Esimene nädal tööl

Esimene päev möödus peamiselt arvutiga möllamiseks. Et kõigepealt sisse saada, tuvastada, kust mis dokumendid ma saan ja et siis teada saada, et mu arvuti vahetatakse välja ja kogu see värk tuleb uuesti teha. Siis pidin lisaks ootama, kuni itimees kaugjuhtimise teel dokumendid vanast arvutist uude tõstab ja vajalikud programmid paneb. Kaartidele juurdepääsu pidin veel mitu päeva itiosakonnast taga ajama. Ja erinevatele vajalikele andmebaasidele juurdepääsu sain alles täna.

Inimesed tööl on mõned uued, enamus vanad. Jamad on mõned uued, enamus vanad. Seadused on enamus uued, mõned vanad. Programmid on mõned uued, mõned vanad. Tööülesanded on enamus vanad.

Enda üllatuseks hakkas aju päris kiiresti tööle ja nii tööülesanded kui näiteks meie dokumendihaldussüsteem tuli täiesti tuttav ette, kuigi ma seal 1,5 aastat käinud ei ole ja üht-teist on seal muudetud. Uusi seadusi loen jooksvalt töö käigus, kui vaja on, sest niisama lugemiseks aega nagu pole ja unejutuks kodus ju ka ometi lugema ei hakka :)

Kui minu sisseelamine oli üsna valutu, siis lastega on teine teema. Nt kolmapäeva õhtul mõlemad ainult jaurasid. Kaspar lihtsalt ainult istus maas ja röökis ja tema pole eriti emmekas olnud varem. Pea kogu aeg oli mul emb-kumb või lausa mõlemad süles. Ega ma ei tea ju, kas see oli kokkulangevus halva tähtedeseisu, hammaste tuleku või millegi muuga, aga ennekõike mõtleb ema, et see on emme igatsusest ja muutunud elukorraldusest. Siis ma nutsin ise ka vaikselt seesmiselt ning kirusin mõtteis kõike ja kõiki, et ma sellise sammu pidin astuma. Süda ju valutab pisikeste pärast. Olgugi, et nad on oma turvalises keskkonnas ja täiesti oma inimesega, tundub see ikka neile raske olevat. Ei kujuta absoluutselt ette, et sellised oleksid pidanud lasteaeda minema!

Esimese "puhkusenädala" preemiaks saatsin issi suurte poistega Tartusse. Alguses mõtlesin ise ka ema juurde seltsi minna otsima, sest kartsin, et ma hullun üksi juba reede õhtuks. Tegelikkuses oli kodus lastega olla niiiiii mõnus ja me saime suurepäraselt hakkama, nii et ma ei viitsinud sõitma hakata kusagile. Liiati arvasin, et keskkonnavahetus ei ole hetkel neile võib-olla kasulik. Ilmad olid ilusad ja me olime praktiliselt kogu ärkveloleku aja õues, vaatasime ja toitsime kanu, kiikusime, sõidutasin neid mängutraktori ja aiakäruga, käisime vankriga jalutamas, sõime herneid ja tikreid, kastsime tomateid. Lisaks võitlesin musta pesu tondiga ja pesumasin uhas pea vahetpidamata ning toad koristasime ka korraks ära. Isegi kardina sain elutuppa ette pandud. Nii et olime tublid. Lapsed magasid ka normaaselt, kuigi mõlemal hommikul ärgati enne kella 7 juba. Ega siis emme kodusoleku aega saa magamisele raisata! Pühapäeval tuli meile väiksemaid ja suuremaid seltsilisi lähemalt ja kaugemalt ning õhtuks jõudsid ka issi ja vennad koju. Saunas sai ka veel käidud ja oligi nädalavahetus läbi. Kui issi arvas, et üks päev võiks nüüd puhkuseks ka olla, siis mina tundsin end küll väga väljapuhanuna.

Juba 1 nädal tööl pani mind kodus ja lastega koos veedetud ajale hoopis teisiti vaatama. Kui selline nädalavahetus oleks minu "puhkuse" ajal olnud, oleksingi ma vast reede õhtuks juba hullunud, aga nüüd ma nautisin tõesti iga hetke. Nii mõnus oli lastega koos vaikselt toimetada ja kulgeda. Lapsed olid muidugi supertublid ka võrreldes eelmise nädala õhtutega, aga ikkagi oli mõnus.

Ilus elu sai läbi

Kes veel kuulnud pole, siis alates 10. augustist istun mina jälle kontorilaua taga ja elan ametnikuelu. Ei, lapsed ei lähe veel lasteaeda, nad on ikka liiga pisid. Vapper issi jääb nendega koos koju. Tegelikult ma muidugi ei tahaks üldse veel tööle minna ja täitsa kahju on, aga mis teha.

Mõtlesin, et panen nende viimaste päevade jooksul kirja, mida ma igatsema hakkan tööle minnes ja mida mitte nii väga. Hiljem ehk oskan lisada, kas ja mida ma naudin tööl käies.

 

Asjad, mida ma igatsema hakkan:

• hommikuti Liisa kaisus ärkamist ja nende uniseid naeratusi mulle peale ärkamist
• õues ringi jalutamist ja looduse märkamist
• lõputut kanade vaatamist ja toitmist
• laste kiigutamist ja nende kilkeid
• marjade söömist
• et iga päev lapsed üllatavad millegi uuega, olgu see sõna või tegu või midagi, mida nad on jälle tähele pannud ja järgi teevad. Nt kui marju käime söömas, siis kordasin Liisale, et sööme mammusid, tema kordas järgi "mammi" :) Või et must mässu tuleb kööki prügikasti viia, selleks tuleb kapiukselt titelukk maha võtta, kapiuks lahti teha, mässu prügikasti panna, seda natuke patsutada ja kapiuks kinni panna. Kindlasti tuleb titelukk ka peale panna :)  
• vaikset kulgemist terve päev, niivõrd, kui see 2 rübliku kõrvalt on võimalik. Pole otseselt mingeid tähtaegu ega kohustusi kukil, välja arvatud, et pere tahaks süüa ja puhtaid riideid/tube. 

 

Asjad, mida ma nii väga taga igatsema ei hakka:

• pepude pesemist, eriti kui tehakse sünkroonkakamist :)
• pudruste nägude ja käte pesemist
• kui Liisa mind näpust tirib kuhugi ja ma minna ei saa ja ta kõhuli maha viskab ja jonnima hakkab
• kui lapsed millegipärast riidu lähevad ja kriiskavad üksteise peale, kehtib ka suuremate poiste puhul, siis võetakse ainult rusikad ka käiku aeg-ajalt
• kui lapsed jauravad magamajäämisega ja pärast on kõigi ja kõige peale tigedad
• 100 korda päevas köögi põranda pühkimist
• 10 korda päevas ümberläinud vee/piima pühkimist laualt
• kui üks või mõlemad on haiged

Esimesel hommikul avastasin, et niiii hea on hommikul rahulikult ja vaikselt kohvi juua. Ei pea samal ajal kellelegi jogurtit vm söötma, ei pea (j)uua andma, ei pea ümberläinud jooki pühkima. Sama kehtib ka lõunasöögi ajal.
Samas viimasel ajal olen märganud, et mulle ei meeldi enam autoga sõita. Vanasti mulle meeldis isegi üksi pikki vahemaid sõita, aga nüüd ootan juba kodust linna sõites kannatamatult, millal ma kohale jõuan. Autosõit tundub ajaraiskamisena. Ilmselt ka lastega sõitmisest on harjumus, et tahaks ruttu jõuda, enne kui nad autosõidust tüdinevad ja riidlema hakkavad.
Peaks vist autosõiduks mingi kasuliku ajaviite välja mõtlema. Esimese asjana tuli pähe audioraamatud ja teisena keeleõppe plaat.

Lund on täis kõik suu ja silm

No sel talvel need lumeveskid ikka jahvatavad täiega. Lumiseid ekstreemseid teeolusid olen saanud sel talvel rohkem, kui kogu oma autojuhistaaži ajal kokku. Igasugu lumelükkajatest on küll päris kahju, endalgi on üsna kõrini kaevamisest, neil on ilmselt sõna otseses mõttes kopp ees(mõnel küll vist ka taga). Aga lund muudkui sajab ja sajab.

Eelmisel nädalal tegin tööjuures ka esimesed kirjad valmis, milles ütlesin, et selline KSH ja planeering ei kõlba mitte kuhugi, tehke uuesti. Kusjuures oma saba liputamiseks pean ütlema, et mõlema kirja eest sain nii kohaliku kui regiooni ülemuse käest kiita:) Nujah, algaja õnn! Ise pean küll tunnistama, et sõnaseadmisoskus on pisut rooste läinud. Ahjaa, regiooni juhatajat õnnestus oma silmaga ka näha ja lausa kätt suruda.

Kodusel rindel ründasid lapsi jällegi nohupisikud, Karl järjekordselt alustas ja Sander kohe (hullemini) järgi. Nii et issi sai 2,5 päeva kahe lapsega kodus olla. Karl oli hommikuti üsna õnnetu olnud, kui nägi, et emme polnud teda üles ajanud ja lasteaeda viinud. Tegelt ühel hommikul oli lihtsalt nii külm, et ma ei tahtnud isegi välja minna, mis siis nohust paranevast lapsest rääkida (temp oli alla -20 kraadi natuke). Järgmisel hommikul pidi peaaegu minemata jääma, sest lund oli nii palju sadanud ja tuisanud ka. Aga ikka õnnestus! Kuigi kojusaamisega oli isegi suurem tegu, külavaheteed polnud lükatud ja mu hommikused jäljedki olid kinni tuisanud.

Esimene nädal

Ongi esimene töönädal seljataha jäämas. Siiani on kõik uus ja tore. Ametikoht on küll samas kohas, aga uus Amet, osad uued kolleegid, uued tööülesanded. Planeeringutega tegelen endiselt, jäätmemajandusest olen küll lahti saanud, aga selle asemel on märksa mahukamad kompleksload ja lisaks on lisandunud täiesti uue valdkonnana KMH/KSH. Nii et kaks uut teemat, mis endale selgeks teha ja mille seaduseid tudeerida. Esialgu peab neid seaduseid lugema ikka mitu, mitu ja mitu korda, kuna ainult lasteraamatute lugemisega harjunud ajunatuke tahab sisseelamist. Kirjaoskus on ka mandunud pisut. Tundub, et vähemalt esimese nädala põhjal võib öelda, et kõik on rahul. Mina sain kodust välja inimeste sekka, issi saab hommikuti kauem magada ja kodus iluuisutamist vaadata. Sannul ei tundu ka midagi muutunud olukorra vastu olevat, õhtuti ootavad aknapeal ja lehvitavad, kui me Karliga tuleme. Karl on üllataval kombel nimelt terve nädala lasteaias käinud, pole kordagi hakanud rääkima, et ta ei taha minna. Kui mina kodus olin, siis ta küll ei tahtnud minna, enamuse päevadest oli kodus. Aga ilmselt on nüüd alles sisse elanud ja on meeldima hakanud. Ükspäev unustas isegi vahetusjalanõud jalga panna, nii kiire oli mängima.

Ainus tüütu asi tööl käimise juures on tööle sõitmine, kuna praegu on nii hommikul kui õhtul selline vastik hämarus ja lisaks on muidugi teed libedad. Aga tee hakkab juba pähe jääma. Ja aprillis on juba esimene puhkus, mul nimelt on tervelt 70 päeva seda saada, eelmise töölkäimise perioodi eest ka.

Viimane tööpäev

Arvutist ebavajalik kraam ära kustutatud, sahtlid tühjaks tehtud, meilid edasi suunatud, kaustad ja võtmed üle antud ning Postipoisis tööülesanded edastatud. Töökaaslastega klaase kokku löödud ja pidulikult ära saadetud, võib ära puhkusele minna. Natuke vabanemise tunne, natuke kurb ikka ka. Kolleegid on väga toredad. Alles see oli, kui me Maailmaparandaja ära saatsime ja mind tööle vastu võeti. Ülemus ka mainis, et see ju oli üsna hiljuti, aga tundus, et ma olen siin juba kaua olnud. Aga jah, natuke lühikeseks see karjäär ju esialgu jäi, just sain endale asjad selgeks:) 3 aasta pärast plaanin kindlasti tagasi tulla, kui reformi tuultes mu töökoht on alles jäänud ikka...

Kui teised võivad puhkuse alguse puhul rääkida, mida nad puhkusel plaanivad teha, siis mina küll ei tea. Teha oleks ju palju, aga kui palju ma jõuan. Ja kuidas elu üleüldse novembrikuust koos 2 lapsega välja hakkab nägema, seda ei oska ma ette kujutadagi.

Viimane nädal

Oeh, aeg läheb ikka pagana kiiresti. Alles ma jõllitasin kahte triipu testil, juba on aeg oma suure kõhuga koju jääda, puhkusele, nagu hellitavalt öeldakse seadusetegijate poolt, kes ilmselt ei ole lapse/lastega kodus olnud. Aga jah, viimane nädalake veel tööl. Ja tööülesandeid on veel mitu-mitu. Muuhulgas on irooniliselt sama asi päevakorral, mis Maailmaparandaja lahkudes ja milles minultki teatud vastust oodatakse ning mida minagi järeltulijale jätta ei saa/ei taha. Raske on nii tööd teha.

Aga mis vahepeal veel juhtunud on. Juubeleid sai peetud ja kooli kokkutulekul käidud. Pildil on vanaema 80. sünnipäeva puhul kogunenud 4 põlvkonda (puudu on 1 lapselaps seitsmest). Nagu näha, on varsti lausa 2 uut liiget lisandumas:) Jah, kahest inimesest on saanud päris palju...

Majale sai lõpuks ometi katus peale. Nüüd on sisetööd teha, eks näis, kas uus ilmakodanik saab uude tuppa juba tulla või mitte. Tähtaeg on igal juhul seatud. Ahjaa... Blogis pole vist kuulutanud, et UH põhjal ütles arst meile: "Poiss, mis poiss!" Vähemalt ei pea roosasid asju ostma hakkama:)

Siinkohal kuulutan välja ka uue ennustusvõistluse. Eelmine kord keegi täppi ei pannud sünnikuupäevaga, Karlil oli oma plaan end vanaisa sünnipäevaks sättida. Seekord on arsti poolt pandud tähtaeg 28. oktoober. Ennustused on oodatud 30. septembrini. Kes teab, mis kutil seekord plaanis on, ühtegi sünnipäeva lähiümbruses oodata ei ole:)

Urin töö peale

Mulle üldse ei meeldi, et ministeerium ei viitsi/ei oska/ei taha oma tööülesandeid täita ja suunavad need siis sujuvalt allapoole. Ja siis räägivad inimestele, et asi seisab meie taga, kuigi ministeeriumis seisis asi pool aastat, ilma et keegi oleks kausta lahtigi teinud (kaardid seal kaustas olid igastahes sirged ja värvilõhnalised, peale meie välitöid suht kortsus ja mõnede veepiiskadega liigmärgade alade läbimise tõttu). Ja kui lõpuks on ministri allkirjastamiseks kiri koostatud ja Postipoissi üles pandud pikaks ministeeriumipoolseks menetlemiseks (5 linnukest on vaja ja seda puhkuste ajal...), võtab ministeeriumi ametnik endale õiguse saata inimese veel siia paluma, et ikka vähendage temal ka ehituskeeluvööndit. Onu rääkis minuga pikalt ja laialt, miks ikka peaks, läks siis ära ja mõne aja pärast tuli tagasi meie looduskaitsespetsialistiga rääkima (hea, et Laisik puhkusel on), et ikka kindel olla... Tüütu. Käisime siis veel kord vaatamas seda kohta, aga otsus jäi ikkagi jõusse. Peale kõige muu ei saa lasta pretsedenti luua, et näe, tema käis palumas ja sai, ma tahan ka, muidu on varsti kõik ukse taga, igaühel parem põhjendus kui teisel, miks ikka peab rannale trügima oma majakesega.

Üldiselt on ees keerulised ajad, kuna ministeerium ähvardab meid reformi ja koondamistega, eks paistab, mis välja tuleb sellest. Mina õnneks saan seda vähemalt paar aastat lihtsalt kõrvalt vaadata:) Ja kui sellest juba juttu tuli, siis võib mainida, et palju polegi enam jäänud tööl käia. Esialgu on viimaseks tööpäevaks määratud 12. september. Järgmisest nädalast tuleb mulle juba töövari ametit õppima (heh, paljukest ma isegi selle lühikese aja jooksul olen õppinud olen:)).

Nüüd saan mina ka öelda, et elu on kiire. Viimaste nädalate jooksul on 6 päeval Tallinnas oldud, targaks saamas. Seega ütleks, et Tallinna norm on üsna pikaks ajaks täidetud. Koolituskavade koostamisel ilmselt ei mõelda kaugelt tulijatele, seetõttu tuli mul 3-päevaseks koolituseks 2 korda edasi-tagasi sõita, kuna nad ei raatsinud neid 3 päeva järjest teha. Ja kuna need algasid nii vara, siis tuli juba eelmisel päeval kohale sõita. Ühe otsa sain sõita ka lennukiga! Oma teadliku elu jooksul esimest korda. Fantastiliselt ilus on Eesti kõrgelt vaadatuna. Siinkohal ka suured tänud TriinSile ja Jupijumalale, kes mind lahkelt ulualla võtsid ja ringi sõidutasid. Aitäh!

Kui ma ühel kolmapäeva hilisõhtul (4. juunil täpsemalt) Tallinnast koju jõudsin, ootas mind eest kahjuks palavikust hõõguv pisipoja. Seekord küündisid kraadiklaasi näidud koguni 39,7-ni ja küünlad ka palavikku ei alandanud, täitsa hirm oli juba. Kutsusime siis kiirabi, mis peale pikka ootamist ja väikest ekslemist lõpuks meieni jõudis, kes aga ka lihtsalt konstateeris, et viirusinfektsioon ja pani palavikkualandava küünla. Peale suhteliselt unetut ööd oli Karl ise siiski üsna rõõmsameelne neljapäeva hommikul kuni lõunauneni, millest ta ärkas jälle 39,8-kraadise palavikuga. Kurb on vaadata hõõguvat ja lõõtsutavat last, kes vajub korraks unne, et mõne hetke pärast jälle juua küsida, emmet kontrollida või paremat asendit otsida. Reedel õnneks enam temperatuur üle 37 ei tõusnud, kuid siis hakkas Karl seda tasa tegema, mis ta haiguse ajal tubli poiss oli olnud. Ainult üks jonn oli pea terve laupäeva ja pühapäeva, ilmselt sellepärast ka, et õue ju ei saanud mitu päeva ja toas on igav, õuemees nagu ta meil on. Ilmselt haigusest tingitud kurnatusest juhtus ka see, mida ma oma Karlist kunagi uskunud ei oleks. Karl jäi õues vanaema süles magama lõuna ajal! Ja ei seganud ka see, et tal püksid ära vahetati ja voodisse pandi, poiss magas edasi. Uskumatu! Õnneks on Karl nüüdseks oma hea tuju ja vahva tegustemislusti tagasi saanud, muidugi väike jonn käib alati temavanuste juurde.

Seoses sellega, et ma vahepeal nädal aega tööl ei käinud, juhtus ka see, et nüüd on lauapealne tööd täis. Planeeringuid tuli korraga uksest ja aknast, ilmselt on kõigil enne puhkust kiire-kiire. Lisaks veel mingi ministeeriumipoolne tööülesanne jäätmekäitluskohtade koordinaatide ja katastriüksuste leidmiseks. Selleks tuli vanades jäätmelubades tuhnida ja kohati väga detektiivi mängida. Kui teised siin loevad järelejäänud tööpäevi enne puhkust või on just puhkuselt tulnud, siis minul pole seda ka nii pea oodata. Kuigi ka seekord õnnestub enne ametlikku puhkuse väljateenimist koduseks jääda:) Töökoha kandidaat on olemas, aga veel on pakkumised oodatud mõnda aega.

Sünnipäeva järelkajad

Aitäh, kallid sõbrad, et pikka sõitu paljuks ei pidanud ja Karli sünnipäeva puhul meile külla tulite! Ja Karl tänab kingituste eest ka. Käru on aga kasutuses (nagu pildilt näha, käib suur rohu vedu määdele, kutsub neid sööma ka: "Määde, määde, määde!") ja pilli mängib ka, nädalavahetusel ehk saab kiige üles. Fotokasse säilinud pildid panin ülesse siia. Kunagi ehk jõuan videoni ka...

Elu on endiselt kiire. Kodus õhtuti ei jõua suurt midagi teha, sest Karl tahab kõik see aeg õues toimetada, aga mingi töö juures tüdineb ta üsna ruttu ära. Tööjuures õnneks on praegu suhteliselt rahulik, kuigi ebameeldivate tööülesannetega ei taha kuidagi tegeleda. Ja püüan ennast koolitada, nii palju kui jõuan. Sel nädalal käisime kiiresti teabepäeval (kell 4.30 ärgata ei ole üldse tore), kõik vajalikud kohad leidsime üles, kuigi alati mitte lühimat teed pidi, kuid Laisik sõidab Tallinnas nagu proff:) Järgmisel nädalal 2 päeva veedan jälle pealinnas targaks saamas. Seekord plaanis lennukiga minna:) Nüüd võib avalikult kuulutada ka, et kui keegi peaks tahtma tulla Saaremaa keskkonnateenistusse keskkonnakorralduse peaspetsialisti töökohale 3 aastaks, siis andke kohe teada, korraldame töövestluse.

Mandri tiir sai kiiresti tehtud. Kolm päeva, kokku 830 km sõidetud (sellise autoga maantee lausa lendab, isegi lubatud 100 jääb kohati väheks ja ära ei eksinud ma kordagi, kuigi polnud varem Rõuge kandis ja Valga kaudu Saaremaale sõitnud), üle pika aja vanu tuttavaid nähtud-kallistatud ja uusi tuttavaid saadud, palju jäätmealast informatsiooni kuuldud (muuhulgas sain teada, miks varsti pandimärgile 0,5 ja 1 EEK asemele A ja B kirjutatakse), jaanalinde nähtud ja isegi Lätis ära käidud. Nüüd peaks end harjutama jälle tööd tegema, 2 viimast nädalat on väga poolikud olnud.

Karl õnneks väga ei protesteerinud, et emme ei tulnudki 2 õhtut koju. Pigem isegi vastupidi, emme vesistas pärast tükk aega, kui oli Karliga telefonis rääkinud. Sõnu ikka tuleb juurde, kuigi kõik ei jää külge päriselt. Viimane suurem oskus pidavat olema rootsi keeles laulmine, ise pole kuulnud küll veel.

Nädalavahetusel alustame suurte pidustuste pidamist, 2-aastast sünnipäeva tuleb ometi põhjalikult tähistada.

Eelmise postituse jätkuks peab ütlema, et Karli palavik küündis õnneks järgmisel päeval ainult 37,7-ni ja oli kolmandal päeval juba uusi ohvreid otsimas, kuid köha ja nohu on siiani seltsilisteks. Täna öösel üle nädala aja magas ta rahulikult terve öö.

Peab mainima, et mulle mu töö meeldib, eriti kui saab tööajast ikka väljasõitudel ja objektidel käia. Praeguste ilmadega ei püsiks enam kuidagi kontorilaua taga ja tegelikult peab ikka oma silmaga üle vaatama, mis kuskil on või teha tahetakse. Eile sai käidud Laisikuga saartel - Kesselaiul ja Viirelaiul. Polnud kunagi varem seal käinud, ainult praamiaknast vaadanud mööda sõites. Meri oli õnneks rahulik, laev kiire, seltkond mõnus. Kesselaid olid ilus oma nurmenukke täis nurmedega, kiviaedade ja kadakatega. Viirelaid aga ongi nii lage, kui eemalt paistab, see-eest tuletorni otsast oli vaade päris hea. Kunagi näitan võib-olla pilte ka.

See töönädal on õnneks üsna lühike, homme ongi viimane tööpäev, mis on ka lühendatud. Saab kodus kevadist ilma nautida. Järgmisel nädalal võib mind leida kiirvisiidil mandril, ilmselt lõunapool Võrumaal. Esimene komandeering:)

Kolmandal töönädalal nägin ära ametnike peale püha viha täis oleva kodaniku. Kusjuures tema ei olnud otseselt asjaga seotud, oli hoopis naabri naaber. Ja õnneks ta minu peale väga tige ei olnud, keskkonnainspektori peale pigem. Et miks te ometi midagi ette ei võta, laske tal see ära lammutada ja koristada. Inimesed ei saa aru, et ametnikud saavad lähtuda ainult seadustest.

Ma vaatasin, et olen ise ka alguseks päris karm ametnik olnud, 5 menetletud planeeringust 3 olen tagasi saatnud, kahest menetletavast ka 1 läheb tagasi.

Karl vist on harjunud, et emmet kodus pole enam. Müttab pool päeva õues Reksiga, nii et igav ei hakka. Õhtuti teeme veel teise õuetiiru ja vabatahtlikult teda tuppa ei saa. Siin pilt, kuidas Karl peremehelikult käed taskus õues ringi käib. Taskud avastas ta oma jopel hiljaaegu.

Kuna ta kangesti õues olla tahab ja ka liivakastis juba natuke püsib liiva kühveldades, siis oli paras aeg talle päris liivakast teha. Enne mängis ta keldri ehitamiseks toodud liivahunnikus. Issi tegi kasti valmis, koos käisime liiva toomas. Karl aitas ka kühveldada:

Ja siis on ta uues liivakastis ametis:

Kusjuures issi ja memme eeskujul tassib ta oma ämbrikestega ka liiva mööda õue teedele laiali, pärast tambib ära ka kenasti. Ja liivavormid tulevad vahel päris väljagi.

Vahepeal sai Karl aasta ja 11 kuud vanaks. Oskab oma traksipükstel traksid peale panna ja luku eest kinni, sallkrae ja mütsi pähe panna. Sokke üritab jalga panna, aga ei tule ikka välja veel. Voodi tegemisel on ta asendamatu abimees. Ja memmel aitab laudas kõikidele loomadele peeti anda. Uusi sõnu on tulnud: memm (vanaemale), auh (Reksile muidugi), juua, puu, sai.

Esimene töönädal

Esimene töönädal on siis edukalt üle elatud. Tööd ikka jätkub, pea iga päev on üks uus planeering sisse tulnud. Täna edastasin esimese endakoostatud kirja allakirjutamiseks. Olen jõudnud suhelda ka Maailmaparandaja suure sõbraga Kuressaare Linnavalitsusest, kelle jäätmealasele küsimusele ma aga vastata ei osanud, lubasin uurida:) Tundub, et tüütumate töökohustuste edasilükkamine on ka mul ka juba veres. Kohvipausidega veel harjunud pole. Kes see normaalne inimene joob tööpäeva jooksul 2 tassi kohvi? Töölolemise kolmandal päeval kuulasid mind juba ministeeriumi inimesed üle tööanalüüsi vestluse sildi all:) Õnneks ma väga jänni ei jäänud neile vastamisega, et mida ma oma töös peaksin tegema, sest teinud ma selleks hetkeks polnud õieti midagi. Kerge selline ebakindlus on ikka sees, kangesti tahaks, et keegi targem kogu aeg ütleks, et nii on õige. Teised siin tsiteerivad peast seaduseparagrahve ja määrusi. Üldiselt töökaaslased on toredad ja aitavad vajadusel, eriti muidugi Laisik. Ja Maailmaparandajat olen muidugi ka parasjagu tüüdanud oma küsimustega, kuigi tal omalgi palju tegemist ja sisseelamist.

Teistest tegemistest veel nii palju, et Murdjalapsukese sünnipäeval sai käidud ja erinevalt eelmisest külastusest läks neil ikka päris tihti asjade pärast riiuks. Karl oli kohutavalt kade, tahtis kõiki mänguasju endale ja teise torditükki. Aga tundus, et tal oli siiski lõbus ja suur vaheldus. Pilt sellest, kuidas konkurents mõjub:

Ja Karl koos Anettega, kes oli teistest pisut noorem, aga kuna nad rääkisid ühte keelt erinevalt Murdjalapsukesest, siis tundusid nad hästi üksteisest aru saavat.

Karl vanaisa (õigemini apa, nagu tema ütleb) sünnipäevatorti kaunistamas.

Ja tulevane Picasso, ise on ta vähemalt oma kunstiteostega rahul, näitab kõigile ja kommenteerib ise: "Vau, vau, vau!".

Karli ma siinkohal veel kiitma ei hakka, aga tundub, et emme töölkäimine väga šokeerivalt mõjunud ei ole. Või pole talle lihtsalt kohale jõudnud, et nii need asjad jäävadki:)