Asjalik päev

Kuna vahelduseks vihma ei sadanudki, siis olime Karliga väga asjalikud. Kõigepealt sai peenraid rohitud.

Ja üks õige ema ikka teeb enne pilti, kui lapse puhtaks peseb:)

Õhtupoole sai koos ema ja Karliga seenemetsas käidud. Karli esimene kord metsas. Enamuse ajast küll tassisime teda süles, aga käis ka omal jalal, hea pehme kukkumine ka sambla sisse.

Vihmapühad

Eile kallas terve päev läbi vihma alla, et see vesi sealt taevast ka otsa ei saa. Kuidas sa suvitad selliste ilmadega?

Nädalavahetus möödus mul seekord eriti vaikselt - olin üksinda kodus. Ok, tegelikult mitte päris üksinda, kuna mul on ju alati Karl, lisaks veel minu 80-aastane vanaema (kes annab teise lapse mõõdu välja), kass vahelduva eduga (talle ei meeldi õieti kumbki laps) ja lambad. Aga tegelikult üksinda maal on ikka päris igav. Alles linnast tulnuna naudid tõesti iga vaikusehetke ja puhta õhu sõõmu, aga pikapeale ainult sääskedest seltsiks ei piisa. Seega suundusimegi pühapäeval Karli ja kahe vanaemaga Taritusse laulupeole. Seal nägime muuhulgas ka laulvat Laisikut.

Karlile meeldib hirmsasti vaarikaid süüa. Kui me vaarikapõõsast niisama mööda läheme, näiteks posti tooma, siis sirutab käe välja ja pistab kisama. Ta üritab ise ka marju põõsa pealt kätte saada ja oma väikeste näpukestega see isegi õnnestub, kuid alati ei ole need punased, mis näppu jäävad. Tikritega on lihtsam, kuigi need torgivad, on kõik marjad söödavad. Ning kui ema venna sünnipäevatordi jaoks marju oli korjanud ja Karl kogemata koos ämbrikesega üksinda kööki jäi, olid varsti kõik vaarikad otsas, osad kõhu ja näo peal ka, mustsõstrad aga olid välja praagitud ja maha loobitud.

Üks ametlik teadaanne on ka, kes kogemata pole veel kuulnud. Me kolime Saaremaale tagasi ja hiljemalt 1. septembriks oleme me uuesti saarlased. Meid Karliga võib esialgsete plaanide kohaselt Tartus viimaseid kordi veel kohata alates 6. augustist paari nädala jooksul, peale seda võib ainult Saaremaale meile külla tulla.

Saaremaine vaikelu

Endiselt puhkame Saaremaal, kuid kui te imestate, et mind msn-is näha võib, siis meie jumala poolt hüljatud ääremaale on ka lõpuks jõudnud internet!!! Eesti Energia poolt pakutav Eestit 90% (või oli koguni 99%?) ulatuses katma pidav Kõu kahjuks Sõrve säärde ei levi, aga Elion aitas hädast välja. Nii et täitsa inimese tunne tuleb peale siin.

Tegelikult on suvel (Saare)maal ikka fantastiline. Merre pole küll senini saanud, häbi tunnistada, aga kui isegi harvadel päevadel päike paistab, siis vali tuuli on ikka mereääres ja vähemalt Karli jaoks liiga külm. Aga see-eest on mõnus murupeal lebotada ja Karlil ringi jalutada, varem sai peenralt maasikaid süüa (rohkem küll mina sõin, kuna Karl paistis nende vastu kahjuks allergiline olevat), nüüd maiustame vaarikate, tikrite, värskete herneste ja porganditega.

Ning eht-saarlaslikult on lestakala söödud.

Väike kultuuriprogramm oli ka. Pulma-aastapäeva puhul sai linnas hängimas käidud ja üle pika aja Laisik ja Maailmaparandaja üle vaadatud, hiljem järgnes väike bowling ja tort parkimisplatsil:).

Ning Karl jäi esimest korda pikemaks ajaks vanavanemate hoolde, kui emme-issi Rannapi kontserdil käisid. Rannap oli muidugi oma tuntud headuses, kuid Taavi osas läheb mu arvamus Unistaja omast lahku - ta võiks väheke laulmist ikka õppida enne ja mitte ainult karjuda. Kuigi telekast nähtu põhjal (ei, ma ei fännanud saadet, lihtsalt paar korda juhtusin nägema) arvasin ma temast isegi halvemini, nii et ta pisut tõstis oma mainet minu silmis. Ja tegelikult Ruja laulud sobisid talle. Kaarma kirikus pesitsev pääsuke aga ei tundunud muusikast eriti heal arvamusel olevat, lendas ärritunult pea terve kontserdi kirikus ringi.

Karlile meeldib koerte ja kassidega jutustada ning kanu taga ajada. Algul ta Reksi kartis pisut, aga hiljem läks juba ise teda patsutama. Reksile meeldib ka, kui keegi temaga tegeleb, kassidele aga ei meeldi see patsutav ja valjuhäälne väike tegelane, kes võib äkki sabast tirida ja põgenevad tema eest.