Meie pere pesapuu

29. november 2006

Esimene haigus

Kunagi pidi ta ju ikka kallale tulema. Tuli esialgu nohuna, mis tähendas esimesel ööl siiani vist kõige vähem magatud ööd (mingi 3 tundi vist), Karl ei tahtnud kuidagi magama jääda. Magamajäämisega oli nohuse ninaga ka järgnevatel päevadel raskusi. Hiljem lisandus kõrvapõletik, mis ajas Karli meeleheitlikult nutma. Õnneks pani perearst varakult diagnoosi, Karl sõi antibiootikume ja nüüd on ainult väike nohu veel jäänud. Aga haigus tähendas seda, et istusime nädal aega toas vangis:(
Arsti juures kaaluti-mõõdeti ka jälle: pikkust 70,5 cm ja kaalu 9,770 kg.
Haiguse aega kasutas Karl kasulikult ja õppis kõhult seljale pööramise ka selgeks. Ja nagu kiuste oli just siis esimene kord, kui emme üle mitme-mitme päeva korraks välja läks ning Karl issiga koju jäi! Nüüd rullib ta toas ringi, vahepeal keerab teise suunda ja rullib edasi. Üldse on ta jube aktiivseks muutunud. Kõige rohkem meeldib muidugi see koht, kuhu hästi ei tohiks minna- meil siis lauaalune, sealt on põnev ajalehti kiskuda ja mänguasja kotti sorteerida.
Ja eelmise sissekande täienduseks peab lisama, et olen õppinud ka unelaule laulma (viimase aja lemmik on "Unelind", mis Jaanika plaadile pani), toas hiilima ja vaikselt kõike tegema. Varsti tuleb ära õppida püreede ja putrude keetmine, oi-jah.

20. november 2006

Kuidas aeg lendab


Just-just, pool aastat Karli elust on nagu niuhti mööda läinud. See tundub alles eile olevat, kui ma suure kõhuga ringi käisin ja ei jõudnud ära oodata, millal ta ometi suvatseb sündida.
Poole aastaga on Karl õppinud:
  • usinalt seljalt kõhule keerama, üle mõlema õla nüüd;
  • kõiki asju (peale mänguasjade) kätte võtma ja suhu toppima, ükski mänguasi enam huvi ei paku, küll aga keelatud asjad nagu telekapult, telefon (mis tal õnnestus lõpuks pildituks lutsida), kreemituubid, ajalehed, kilekotid jms;
  • magab just nii kaua ja ärkab just nii vara, kui tahab, mistõttu emme-issi tööpäevad algavad vahel väga vara;
  • jutustab pikalt (ei tea küll, kellesse ta läinud on?:))
  • hea tujuga naeratab tihti, eriti hea tujuga, kui issi nalja teeb, siis naerab laginal;
  • tahab väga edasi liikuda, aga kuidagi ei õnnestu veel;
  • kui miskit meelepärast tahetakse käest ära võtta, siis ajab suure kisa lahti;
  • lisatoitu veel saanud ei ole, kuigi nüüd juba peaks, aga arsti soovitusel ootame, kuni kõht korda saab;
  • meeldib teiste beebidega suhelda (käisime Karliga maibeebide kokkutulekul, pilte titadest omavahel võib leida siit);
Ise olen õppinud:
  • muidugi kõiksugu tegevusi, mis puutuvad lapse igapäevasesse hooldusse- mähkimine, riietamine, vannitamine jne...)
  • Karli tundma ja tema nutust ära arvama, mis tal viga võiks olla;
  • aega planeerima ja mitu-mitu sammu ette mõtlema, et saaks Karliga kusagil käia või midagi koos teha;
  • tagavaramähkmed ja -riietus peavad ema standardvarustusse kuuluma;
  • hommikuti väga vara ärkama ja vähese unega hakkama saama;
  • eelneva punkti tõttu olen ka enamustest pidustustest pidanud loobuma või siis lühendatud varianti nautima ning vahel on magus uni isegi armsam kui seltskonnas veedetud õhtu (ärge võtke isiklikult, seltskond on väga hea, aga küllap saate sellest ise aru, kui lapse saate);
  • nautima väheseid vabasid hetki;
  • jälle mängima ja Karlile jutte ilmekalt ette lugema.
Panin ka oma pildialbumisse uusi pilte üles (vt linki kõrval).
Kiitsin just, et Karl on senini terve ja tubli poiss olnud ja sõnusin ära- laupäeva öösel tuli hirmus nohu ja väike palavik, mis tähendas, et öö jooksul magasime me mingi 3-4 tundi. See on vist esimene nii magamata öö peale sünnitust. Kurb on seda lörisevat nina kuulata, aga see-eest oskab ta ninaga vägevaid tatimulle puhuda:).
Eile käis meil perekond Esperk-Luts külas. Rääkisime neile šokeerivast tulevikust, mis neid peagi ees ootab:) Tegelikult pole see muidugi üldse nii õudne. Eks see lapsesaamine parasjagu hirmutav ole, aga tegelikult saab kõigega hakkama või lihtsalt ei jää muud üle ja peab saama. Ja kui mõnel päeval ongi magamata öö või nutva lapse kussutamisest tuju veidi paha, siis järgmisel hetkel naeratab ta sulle nii armsalt, et kõik halb ununeb ja sa tunned vaid, kui väga sa seda pisikest olevust armastad. Vahel õhtul viimast korda söötes lihtsalt imetlen, kuidas ta juba vaikselt uinudes nohinal tissi imeb ning pisar tuleb silma suurest liigutusest ja ma ei suuda ära imestada, et ta on nii armas ja tõesti minu oma laps.
Tahtsin tegelikult pikalt veel vanemaks olemisest ja perekonnast kirjutada, aga kui on head mõtted, siis ei ole aega ja kui aega on, siis on mõtted kadunud jälle.

7. november 2006

Jõuluigatsus

Lumine ja külm ilm tõi kohe ka jõuluigatsuse hinge. Kangesti tahaks jõululaule kuulama hakata ja tube kaunistama. Suurivaevu õnnestus end tagasi hoida, sest muidu on need imelised laulud õigeks ajaks juba päris ära kuulatud ja tüütuks muutunud.
Seoses lumega taasavastasin ma nii mõnedki talve"rõõmud":
  • enne autoga sõitu minemist peab auto lumehunniku alt välja kaevama, jääd kraapima ja soojendama;
  • teed on libedad ja õnnetusi juhtub liiga palju:( ;
  • tänavalt poodi astudes läheb silme ees uduseks;
  • Karli peab paksult riidesse toppima, mis tähendas, et ta enam turvahälli kuidagi ära ei mahtunud ja pidime talle turvatooli ostma.
Aga tegelikult on tore, kui seda porist ja halli sügist võimalikult vähe oleks.

3. november 2006

Tööpakkumine

Postimehest võis hiljuti lugeda, et töötajate värbamise eest makstakse osades firmades preemiat. No mina seda küll ei saa, aga lihtsalt paluti tutvusringkonnas teavitada. Et siis Tallinnas otsitakse töötajat rooplaatide tootmisega tegelevasse firmasse, kes peaks tegelema natuke müügiga ja info jagamisega, kasuks tulevad teadmised ökoehitusest. Kes oleks huvitatud, saab kontaktandmed minu käest, et lähemalt uurida.