18.02. 2014 - 52. elupäev

Liisa sai hommikul suure vägiteoga hakkama. Nimelt kell 6 hommikul sõi ta rohkem, kui ette nähtud ja lõpetasime söömise alles kell 7. Määratud toidukogus oli 33 ml, aga tema sõi 43 ml! Ma ei uskunud oma silmi! Aga sellest suurest söömisest oli ta ka hirmus väsinud või oli kõht nii täis, et järgmine kord sõi ta alles kell 9 õhtul:) Kella 3 ajal peale pesu ja kaalumist proovisime ka, aga ei võtnud vedu.

See on ikka uskumatu, milleks sellised pisilased võimelised on, kui neile ainult võimalus anda! Nagu kuvöösist välja võtmine, lihtsalt prooviks, aga hakkama said! Või vesivoodi ära võtmine, jälle prooviks, aga temperatuur püsib. Ja rinnale panemine, prooviks ja harjutamiseks, ega ta niikuinii ei söö alguses eriti. Aga sööb! 

Küsisin igaks juhuks arstilt, et kas ta ikka rohkem tohib süüa, aga arst arvas, et võib küll ja et ega nad tegelikult ei tea, kui palju ta ise tahaks süüa, lihtsalt arvutatakse mingi vajalik kogus talle välja. Küsisin ka, millal Kaspar võiks proovida rinnast süüa. Arvas, et varsti on ta nii suur, et võiks proovida küll. Mulle tundub küll, et ta otsib rohkem ja lutiga ei taha hästi leppida enam.  

Täna ma kaalusin ja pesin mõlemad lapsed ise ning vahetasin voodipesu ka ise. Lootsin, et ehk hooldaja aitab voodipesu vahetada, aga ta ei tulnud juurde uurimagi, et kas on abi vaja. Ega ma sain ühe käega hakkama küll voodipesu vahetamisega. Tuleb lihtsalt kõik asjad valmis panna ja siis ühe käega hoian last kaalul igaks juhuks kinni ja teisega vahetan voodipesu ära. Isegi musta pesu ei korjanud hooldaja pesukorvi. Aga ma sain ise ka hakkama. Pean ju saama:) 

Kuna Liisa söögikordadel magas, siis sain Kasparit ka vahelduseks söötmise ajal süles hoida. 

Täna tehti mõlemale lapsele silmade uuring. Ma ei juhtunud juures olema, seega ei tea, mis sealt leiti. Ju homme oma arst räägib. 

Kuna täna oli üle pika-pika aja jälle päikest näha, siis lihtsalt pidin natukeseks jalutama minema. Päris kevad on õues vahepeal tulnud.

Õhtul käis mul Triin külas. Ja tal oli meeles keedetud mune tuua ning ta ema oli mulle liha teinud! Nii et söökla õhtuse piimamannasupi ja riisiga lihata piruka asemel oli mul lausa kuninglik õhtusöök:) Aitäh, Triin ja Triinu ema, väga maitsev oli!

Õhtul lapsi söötes mõtlesin kadeduse peale. Alles mõni aeg tagasi tundsin inimlikku kadedust, kui mõnel emal ja lapsel olid suured edusammud, et ma tahan ju ka! Kuigi ma teadsin, et ma ei tohiks nii mõelda, vaid peaksin ainult rõõmustama. Täna hakkasin mõtlema, et kuna meil on viimasel ajal hästi läinud, võiks mõni teine ema äkki meie peale natuke kade olla. Ja siis jõudis kohale, et tegelikult ei saa ega tohi kade olla, sest keegi teine peale minu ei ole kõrvalt näinud, kui palju mu lapsed on pidanud üle elama ja kannatama, et sellesse olukorda lõpuks jõuda. Keegi teine ei tea, kui palju olen mina pidanud üle elama ja kannatama, et nüüd lõpuks ometi tunda rõõmu oma laste edusammude üle. Aga jah, nüüd lõpuks on tõesti tunne, et me liigume edasi, mitte ei tammu ühe koha peal. Vahepeal oli mul tunne, et me jäämegi siia haiglasse ja kõik päevad ongi lõputult ühesugused. Aga nüüd lõpuks on näha positiivseid muutusi. Ja need tulid kuidagi äkki. Järsku üle öö ei vaja nad lisahapnikku. Ja on voodites. Ja teisel katsel sõi Liisa juba 10 ml ise. Nad kasvavad! Ja arenevad! Ja see on nii fantastiline! 

Liisa kaalus täna 1664 (+41) ja Kaspar 1509 (+40) g.