Jõulud 2014 ehk Liisa ja Kaspari esimesed

Kuna eelmised jõulud lõppesid meil dramaatiliste ja ootamatute sündmustega ning üleüldse oleme omas kodus oma perega jõuluõhtut veetnud ainult esimesel aastal (teisel aastal oli issi Sandriga bronhiidiga haiglas) ja ülejäänud ämma-äia juures, siis mõtlesin juba ammu, et sel aastal võiksime jõulud olla lihtsalt oma suure perega kodus. Vahepeal tundus, et läheb nagu tavaliselt, aga kuna lapsed on just hetkel terved ja sooviks seda nii hoida ning ämma-äia juures on ruumi vähevõitu, kui mehe õe pere ka seal on, siis lõpuks ikkagi otsustasime koju jääda ja teised kõik tulid meile külla.

Jõululaupäeval käisin ema ja suurte poistega surnuaial ja kirikus. Surnuaial hakkas hämarduma ja kõik need haudadel põlevad küünlad olid väga ilusad. Poisid käisid kirikus esimest korda ja pidasid ennast väga tublisti üleval, laulsid isegi kirikulaule laululehelt kaasa.

Issi oli vahepeal Liisa ja Kaspariga koos söögi ahju pannud ja varsti saigi laua taha. Liisa ja Kaspar küll kartulit-liha-kapsast ei saanud veel, aga istusid meiega koos ikka.

 Siis olid päkapikud käinud ja kingitusi toonud.

Päkapikk Karl jagas need laiali ja sai hakata pabereid harutama pakkide ümbert.

Omamoodi jõuluime oli seegi, et jõululaupäeva õhtul tuli lumi maha.

25. detsembril käisid siis ämm ja äi ning mehe õde oma perega külas. Kapsale-lihale vahelduseks tegin kanapirukat hoopis. Ja muidugi olid päkapikud käinud jälle.

26. detsembril käisin poiste ja Liisaga kohalikus seltsimajas jõulupeol. Seal oli lausa jõuluvana kohal. Hiljem tulid minu vanemad ja vennad külla ning siis sai jälle traditsioonilist jõulutoitu süüa ning kingipakke laulude-luuletustega lunastada.

Ja oligi mõnus rahulik jõul omas kodus oma pere keskel. Hea oli mõelda, et ei pea helikopteriga läbi vihmasaju Tallinnasse sõitma, ees teadmatus ja hirm...

Liisa ja Kaspar väga rahulikkusele kaasa ei aidanud kahjuks, kuna viimasel ajal nad ei maga hästi rohkem kui pool tundi ja on siis ise ka väga pahased selle peale. Ja ise magama nad ka ei jää enam, tuleb ainult suur kisa ja keegi peab nende juures siis passima, kuni nad püstiajamisest ja laulmisest ära väsivad ning Une-Matile alla annavad.

 

 

25.01.2014 - 28. elupäev

Käisingi kodus ära. Tallinnast välja sõites mõtlesin aina mahajääjatele, aga mida saare poole, seda rohkem kodusootajatele. 

Tahtsime poiste ees minu tulekut salajas hoida, kuna esiteks polnud see kuni neljapäevani päris kindel ja siis oleks kurvastus suur olnud, kui nad oleksid juba oodanud ning mingil põhjusel ma poleks saanud tulla. Ja teiseks tahtsingi üllatust teha. Karl küll oli skaibi vestlusest välja lugenud mu plaani, aga pärast ütles, et ta täpset päeva ei teadnud. Nii et üllatus läks täie ette. Poisid olid parasjagu vanaemaga koos mu vennapoega hoidmas. Ja kui ma siis ukse vahele läksin ja tere ütlesin, siis nad vist tükk aega ei saanud aru, mis toimub. Ja siis tuli Sannu kallistama ja hiljem Karl ka. Mina muidugi poetasin paar rõõmupisarat, niiii hea oli neid jälle kallistada. Pärast Sannu ütles, et talle oli paar sooja pisarat krae vahele kukkunud:)

Kodus oli Nipsu ka üliõnnelik. Ning isegi kass oli koju tulnud! Ta oli meil jõuludest saati ringi hulkumas, nii et me juba arvasime, et oleme ta kaotanud. Abikaasa veel tegi autos nalja, et kass on ka kindlasti kodus ja oligi! Hirmus pulstunud karvaga, aga elus. Nurus pai ja süüa. 

Käisime terve perega ilusat ilma nautides jalutamas. Nipsu muidugi oli üliõnnelik, hüppas ja kargas. Ning poisid hoidsid pea terve tee mul käest kinni. 

Õhtusöögiks tegime ahjukartuleid lihaga, kõht sai ikka väga täis söödud üle pika aja. Ja magustoiduks veel jäätis ka otsa.

Tundus uskumatu, et ma polnud kodus olnud üle kuu aja. Täpsemalt viimase öö magasin kodus 18. detsembril. Ja samamoodi uskumatu, et oma lapsi kallistasin viimati peaaegu täpselt kuu aega tagasi, 25. detsembri õhtul head ööd soovides. Samas tundub, nagu see oleks alles eile olnud ja vahepeal ei olegi midagi juhtunud. Kui vaid Tallinnas ei oleks Pöial-Liisat ja Pöialpoissi ootamas...

Kodus oli õnneks kõik korras. Või noh, nii korras, nagu see minust jäi. Sest puhkusele jäädes pidin ma lõpuks hakkama seda hunnikut sorteerima, mis poistetoa remondi ajal sai nende toast eest ära tõstetud meie tuppa... Ja oma käsitöö värki täis kummutit tühjaks tõstma, et kaksikute riietele ruumi teha. Issi oli vähemalt ühe titevoodi kokku pannud, nii et väikesed ettevalmistused titade tulekuks on tehtud tema poolt.  

Õhtul kudrutasime pikalt meestega ja mind värvati kõikvõimalikke mänge mängima. Ning mõistagi unejuttu lugema. Peab ütlema, et poisid on ikka hulka asjalikumaks läinud, eriti Sander. Räägib esiteks hästi asjalikku juttu ja teiseks väga püüdlikult hääldab K ja L tähte, millega tal probleeme oli. Aga kõik numbrid ütles ta juba automaatselt õieti, enne oli ju üts, tats, tomm jne. Ning ta oskab ka lugeda! Enne ta sai lühemaid-lihtsamaid sõnu kokku, aga nüüd juba pikemaid ka. Karl on aga väga hea luuletuste lugeja. Etlemiskonkursi esikoha aukirja nägin ma ka ära ja juba oli paari korraga pähe jäänud lasteaia sünnipäeval esitatav luuletus. 

Helistasin ka haiglasse ja küsisin igaks juhuks, kuidas seal elu läheb, aga kõik pidavat korras olema.

Pühapäeva hommikul tegi issi meile pannkooke. Maasikamoosi ja kadakasiirupiga maitsesid need ülihästi! Ja siis oligi aeg veel mõned mängud teha ning asjad kokku panna. 

Mõtlesin, et äraminekul hakkan kindlasti nutma, aga saime hüvastijätuks natuke ajapikendust, kuna poisid tulid vanaisaga surnuaiale kaasa. Sealt siis läksin mina tädiga edasi Tallinna poole ja poisid koju. Ei olnudki väga kurb õnneks. Ja kahe nädala pärast näen neid juba Tallinnas.

Tagasi haiglasse jõudsin väga täpselt, et Liisale värsket piima lüpsta ning siuh-vilks ka Kaspari juurest läbi käia ja tallegi tilk piima viia. Kasparile oli sond ninna pandud ning õde ütles, et ta täna oksendanud pole. Äkki see sondi vahetus siis aitas. Piima kogust oli jällegi suurendatud 3,5 ml-ni. Aga kaalu pole juurde tulnud. Eile kaalus 890 ja täna 892 g, nii et ei saanud 4 nädalaga 900 g täis. 

Liisal on uus söögigraafik ja uued kogused. Sööb nüüd iga 2,5 tunni tagant ja 18 ml korraga. Veresuhkrud olevat korras olnud. Eile kaalus 1080 g ja täna 1122 g. Pean nüüd uue graafikuga harjuma hakkama. 

Täna saavad need pisilased juba 4-nädalasteks!

Ahjaa, kodus sain meeldiva üllatuse osaliseks, kui astusin ise lõpuks kaalu peale. Siin ju nii suuri numbreid näitavaid kaale ei ole:) Ja kaal näitas (muidugi enne ahjukartuleid ja jäätist) vähem, kui enne rasedust! Ega ma muidugi palju kaalu ei jõudnud koguda ju ka. Ning pilk suurde peeglisse polnud ka väga hirmus. 

Riisumine ja röövimine

Juba sellest ajast, kui lumi märtsis sulama hakkas, olen ma kannatamatult mööda õuet käinud, et äkki saaks kusagil riisuda või midagigi teha. Kuid siis oli liiga märg, vee seest ju ei riisu. Just siis, kui maa hakkas piisavalt ära kuivama, tuli uus lumi ja siis veel üks lumi. Eile õhtul käisin ka tiiru mööda õuet. Ilus ilm ja käed sügelevad, tahaks juba midagi teha. Vaatasin õunapuid, võiks ju sealt oksi maha võtta, aga ei viitsi ju paari oksakese pärast redelit vedama hakata. Ja peaks enne natuke raamatust tudeerima, mida täpsemalt lõigata. Lõpuks ikka vaatasin, et pool õuet on enam-vähem kuiv ja lumevaba, sain sealt oksarisu kokku hakata riisuma. Uskumatu, milline rõõm see kevadine riisumine on! Sügisel ei viitsinud kuidagi lehti kokku ajada, hirmsasti tüütas ära, aga nüüd on kevadõhtul õues toimetamine ilmatu mõnus. Linnud laulavad, sookured hõikavad, kevad lõhnab.

Mõned pildid

15.01.2012 - esimene hambahaldja külaskäik:(Karl on muidugi eriti naljaka näoga pildil, aga muidu ju ei paista mulk välja)

Esimene telefonikõne pruudiga, kes kahjuks on jõuludest saati mandril: Abikaasa sai ühele õuepoolele uue aia valmis, ilus: 05.02.2012 hommikul: mõniteist cm seina ja vahe üle 40 C. Kõige külmem oli samal ööl, -24,9 C.

Kelgutamas isegi käisime ka, aga fotokat ei võtnud kaasa.

No kuidas meil siis läheb?

Päris paljud tundsid nädalavahetusel huvi, et kuidas meil siis läheb. "Hästi!" oleks lühike ja tabav vastus. Aga kui pikemalt rääkida, siis:

Kõigepealt kiiremad uudised. Sander on reedest saati tõbine, vahepeal ulatus palavik 39,4-ni, eilsest palavikku enam pole, aga nüüd on ülekere punaselaiguline, ilmselt on tegemist kolmepäevapalavikuga. Reedest saati elab Sander peamiselt süles ja nutab. Sülest mahagi ei taha minna, mängimisest rääkimata. Tahan oma tegutsejat naerupalli tagasi.

Teine suur uudis on see, et Karl otsustas esmaspäevast kohalikku lasteaeda minna. Me oleme küll Kuressaare kodanikud, aga sealsest lasteaiakohast ütlesime kevadel ära ja pealegi on see lasteaed remondis (loe lammutamisel). Nüüd aga tundus, et tal on kodus hirmigav ja emme ei jõua kahega korraga nii palju mängida. Ta mängib küll kenasti loomadega, aga tal on partnerit vaja ja siis Sannu tuleb mänguasju kiskuma ning siis üks solvub ja teine pahandab. Ja õues ei taha ta ka enam eriti käia, kuna emmel on muud tegemist ja ei mängi temaga liivakastis. Nii ma siis olen nagu kits kahe heinakuhja vahel: teha on palju, aga Karli üksi tuppa telekat vaatama ka jätta ei taha. Kohalikus lasteaias õnneks oli ruumi ja ta võeti hästi vastu teiste laste poolt. Pisut nuputamist muidugi on logistikaga, aga saame hakkama. Ma ise mõtlesin, et ega ta iga päev ei hakka käima, et nt esmaspäev, kolmapäev ja reede, aga siiani on ta ise tahtnud minna, eks paistab, kaua see vaimustus kestab. Tundub, et ta kohanes ruttu, oli kenasti söönud ja maganud ja teistega mänginud. Natuke süümekad on küll, et raiskan maksumaksja raha, ise istun kodus ja laps on lasteaias. Ja sellepärast, et Karl peab natuke varem ärkama. Aga ma siiski arvan, et see tuleb talle ainult kasuks ja kui ta tõesti ei tahaks minna, siis ta ju ei pea minema. Uskumatu, et minu pisipoja on juba nii suur, et käib lasteaias. Ise ta kiitis ka, et käib nüüd nagu issigi tööl, hommikul läheb ja õhtul tuleb.

Muidu elu-olust nii palju, et oleme nüüd kuu aega siin elanud, aga tundub nagu mitu aastat juba, nii harjunud oleme. Muidugi ikka veel ei ole vähemalt mina igale poole oma majapidamises jõudnud. Toimetame hoolega, aga aega on vähe ja teha palju. Mina näiteks tegelen alles õunte korjamise, maa kaevamise ja lehtede riisumisega, samas kui korralikel aednikel on juba hooaeg lõpetatud. Aga lohutan end sellega, et mul oli ka hiline start ja maad kaevata võib ju nii kaua, kui maa pole külmunud ja õunu korjata nii kaua, kui neid on, lehed aga võivad hoopis riisumata jääda. Laupäeviti Margus laob puid hoolega. Ma parem ei hakka mõtlema, mida kõike võiks ja peaks tegema, remondist rääkimata. Aga mõnus on küll omaette toimetada, hoopis teine tunne on, kui kõike ainult enese jaoks teha. Ja nüüd paari päevaga, kui Karl lasteaias on olnud, olen ma päris palju tehtud saanud vaatamata Sandri kehvadele unedele.