub, korraga tuleb olla põhikooli 20. aastapäeva puhul toimuval kooli kokkutulekul ja samas ka ema juubeli-hõnguline sünnipäev maha pidada. Ning järgmisel nädalavahetusel vajab veel suurem juubel tähistamist - mu kallis ja nüüdseks ainus vanaema saab 80!
Mis veel huvitavat. Majal pole endiselt katust, juba üle kuu aja tagasi võeti esimesed eterniiditahvlid maha. Ja kuna tihti sajab, siis teha ei saa ja aeg-ajalt sajab sisse ka. Lootust on, et kui ilma peab, siis ehk sel nädalavahetusel jõutakse ka esimesed plekitahvlid paika panna. Siin käib veel hoogne lammutamine.

Karlil on üsna palju sõnu tulnud, väikseid lauseidki tuleb, küll mitte grammatiliselt õigeid. Ja sõnad tulevad järsku, lihtsalt ühel hetkel kordab järgi ja ongi, kuigi mitte alati õiged. Nt muija=murjam, sapad=saapad, ennu=lennuk, issi paadi iiu=issi läks paadiga Hiiumaale (tegelt küll praamiga), suppi=suppi, mammu=mari (vaarikas, kirss, sõstar vms), tata=ratas, pett=pett, pita=pipar, paii=pall, õun=õun, jättis=jäätis, titti ei taha=tekki ei taha jne. Enda kohta ütleb ta alati tita: tita õue, tita õue pissie, tita linna, tita juua, tita sauna jne. Üldiselt saab temast täitsa aru juba, suudab end vähese sõnatagavara ja žestide abil selgeks teha. Põhiline jutt on siiski sellest, kuidas emme ja issi linnas on ja kuidas tita ka linna läheb. Või autoga mamma juurde.

Lõpuks pilt sellest, millega Karl tegeles, kui meestelgi ehitustööd käsil, ega tema saa nendest kehvem olla:)