Sannu läks esmaspäeval esimest päeva üksinda lasteaeda. Hommikul heameelega pani riidesse ja kõik oli hästi, kuni jõudsime aeda ja vaja hakata riidest lahti võtma. Ei. Ei tohi. Ei taha ise. Enne veel tervitas kenasti õpetajat. Aga kuna samal ajal tuli lasteaeda üsna palju inimesi, siis ta vist ehmatas natuke ära. Kui teised riidest lahti said ja rühma läksid, siis oli Sannu ka nõus jope ära võtma. Rühmatuppa läks juba ise kenasti. Aknast küll vaatasin, et istus õpetaja süles esialgu. Aga päev oli tal hästi läinud, sõi ja magas, ainult korra oli silm natuke niiskeks kippunud, aga nutma ei hakanud. Esmaspäeva öösel vastu teisipäeva oli väike palavik ja magas jube rahutult, hommikul jäi seetõttu koju. Päeval enam mingit haiguse märki ei olnud, ju siis oli päevastest ärevatest muljetest see väike palavik. Kolmapäeval läks ka ilusti lasteaeda, lehvitas mulle kenasti ja seekord polnud ühtegi tõrget. Aknast piiludes nägin, et seisis pisut ehmatanud näoga teiste hulgas, need juba tormasid ringi. Kui ma aga õhtul järgi läksin talle, siis ootas mind väikeses mängutoas väga õnnetu olemisega noormees, kelle ees põrandal oli loik ja pükstes veel kangematki kraami. Ei tea, kas ta unustas mänguhoos õigel ajal minemata või ta ei osanud sealt toast vetsu minna. Aga ise ta oli ka hirmus õnnetu. Rohkem pole neil probleeme olnud selles valdkonnas. Kuigi kui lastel oliühiskondlikus korras potil käimine, siis Sander polevat tahtnud minna, läks ikka siis, kui häda oli:) Neljapäeval läks issiga aeda, siis oli rühma minna tahtnud näpust kinni hoides. Täna läks ka kenasti, lehvitas mulle ja läks uudistama, mis teised teevad.
Sannu on hakanud ise rohkem ennast riidesse pusima. Teab, kus ta asjad on lasteaias. Ja et saapad tuleb kohe uksest sisse minnes ära võtta, mida emme ei tea:) Juttu on ka rohkemaks läinud. Kui teisipäeval kodus oli, siis issi pärast kurtis, et ainult jutustas:). Ja mulle tundub, et vennaga oskab ka rohkem mängida. Kuigi nad kaklevad ka muidugi. Nii et esimese nädala kokkuvõtteks võib öelda, et nagu oleks juba ammu lasteaias käinud. Eile oli esimene Sannu joonistatud pilt ka seinale pandud:)
Siit paistab lummemattunud saunatee ja lume raskuse all ägav kuurikatus, mida ma järgmise pool päeva tühjaks kühveldasin, lumi seal ulatus mulle hargivaheni: 
Ja siin majatagune "tuhlituba" koos õnnetu kasvuhoonega, mille päästmisega me hiljaks jäime.
Need pildid on tehtud peale eelviimast suurt sadu ja enne suuri sulasid. Vahepeal sulas lumi poole madalamaks, kuid eelmisel reedel sadas jälle uue värske kihi peale. Tundub, et sel nädalavahetusel jäävad kelgu- ja muud õuerõõmud ära, nii kui nina välja pistad, ähvardab külm selle ära näpistada. Seega tuleb toas istuda ja tube kütta. Pole seda kevadet veel kusagilt näha. Kuigi nii palju on küll rõõmsam, et hommikul ärgates juba taevakaar punab ja õues on hämar ning vahel õhtul koju jõudes ka päike alles paistab. 