Päris paljud tundsid nädalavahetusel huvi, et kuidas meil siis läheb. "Hästi!" oleks lühike ja tabav vastus. Aga kui pikemalt rääkida, siis:
Kõigepealt kiiremad uudised. Sander on reedest saati tõbine, vahepeal ulatus palavik 39,4-ni, eilsest palavikku enam pole, aga nüüd on ülekere punaselaiguline, ilmselt on tegemist kolmepäevapalavikuga. Reedest saati elab Sander peamiselt süles ja nutab. Sülest mahagi ei taha minna, mängimisest rääkimata. Tahan oma tegutsejat naerupalli tagasi.
Teine suur uudis on see, et Karl otsustas esmaspäevast kohalikku lasteaeda minna. Me oleme küll Kuressaare kodanikud, aga sealsest lasteaiakohast ütlesime kevadel ära ja pealegi on see lasteaed remondis (loe lammutamisel). Nüüd aga tundus, et tal on kodus hirmigav ja emme ei jõua kahega korraga nii palju mängida. Ta mängib küll kenasti loomadega, aga tal on partnerit vaja ja siis Sannu tuleb mänguasju kiskuma ning siis üks solvub ja teine pahandab. Ja õues ei taha ta ka enam eriti käia, kuna emmel on muud tegemist ja ei mängi temaga liivakastis. Nii ma siis olen nagu kits kahe heinakuhja vahel: teha on palju, aga Karli üksi tuppa telekat vaatama ka jätta ei taha. Kohalikus lasteaias õnneks oli ruumi ja ta võeti hästi vastu teiste laste poolt. Pisut nuputamist muidugi on logistikaga, aga saame hakkama. Ma ise mõtlesin, et ega ta iga päev ei hakka käima, et nt esmaspäev, kolmapäev ja reede, aga siiani on ta ise tahtnud minna, eks paistab, kaua see vaimustus kestab. Tundub, et ta kohanes ruttu, oli kenasti söönud ja maganud ja teistega mänginud. Natuke süümekad on küll, et raiskan maksumaksja raha, ise istun kodus ja laps on lasteaias. Ja sellepärast, et Karl peab natuke varem ärkama. Aga ma siiski arvan, et see tuleb talle ainult kasuks ja kui ta tõesti ei tahaks minna, siis ta ju ei pea minema. Uskumatu, et minu pisipoja on juba nii suur, et käib lasteaias. Ise ta kiitis ka, et käib nüüd nagu issigi tööl, hommikul läheb ja õhtul tuleb.
Muidu elu-olust nii palju, et oleme nüüd kuu aega siin elanud, aga tundub nagu mitu aastat juba, nii harjunud oleme. Muidugi ikka veel ei ole vähemalt mina igale poole oma majapidamises jõudnud. Toimetame hoolega, aga aega on vähe ja teha palju. Mina näiteks tegelen alles õunte korjamise, maa kaevamise ja lehtede riisumisega, samas kui korralikel aednikel on juba hooaeg lõpetatud. Aga lohutan end sellega, et mul oli ka hiline start ja maad kaevata võib ju nii kaua, kui maa pole külmunud ja õunu korjata nii kaua, kui neid on, lehed aga võivad hoopis riisumata jääda. Laupäeviti Margus laob puid hoolega. Ma parem ei hakka mõtlema, mida kõike võiks ja peaks tegema, remondist rääkimata. Aga mõnus on küll omaette toimetada, hoopis teine tunne on, kui kõike ainult enese jaoks teha. Ja nüüd paari päevaga, kui Karl lasteaias on olnud, olen ma päris palju tehtud saanud vaatamata Sandri kehvadele unedele.
