31.03.2014 - 93. elupäev

Ja lõpuks on nad sündinud! Sest täna on sünnitähtaeg.

Tänane päev oli väga tegus. Kõigepealt tankisin Kaspari kella 9-ks täis. Vaatamata minu pessimismile isegi õnnestus ta sööma saada, kuigi polnud veel söögi aeg. Ja jäi magama ka. Seniks, kuni emme hakkas riidesse panema. Ja siis tuli õde ja käskis riided ära võtta, sest neid pole vaja ja ta mähib lapse teki sisse. Tegigi tema siis tihkeks pambuks ja viis minema. 

Siis varsti tuli hooldaja ja ütles, et Liisat oodatakse kuulmisuuringule. Kappasime siis teise maja teise otsa, tädi pani erinevaid jubinaid Liisa kõrva ja jälgis tähtsa näoga arvutiekraani. Lõpuks ütles, et kõik on korras ja uuesti tehakse sama uuring u 8-kuuselt ehk 2. septembril. Siis tuli välja, et on vaja teha veel teine uuring ka. See, mis tehti, oli sisekõrva uuring, teine on kuulmisnärvi uuring. See pandi 16. juuuniks ja tuleb hommikul kohe kohal olla. Kui ma küsisin, et kas nendele uuringutele saan ma ikka kahe lapsega korraga tulla, siis ütles arst, et praegu on tal 1 laps kirjas ja ta tegeleb sellega, kui teine ka pannakse, siis tegeleb teisega:) Ma siiski loodan, et kui läheb Kasparile aegade panekuks, siis saame samale ajale.

Kui Liisaga tagasi jõudsime, siis mu pambuke oli ka tagasi.    
Arst vist nägi mu koltunud näost, et ma suht magamata jälle olin. Küsis, kas keegi ei saaks öösel mulle abiks tulla. Või siis äkki tahan lapsed üheks ööks 7. palatisse viia, kus õed neid valvaks. No ma ei tea, kuidas ma nad ära saadan, pealegi süüa tahavad nad ikka ju saada. Loodan päeval magada ja ehk juba neljapäeval saab koju. Küsisingi arstilt üle, et kas me ikka tõesti neljapäeval koju saame, kui Kaspari silmadega korras on. Ja tõesti tema sõnul ühtegi takistavat asjaolu enam ei ole!
Söömise pärast on mul endal natuke mure. Lugesin ühte ingliskeelset veebilehte, kus kaksikute imetamisest rääkis. Seal soovitas tisse ja lapsi vahetada ja öösel ma siis vahetasingi. Ja kohe Liisa söögikogused ka langesid! Hakkasin kahtlustama, et asi ei olegi Kaspari laiskuses, vaid selles rinnas ongi vähem piima, kuna ta vähem sööb. Tekib surnud ring. Ja nüüd vaene Liisa peab natuke tööd tegema, et sinna ka rohkem piima saada.
Kui ma arstile sama asja rääkisin, siis ta ütles, et muidugi tuleb vahetada. Juba laste asendi vahelduse mõttes! Ja piima pärast muidugi ka. Et kas ma ei teadnud. Ei teadnud jah. Et see pidi siis ämmaemanda tegemata töö olema. Ega jah, kui neid reaalselt vaja on, siis neid pole. Või siis peab vähemalt ise piisavalt tark juba okema, et oskaks küsida! Arst ütles, et isegi iga söögikord peaks vahetama. See võiks töötada, kui nad alati korraga sööksid, aga kui nad erinevatel aegadel söövad, siis saab üks ju tühja tissi vahepeal? Pumpamine ilmselt aitaks ka piima tekitada, aga ausalt öeldes on mul sellest siiralt kõrini ja aega ka ei ole. Pean ikkagi enne iga söögikorda u 10 ml pumpama, et saaks neile seda rinnapiimarikastajat anda ja sellega on juba tegu. Sest pumpama peaks kohe peale söötmist, et jõuaks enne järgmist söögikorda piisavalt juurde tekkida. Meil aga läheb krooksutamise ja kaalumise peale nii kaua aega.
Need krooksud ei taha neil üldse hästi välja tulla. Ma võin neid tund aega oma rinnal magamas hoida ja magavad rahulikult. Niikui voodisse panen on vigin lahti, et kuskil krooksupoiss kiusab. Ja kui ma siis piisavalt kiiresti jaole ei jõua, siis tuleb see krooks koos piimaga välja. Seda piima ajavad nad päris palju välja, sest maoklapp pidi neil nõrk olema alles. Haiglas pole ju viga - kapp on puhtaid linu alati täis, millega saab suud pühkida või kui vaja voodis vahetada. Aga kes kodus neid pesta jõuab?  
Lõunapaiku kamandati mõlemad lapsed ultrahelisse, seekord kontrolliti puusi. See käis üsna ruttu ja tulemuseks ütles arst napisõnaliselt, et kõik on normi piires.
Seejärel sõin endal kõhu täis ja võisime jälle õue minna. Täna oli küll ka päikeseline, aga õhk oli märksa külmem.
Mis mul selle pargi juures silma riivab, on see, kui palju prahti seal on. Eriti grillikohtade ümbruses. See on ikka kummaline fenomen, et inimesed täis pakendid jaksavad metsa tuua, aga tühju enam ära viia ei jaksa!
Õhtul mõtlesin jälle varem magama minna, aga seekord piisas mul ainul mõtlemisest, polnud vaja isegi ettevalmistusi voodisseminekuks teha, kui lapsed oma tralli lahti lõid. Eriti Kaspar. Kuna Liisa sõi, siis üritasin Kasparit oma voodisse magama suunata, aga see ikka ei õnnestunud. Mitu korda oli juba silm kinni, aga lõpuks läks ikka riiuks. Ja kõige lõpuks ei aidanud muu, kui võtsin ta kõvasti oma kõrvale kaissu, siis andis alla ja jäi magama. Kell oli 00.12.
Liisa söömised: 42, 20, 36, 38, 22, 98 (pidin lõpuks teisest rinnast juurde andma, sest ta ei saanud muidu kõhtu täis), 46, 38, 92.
Kaspari söömised: 38, 52, 46, 32, 50, 84, 10, 34.
Liisa kaalus 2732 (+30) ja Kaspar 2602 (+ 30) g. 

29. ja 30.03.2014 - 91. ja 92. elupäev

Laupäev möödus vaikselt süües ja magades.

Oma lõunasöögi sõin kiiresti ära, et saaks kauem õues olla. Ja jalutasimegi 1,5 tundi. Nii saab pargi selgeks juba:) Eks ma ise naudin ka seda vähest liikumist ja arvata võib, et kodus on muudki teha, kui nendega tunde kärutada. Siis ilmselt kiirelt magama ja ise õue toimetama. Kui nädala sees on ka pargis üllatavalt palju rahvast liikumas, kes lapsekäruga, kes koeraga, kes niisama jalutamas, kes jooksmas, kes jalgrattaga sõitmas, siis nädalavahetusel lisanduvad veel ühed pargi nautlejad: grillijad. Pea iga ahjukese juures oli keegi ja millised lõhnad hõljusid!

Täna õhtul oli mul esimest korda menüüs kiirnuudlid, no kuidagi ei isutanud see piimasupp ja külmkapp hakkab tühjaks saama. 

Kaspari söömised: 50, 30, 48, 44, 28, 64, 48.

Liisa söömised: 54, 62, 50, 48, 38, 36, 92.

Liisa kaalus 2670 (-6) ja Kaspar 2566 (-10) g.

Laupäeva õhtul mõtlesin peale kella 20-st söötmist, et võiks ise ka varem magama minna. Tegin siis vajalikud toimetused veel ära ja kell 20.45 olin voodis. Võite kolm korda arvata, kas ma sain magada? Ma juba kirjutasin sellest nende seitsmendast meelest emme magamisplaanide suhtes, nii ka täna: kõigepealt niutsus Liisa, siis Kaspar. 21.15 tundus, et võin uuesti proovida uinuda, aga siis nuttis Kaspar ja jälle Liisa. 21.45 oli mõneks ajaks vaikus, et kell 22 juba näljakisa lahti lüüa. Ja nii saingi magama ikkagi alles peale kella 24. Aga õnneks hommikul olid nad mu vastu armulised: peale vorstileiva ja kakao hinge alla heitmist magasin kella 11.30-ni! Ja siis ajas ka hooldaja mu üles, sest tema tahtis puhkeruumi külmkappi pesta ja tõstku ma oma toit pooleks tunniks välja!

Kui eile ma arvasin, et täna võiks magada ja õue ei viitsi minna, siis tänu hommikusele magamisele oli päris inimese tunne ja ikka läksime õue. Kuidas saab juba kaugelt aru, kas grillimiskohas on noorem või vanem generatsioon? Noortel on tümps kaugele kuulda:)

Peale õueskäiku oli jälle söögiaeg ja siis oli mõlemad üleval jälle natuke. Nendel ei ole "klassikalisi" unise lapse sümptomeid veel, võib-olla ma sellepärast panin nad eelmisel korral liiga hilja voodisse. Täna siis panin varem ja uinumine läks nagu natuke kergemini. Kuigi mõlemad juba magasid, siis oli veel vaja korra üles ärgata ja vigiseda. Lõpuks Liisa magas päris pikalt.

Peale ärkamist tegin mõlemale vanni. Kõigepealt ärkas Kaspar ja käis vannis, hiljem Liisa. Täna tuli natuke nuttu ka, sest ilmselt olid kõhud juba NIIII tühjad.  

Liisa söömised: 42, 80, 60, 68, 90
Kaspari söömised: 34, 50, 34, 10, 28, 34.
Liisa kaalus 2702 (+32), Kaspar 2572 (+6).

28.03.2014 - 90. elupäev

Liisa ja Kaspar saavad täna juba 3-kuuseks!

Kaspar on täna väga tihedalt söönud. Öösel oli selline tunne, et koguaeg keegi sõi. Ja päeval ka: iga kord, kui õde käis, siis keegi oli mul tissi otsas:)

Täna meie arsti ei olnud ja meid käis vaatamas Saaremaalt pärit arst.

Sünnipäeva kingituseks said mõlemad lausa 2 süsti. Tehti tavalised vastsündinu vaktsiinid, mis muidu sünnitusmajas tehakse: tuberkuloos õlavarde ja B-hepatiit kintsu. Seda viimast oli päris julm vaadata, kuidas terve süstla nõel kintsu suruti! Mõlemad andsid ka häälekalt teada, mis nad asjast arvasid, aga rahunesid kiiresti.

Südamearst käis ka ja kuulas korraks Liisa südant ning arvas, et teisipäeval või kolmapäeval tehakse talle ikkagi ultraheli veel.

Tädi käis mul ka külas ja tõi sünnipäeva puhul kooki. Ja kodused laulsid skaibis sünnipäeva laulu. Lapsed said sünnipäeva puhul suurte laste lutid. Enne olid ennaegsete omad, nüüd 0-6 kuud. Nii et päris sünnipäeva tunne tuli:)

Õhtul olid mõlemad peale kella 8st söötmist üleval ja tšillisid kahekesi:) Nad on nii armsad kahekesi. Pärast nad enam nii armsad eiolnud, kui kumbki magama ei tahtnud jääda ja vigisesid voodites. Senini on nad ju peamiselt tissi otsas magama jäänud ja nii ma lootsin, et ehk oskavad ka ise vaikselt uinuda. Ma olen kuulnud, et tited nii teevad, kuigi kahe vanema lapsega pole mul sellist õnne olnud:) Võisin ju loota, et 2 viimast on paremini välja kukkunud, aga vist mitte. Või on veel liiga vara. Ei taha neile süles kussutades magamajäämist külge harjutada, nad on niigi tihti mul süles ja kahte korraga on raske süles kussutada. Lõpuks peale natukest veenmist ja kõigutamist ja luti suhutoppimist nad siiski kustusid. 

Kaspar sõi täna päris tublisti. Lisaks tihedale söömisele oli ka päris korralikke koguseid: 30, 46, 26, 60, 50, 40, 24, 28, 46.

Liisa söömised: 48, 48, 60, 40, 26, 44,62, 40.

Liisa kaalus täna 2676 (+34) ja Kaspar 2576 (+64) g, vahe täpselt 100 g.   

27.03.2014 - 89. elupäev

Kaspar ei hiilga endiselt söömisega:( Ma saaks aru, et ta ei jaksagi rohkem süüa, aga ta ju vahepeal sõi korralikult, üks päev sõi kõik portsud täis ja mõnel teisel päeval jäi paaril korral natuke puudu, nüüd aga ainult paaril korral saabki portsu täis. Ma ei saa aru, mis tal hakkas. Lihtsalt väsis ära söömisest? Aknalaual ootab meid endiselt lutt, aga see on ikkagi viimane abinõu. Eriti ei vaimusta mind mõte edasisest lüpsmisest pluss veel pudelimajandus. Millal mul kodus lüpsmiseks aega on? Ja kui tissi otsa saab nad kahekesi võtta, siis korraga ühele rinda ja teisele pudelit anda on vist natuke keerulisem. Oeh, ehk ta ikka hakkab uuesti sööma. Sellepärast veel siin haiglas istuda oleks eriliselt nõme:(

Arst rääkis täna selles aju uuringust lähemalt. Kasparil on siis aju magnetresonantsuuring esmaspäeva hommikul. Seda tehakse "piimanarkoosis", nagu arst ütles. See tähendab, et lapsel tuleb kõht enne täis sööta, et ta siis rahulikult magaks selle ajal, sest liigutada ei tohi. Sellepärast tehaksegi uuringut just 40. nädalal, sest hiljem ei pidavat lapsed enam nii hästi magama. Ja riietel ei tohi ühtegi metallist asja olla, sest tegemist on võimsa magnetiga. Nii võib laps "toru" külge kinni hakata. Kella 9-ks pean siis Kaspari silmini täis tankima ja riidesse panema, hooldaja viib ta tunneli kaudu Regionaalhaiglasse uuringule ja toob hiljem tagasi. Kõlab üsna kahtlaselt: esiteks, kas mul õnnestub just sel kellaajal Kaspar täis sööta nii et ta magama jääks ja teiseks: isegi kui ta magab, võivad tal puuksud olla ja siis ta siputab ka läbi une. Aga ilmselt nad on teinud neid asju ja teavad paremini.

Reedel siis tehakse vaktsiinid ja siis on veel kuulmise uuring jäänud.

Täna oli ka ilus ilm ja käisime jälle pargis. Isegi soojem oli, kui eile, sest tuult ei olnud. Ja minu talvejope ja -saapad ei ole ilmselgelt sellele ilmale sobilikud, päris soe hakkas. Looduses on ka juba päris kevad, sest kuulsin metsvinti laulmas ja nägin kahte kollast liblikat, samuti on pungad hakanud paisuma. 

Täna üks tädike märkis minu rõõmuks, et issand kui tore, näe kaksikud!

Kaspari söömised: 50, 34, 30, 30, 24, 32, 44, 32. Kogused on küll väikesed, aga õnneks sööb ta tihemini.

Liisa söömised: 124 (isiklik rekord!), 70, 82, 84, 48, 36. 

Liisa kaalus täna 2642 (+16) ja Kaspar täpselt sama, mis eile: 2512 g, hea, et alla ei võtnud. 

26.03.2014 - 88. elupäev

Nagu kiuste hakkas Kaspar öösel söömisega streikima. Esiteks muidugi magas liiga kaua, ju ta oli pikast üleval olemisest väsinud. Aga ta ei söönud siis eriti ja järgmisel korral veel vähem. Lihtsalt magas tissi otsas ja ei aidanud krooksutamine ega kaalumine, nagu vahel varasemalt aitas. Ja päeval ka eriti ei paranenud olukord. Olin täitsa mures tema pärast. 

Arst aga arvas õnneks, et veel paanikat ei tekita ja laseme tal olla. Et ta on juba nii suur, et ühest päevast nälgimisest ei juhtu midagi hullu. Nu loodame, et ta homme paremini sööb.

Arst teatas ka natuke kurva asja: nimelt ei õnnestunud tal Liisale aju magnetuuringu aega saada varem kui neljapäevaks. Ehk et me saame alles neljapäeval koju! Aga vähemalt on see nüüd kindel kuupäev!(sülitan 3 korda üle õla igaks juhuks).

Arst võimles Liisaga natuke, kuna ta oli parasjagu üleval. Ja kiitis, et täitsa tubli on. Tõesti ta hoiab süles olles ka väga tublisti pead. Kaspari haava vaatas ka korra, sellel on niidid veel alles. Arst lohutas, et lastel kasvavad armid päris hästi välja. Pealegi armid pidid meest kaunistama:)

Üllatuslikult tuli välja, et kui muid asju arengus arvestatakse enneaegsetel korrigeeritud vanuse järgi (st sündimise ajaks loetakse sünni tähtaeg, mul siis 31. märts, seega nt 31. mail on nad korrigeeritult 2-kuused, kuigi tegelikult juba 5-kuused), siis lisasöötmist kalendaarse vanuse järgi ja u kuu aja pärast peaks neile püreesid hakkama andma! Ma ei kujuta hästi ette, kuidas see söötmine välja näeb. Aga jah, samas nende seedesüsteem on ka ju juba praegu 3 kuud töötanud ja pealegi nendele vajalike toitainete hulk jääb ka hiljem ilmselt suuremaks, kui ajalisel vastsündinul.  

Täna oli imeilus ilm ja nii läksime jälle õue. Arst meile ajalist piirangut ei pannud, nii olime täna õues tunnikese ja jalutasime pargis. Võtsin täna kaksikute vankri, kuna panin neile paksemad kombekad selga ja neil tundus ühes korvis kitsas olevat. Tegin küll jalutades täiesti tavalise näo pähe, et jalutan jah lapsevankriga pargis. Sisemiselt aga särasin õnnest ja uhkusest ja tahtsin igale ühele öelda, et kas te ikka näete, et mul on kaksikud:) Pargis nägin muuseas oravat, nii asjalikult toimetas hästi lähedal. Kodus metsas ma küll oravat nii lähedalt ei näeks:)

Liisa söömised: 54, 62, 42, 66, 66, 52, 72.

Kaspar söömised: 38, 12, 46, 14, 38, 50, 28.

Liisa kaalus täna 2626 (+48) ja Kaspar ei olnud ka üllatuslikult alla võtnud, kaalus 2512 (+14) g. 

Õhtusöögiks oli minu siinse köögi kõige "lemmikum" söök: piimatatrasupp. Seekord ma ei hakanud proovimagi, õnneks külmkapis veel ühte-teist leidus. 

25.03.2014 - 87. elupäev

Öösel magasime päris hästi, aga hommikupoole Liisa hädaldas ja magas mul kõhul siis. Peale varahommikust söötmist vaatasin, et polegi mõtet magama minna ja käisin siis duši all hoopis. Ja siis tuli juba õde Kasparile silmatilku panema ja oligi hommikusöögi aeg. 

Silmaarst uuris jälle Kasparit ja arvas üllatuslikult, et talle pole operatsiooni vaja! Et on märke, et tal võiks see ise paraneda! Nii uskumatu uudis! Olin täiesti valmis, et ta neljapäeval operatsioonile läheb. Aga lõpuks üks hea uudis ka. Järgmisel teisipäeval vaatab ta jälle ja Liisat ka. Loodetavasti siis ei selgu, et ikka on operatsiooni vaja:(
See tähendab ka seda, et me võiks teisipäeval koju saada!
Kasparil võeti ka sond ära, et sööb siis palju sööb. Muidugi täna oli jälle see silmatilga päev, nii et ei tea, mis saab.
Täna õues ei käinud. Aga õhtul tegin mõlemale vanni. Sain täitsa üksi hakkama! Kuna nad erinevas graafikus on, siis Kaspar käis enne. Rahulikult lasi ennast ära vannitada, sõi kõhu täis ja jäi tšillima. Mõne aja pärast ärkas Liisa, tema käis ka vannis, sõi kõhu täis ja jäi uuesti magama. Kaspar oli aga ikka üleval. Lõpuks ei teadnud ta ise ja veel vähem mina, mida ta tahab. Magada nagu ei tahtnud, aga hakkas vigisema. Lõpuks vaatasin, et uus söögiaeg hakkab peale tulema, pole mõtet teda magama pannagi. Sõi siis natuke ja lõpuks peale väikest protesti jäi magama.
See on kummaline fenomen, et alati, kui emme mõtleb, et võiks varakult magama minna, siis emb-kumb neist otsustab üleval olla. Ja teine fenomen on see, et isegi kui nad magavad ja emme otsustab ka voodisse minna, siis täpselt siis, kui mul kõik une-eelsed rituaalid tehtud, voodisse poen ja tule kustu panen, teeb emb-kumb neist vääks! Nagu nad kuuleksid, et emme nüüd voodisse tuli:)
Liisa söömised: 36, 52, 76, 86, 92, 70.
Kaspari söömised: 58, 42, 42, 38, 32, 62, 30.
Liisa kaalus täna 2578 (+38) ja Kaspar 2498 (+14) g.
Täna saab mul 3 kuud haigla(te)s oldud...

24.03.2014 - 86. elupäev

Täna sai täis 39. rasedusnädal.

Öösel sai emme üsna vähe magada, kuna Kasparil oli eriti söögiga mängimise tuju. Kell 3 käisin teda lausa 3 korda kaalumas, enne kui kõht ja ports täis! Ja nii läks söömisele üle tunni aja. Ja siis ärkas juba Liisa. Kella 6 paiku läks ka pikalt selle söömisega. Hommikul tahtsid juba koos süüa.

Hommikul käis arst. Kaspari söömise kohta arvas, et vaatame peale homset. Üldse on kõik praegu ootel selle homse silmaarsti pärast. Et kas tuleb op või mitte. Ja kui tuleb, siis kuidas Kaspar taastub. Kui Kaspar on reedel meie juures, siis tehakse vaktsiinid. Ja veel on kavas puusade uuring kunagi, Kasparile kõhu ultraheli ja mõlemale kõrvakuulmise uuring. Liisale oli üleval intensiivis südame ultraheli tehtud, aga mulle pole keegi rääkinud. Ilmselt siis oli seis sama.
Varsti tuldigi Kasparit ultrahelisse kutsuma. Tehti ajust ja kõhust, aga ultraheli arst ei rääkinud sõnagi, mis ta nägi.
Küsisin arstilt õueluba ka. Ausalt öeldes ma poleks ise selle peale tulnudki, et siin lastega õue minna. Aga üks õde hakkas küsima, et kas me oleme käinud. Et peaks ikka enne harjutama, enne kui koju minek on. Ja arst lubas küll tingimusel, et ma kaubanduskeskusesse nendega ei lähe:) Et ta on seal emasid kohanud küll. Lubasin, et ei lähe. Ma ei julge nendega niipea vist sellisesse rahvarohkesse kohta minna. Alt saab vankri võtta (mõtlesingi, miks seal nii palju vankreid kogu aeg on), esialgu mahuvad nad kahekesi ühte ära. Kuna ilm oli ilus, siis lõunapaiku toppisingi kõigepealt ennast riidesse ja siis lapsed. Tekid veel igaks juhuks kaasa ja minek. Alla jõudes oli mul juba nahk soe:) Valisime siis ühe ilusa punase vankri ja mahtusid küll ühte. Ja läksimegi õue! Esimest korda jalutama! Ilm oli tõesti väga ilus ja väga soe. Väga kauaks ei julenud esimest korda jääda, u 20 minutit jalutasime siin läheduses ja lastehaigla taga. Lapsed magasid kogu riietamise aja, vankrisõidu aja ja pärast toas veel edasi.

Liisa söömised: 70, 112, 80, 78 58, 40, 30.
Kaspari söömised: 50, 50, 16, 36, 50, 34.
Liisa kaalus täna 2540 (+38) ja Kaspar 2484 (-6) g. Pikkuseid käisime ka mõõtmas: Liisa 47 ja Kaspar 44 cm. Kuna eelmisel nädalal ei mõõdetud, siis kahe nädalaga on Liisa kasvanud 4 cm ja Kaspar 1 cm. 

22. ja 23.03.2014 - 84. ja 85. elupäev

Laupäev

Öösel oli meil issiga hea konveieri töö:) Tema valmistas ühe lapse ette ja kontrollis mässut, siis tõi minu juurde sööma, kui teine ärkas, siis valmistas teise ette ja tõi teise sööma ning siis krooksutas esimest. Siis natukeseks tuttu ja jälle otsast peale:) Mis seal salata, nii on ikka kergem küll ja magada sain ka rohkem:)

Lisaks sain tänu issile päeval tunnikese pargis jalutada ja kevadet nautida ning hiljem veel korra väljas poes käia. 

Ja tegime siis lastele vanni ka. Esimesena läks Kaspar vanni. Ja igaks juhuks kutsusime õe ka toeks. Aga sain täitsa ise hakkama ja Kasparile täitsa meeldis. Kusjuures selles Inglismaa filmis vannitati ka last lina sees, nagu II korruse õde Kaspariga tegi. Peaks ka kunagi ikkagi proovima, täna tegime "klassikalises" stiilis vanni:) Õhtupoole läks siis Liisa ka vanni. Talle ka täitsa meeldis, igaljuhul protesti ei avaldatud. Tema jaoks oli see ESIMENE kord oma elu jooksul! Ometi on ta juba 12 nädalat vana:) Ega ju otseselt mingeid vastunäidustusi vanniks pole juba tükk aega olnud, aga kui Kaspar käis, siis oli Liisal tissitamine plaanis ja hiljem on kuidagi ära ununenud. Ja nüüd üleval ma pole tahtnud ka üksi esimest korda mässama hakata. Aga nüüd kui esimene kord tehtud, vast võtan siin veel asja üksi ka ette.  

Liisa söömised: 80, 58, 68, 58, 80, 118 (isiklik rekord!)

Kaspari söömised: 56, 40, 56, 36, 68 (isiklik rekord!), 60. Täna polegi pidanud Kasparile juurde andma sondist rohkem kui 5 ml koos selle FMS-iga. 

Liisa läks täna Kasparist mööda ja kaalus täna 2452 (+110!, aga kaalumine oli ka üsna peale rekordsöömist) ja Kaspar 2450 (+18) g. 

Pühapäev

Liisa magas peale oma rekordsöömist ka pikalt. Proovisime küll äratada, aga mõtlesime, et pole väga mõtet, kuna tal on kõht niikuinii täis alles.

Hommikul käis meil Triins külas. Tõi meile süüa ja Tartust ühe saladusliku paki. Selle paki sees olid imearmsad kootud kostüümid lastele: kampsunid ja püksid, roosad Liisale ja rohelised Kasparile. Aitäh, aitäh, aitäh Kristel, need on kindlasti nii mõnusad soojad neil seljas.

Kui eile tundus, et Kasparil saab ka sondi ära võtta, siis täna ta nii tubli ei olnud. Ta tahab üldse sellist mängimist saada: sööb mingi väikese portsu ära ja jääb magama. Kui siis krooksutada ja kaaluda, siis hakkab uuesti tissi otsima ja lõpuks sööb oma portsu ikka täis.

Peale lõunat läks issi jälle ära. Kurb oli teda ära saata, aga nüüd on vähemalt teada, et järgmisel korral, kui ta tuleb, siis saab ta meid juba koju viia! Kordan koguaeg mantrana endale, et 2 nädalat veel, 2 nädalat veel...

Liisa söömised: 80, 82, 65, 110, 74, 70.

Kaspari söömised: 20, 32, 76 (isiklik rekord!), 42, 66. Vaatan nüüd, et Kasparil on üks söögikord vähem hoopis millegipärast.

Liisa ületas täna 2,5 kilo piiri ja kaalus 2502 (+50) ja Kaspar 2490 (+40) g.  

21.03.2014 - 83. elupäev

Arstil ei olegi enam meile midagi eriti rääkida:) Küsisin, et kuna meil issi tulemas, siis kas lapsed võib vanni panna ja selleks meile luba anti. Kaspari haav peaks juba niipalju paranenud olema küll. Ja arst arvas, et võiks jälle Kaspari söömist natuke utsitada, et kui 35 ml ise ära sööb, siis juurde ei annaks.

Õhtul tuli siis issi. Ja nüüd ta sai ikka mõlema lapsega tegeleda. Praegu on nad jälle end kenasti erinevasse graafikusse sättinud.

Imetamisnõustaja andis mulle vaadata ühe Inglismaal tehtud filmi enneaegsetest lastest. Väga palju valusalt tuttavat oli seal, kõik see masinate piiksumine jne. Aga samas oli seal ka palju teisiti. Nt üks huvitav nipp oli, et koos sondist söötmisega anti juba väga väikestele vatitikuga ema piima maitsta, et nad harjuks piima maitsega ja täis kõhuga. Ja seal antakse sondist järjest piima, lihtsalt lastakse voolata. Üks väga suur erinevus võrreldes meiega on seal see, et emad ei saa ööpäev läbi laste juures haiglas olla. Nad käivad ainult päeval külastamas ja paar ööd enne kojusaamist saavad siis koos olla. Ma ei kujutaks ettegi, kui ma ei saaks siin haiglas olla! Tallinna inimesed saavad veel iga päev külastamas käia, aga kuhu mina 3 kuuks siis kolima peaksin?! Ja kuidas saab harjutada tissitamist, kui saad 1 või heal juhul 2 söögikorda vaid haiglas olla? Rääkimata kaisutamistest ja muust väga vajalikust. Raseduskriisi nõustaja käis ka hiljem ja rääkisime sellest filmist ja sellest, et emad ei saa seal laste juures haiglas olla. Tema teadis, et ega meilgi see väga vana asi ei ole ja et dr Levin oli selle omal ajal välja võidelnud. Igal juhul sügav kummardus tema ees ja Eesti Vabariigi ees, et selline asi on Eestis võimalik. 

Liisa söömised: 84, 74, 66, 80, 64, 77.
Kaspar oligi täna väga tubli sööja. Kaspari söömised: 38, 50, 30, 48, 54, 40.
Liisa kaalus 2342 (+8) ja Kaspar 2432 (+48) g.

20.03.2014 - 82. elupäev

Täna öösel tabas mind ebameeldiv seljavalu. Tegelikult tundsin juba õhtul, et selg on valus, aga arvasin, et lihtsalt väsinud. Öösel kell 3 söötes aga lõi selline valu selga, et pidi pisara silma tooma. Püsti ei saanud kuidagi ja kõige hullem oli lapsi tagasi voodisse panna, sest selleks pidi kummardama.

Kaspar ilmselgelt protesteerib sondi vastu, sest täna öösel õnnestus tal 2 korda see ära tõmmata! Kella 3 ajal oli sond ära tulnud, kusjuures see oli tal enne väga tigedalt kinni teibitud, ja pandi uus. Ja kell 6 oli see ka ära tulnud! Õnneks ta sõi oma portsu täis ja ma ei pidanud sama õe juurde uut sondi panema minema. Kasparile rääkisin, et sondist lahti saada on tegelikult väga lihtne: tuleb lihtsalt ise rohkem sööma hakata:)

Täna mõtlesid lapsed kella 3 ajal öösel tšillima hakata, aga emme arvates see ei olnud hea idee. Õnneks küsis Liisa uuesti tissi ja nii ta mu kaisus uinuski. Ja Kaspar ka varsti.

Arst arvas, et Kaspar võiks kiiremini silmaoperatsioonist taastuda, kuna tema on korra juba narkoosi ja masinhingamise läbi teinud. Ja kui ta paremini taastub, siis arsti arvates on reaalne, et me aprilli esimesel nädalal ikkagi koju saame! See on esimene kord, kui arst meile mingi reaalse kojuminekuaja ütleb! Aga ega ma seda enne ei usu, kui tõesti kojuminek käes. Sest ei taha ära sõnuda, et veel mõni halb uudis võiks tulla. 

Aga ilmselgelt hakatakse otsi kokku tõmbama. Lähiajal tehakse vaktsiinid ära. Ja täna käis füsioterapeut lapsi vaatamas. Vaatas ja katsus ja võimles ja arvas, et täitsa tublid. Jälgivad  kenasti, Kasparil on kaelalihased natuke nõrgemad, Liisa hoiab paremini pead. Füsioterapeut näitas mõned harjutused, mida nendega teha ja käskis kõhuli panna. Huvitav, millal see aeg on, kui nendega võimeldakse? Sest täis kõhuga ju ei saa ja kui nad ärkavad, siis on kõht niiii tühi jälle, et muu jaoks kannatust vist pole. Aga peab ikka proovima.
Käisin õues jalutamas ja päris kevade moodi juba oli. Aga kui õhtul päriselt kevad algas, siis hakkas hoopis lund sadama.
Liisa söömised: 66, 66, 76, 36, 38, 52.
Kaspari söömised: 16, 35, 20, 54, 50, 18.
Liisa kaalus 2334 (-20) ja Kaspar 2384 (+10) g. Arsti sõnul ei maksa Liisa kaalukaotusest esialgu numbrit teha, et vaatame, mis ta edaspidi teeb.

19.03.2014 - 81. elupäev

Tänane öö möödus meil rahulikult, lapsed ainult sõid ja magasid ning keegi ei nõudnud kaissu ega kõhule. Äkki tõesti Kaspar igatses vaid õe järele?!

Tänasesse päeva tõid vaheldust 2 haruldast külalist, kes kogemata korraga sattusid, nagu ikka head asjad.

Arst tuli täna meie juurde, kui Liisa ja Kaspar kahekesi emme voodil tšillisid. Lihtsalt kummalgi ei tulnud peale söömist und ja nii nad seal uudistasid üksteist ja ümbrust.

Arst vaatas Liisa söögipäevikut ja arvas, et võtame sondi ära jälle prooviks. Tegelikult ta tõesti eile ja täna hommikul sõi tublisti.

Muidu ka kiitis neid. Et Liisa on kuidagi väga suure lapse moega vahepeal läinud. Ja püüab tublisti pilku fikseerida. Ja kui ütlesin, et pead üritavad hoida, siis arvas, et nad on juba piisavalt vanad, et võiks hakata kõhulihaseid treenima. Selleks tuleb nad panna kõhuli, nina vastu maad ja nad peavad siis pea ära pöörama küljele. Jälgima peab, et mõlemale poole pööraks, kuna tihti on ühe poole lihased rohkem arenenud ja tahavad ainult ühele poole pead pöörata. 

Kaspari söömised: 26, 38, 30, 28, 52 (isiklik rekord!), 38

Liisa söömised: 44, 78, 78, 56, 48, 52.

Liisa kaalus täna 2354 (-47) ja Kaspar 2374 (+34) g. Tihe rebimine käib:)

18.03.2013 - 80. elupäev

Hommikul püüdsin endale sisendada, et võib juhtuda, et Liisa ikkagi ei tule, aga samas ma ikkagi ootasin teda. Ja kui kell muudkui liikus, mõtlesin, et ega ometi jälle mingi jama ole. 

Hommikul varakult pandi Kasparile jälle silmatilgad ja 10 ajal läksime alla silmaarstile. Ja minu palvetest ja pöidlahoidmisest ei olnud kasu, sest arst arvas, et Kasparile peab ka ikkagi operatsiooni tegema:( Liisa operatsioon oli hästi läinud, ta oli narkoosi hästi talunud ja hapnikutase oli ka korras olnud. Ja seal oli selgunud, et kahjustatud osa oli silmapõhjal kogu 360 kraadi, nii et operatsioon oli vägagi vajalik.

Kuna Kaspar veel taastub songaoperatsioonist, siis pidi silmaarst meie arstiga konsulteerima, kas silmaoperatsioon teha juba sel nädalal või järgmisel.

Käisin Liisat vaatamas, aga kuna arst polnud seal veel käinud, siis ei teatud Liisast midagi.

U 12 ajal, kui ma mõtlesin natuke tukastada, tuli arst ja ütles, et Liisa tuleb üles. Et analüüsi tulemused on korras ja hapnikutase ka. Ja et Kaspari operatsioon tuleb järgmisel neljapäeval, et praegu on ikka liiga vara. 

Oeh jah, see tähendab, et 31. märtsil me ei saagi koju ja tundub, et kaksikud lähevad üle tähtaja:)

Kella 1 ajal tuligi Liisa lõpuks üles meie juurde. 

Arst käskis mul kindlasti pool tunnikest igas päevas leida õues käimiseks. Jätsin siis issi skaibis laste järgi valvama ja läksin õue jalutama. Täna oli jälle mõnus kevad. Mõtlesin, et tegelikult sattusime me päris heal ajal haiglasse elama selles mõttes, et õues on selline sügistalv ja varakevad. Hoopis kurvem oleks, kui oleksin haiglasse sattunud nt 25. mail ja lahkunud septembris, nii et terve ilusa Eestimaa suve oleksime 4 seina vahel passinud.

Lubasin lastele, et kui me koju saame, siis on juba ilus kevad. Ja kui meid lõpuks õue jalutama lubatakse, siis on kindlasti kevad. Mina võtan nemad kaasa ja Nipsu oma kutsikad ja lähme jalutama:)

Kella 2 ajal hakkas Liisa väga nõudlikult tissi taga otsima, kuigi poleks veel söögiaeg pidanud olema. Ja siis ta oli kohe mõnuga pikalt seal söömas. Kõigepealt sõi 46 ml, siis natuke tšillis ja kui Kaspar süüa tahtis, siis võttis seltskonna mõttes ka veel väikese eine ja sõi kokku 68 ml! Kaspar seevastu võttis rahulikult asja: algul 26 ja peale natukest mõtlemist veel natuke, kokku 32 ml.

Kuna arst vaatas, et ta ikka liiga vähe sööb, siis nüüd annan ma talle ikkagi  sondist juurde. Ja mõlemal suurendatakse normi: Liisa sõi juba intensiivis 45, Kaspar nüüd päeval ka. Õhtul juba võiks mõlemad 47 saada ja homme 50! 

Oli ikka väga mõnus üle pika neid kahte tissi otsas nohistamas tunda. Ja nad on tüki maad raskemaks vahepeal läinud. Varsti ei jaksagi enam kahte korraga võtta. Praegu on nad kokku 4,7 kilo, nii et ühe pontsaka beebi jagu. Mõlemad hakkavad vaikselt kaela kandma või siis õigemini oma pead õieli ajama. 

Kurtsin arstile, et Kaspar nädalavahetusel hirmus viril ja rahutu oli. Pühapäeval tuli tal sond äkki ära, kuigi see nagu ei jäänud isegi kuhugi taha ega midagi. Ja siis hakkasin kahtlustama, et äkki tal see sond pandi neljapäeval valesti. Sest see ots oli hirmus pikk, kuigi vaatasin hiljem mõõtu, mis oli täpselt sama, mis uuel. Kusjuures kui ma vaatasin, et ots on nii pikk, siis käisin veel üle küsimas, et kas see on normaalne ja õde ütles, et on. Kui oma arstilt küsisin, et kuidas laps valesti paigaldatud sondist märku võiks anda, siis ta arvas, et siis oli ots ilmselt kusagil söögitorus ja kuigi söök läks õigesse kohta, võis see lapsele ebamugavustunnet küll tekitada. Äkki Kaspar siis sellepärast oligi niiii hirmus viril. Arst lubas vaadata, kes tööl oli ja tema käest küsida. Sellist asja nagu ei tohiks olla.

Aga samas arvas arst, et tal võivad olla gaasid ja üldse võib-olla ta lihtsalt tahabki rohkem lähedust. Sest süles ja kõhul magab ta rahulikult ja öösel võtsin ta kaissu ka, siis ka magas. Aga omas voodis hakkab kägisema ja vigisema.

Kaspari söömised: 12, 24, 8 (peale silmaarsti), 14, 32, 30, 22.

Liisa söömised: 68, -, 50.

Liisa on vahepeal kaalus Kasparist mööda läinud ja kaalus 2401 (+114 võrreldes pühapäevaga) g ja Kaspar kaalus 2340 (+20) g. 

17.03.2014 - 79. elupäev

Täna sai täis 38. rasedusnädal.

Hommikul hakkasin Liisat ootama. Kui teda ei tulnud ega tulnud, hakkasin jälle mõtlema, et mingi jama on. Siis u 11 ajal tuli meie arst ja ütles, et Liisa tuli alla. Väga tore, aga kus ta siis on? Ja siis selgus, et viidi II korruse intensiivi! Oeh, kukkusin seepeale kolinal musta masenduse auku. Ja seda masendust jätkus ikka pooleks päevaks vähemalt. Ulusin peatäie (või pigem mitu) nutta. Jälle see tunne, et nüüd ma küll rohkem ei jaksa, lihtsalt ei jaksa. Ja et me ei saa siit kunagi koju! Koguaeg üks halb uudis teise otsa, millal meil ÜKSKORD hakkab paremaks minema?

Arst ütles, et Liisal oli hemoglobiin madal, et sellepärast võib-olla hapnikutaset ei hoia. Dr Ilmoja oli vere juba ära tellinud ja talle tehakse vereülekanne. Põletikunäitaja oli hommikul korras olnud, aga ühe päeva põhjal nad veel järeldusi ei tee, et vaatavad, mis homme on. Ta arvas ka, et põletikunäitaja võis siiski olla lihtsalt operatsiooni põhjustatud.

Läksin siis alla Liisat vaatama ja hoidsin teda süles natuke. 

Tagasi üleval nutsin veel mitu peatäit. Õnneks oskas väga õigel ajal palatikaaslane nr 2 meile külla tulla. Ta on küll juba kodus, aga käis last kaalumas ja astus sisse. Eks ma ju tean isegi, et tuleb mõelda positiivsetele asjadele, et tegelikult on meil hästi läinud ja kunagi me ikka koju saame, aga masenduse hetkel ei suuda ise mõtteid sinna suunata. Siis tundub kõik halvasti olevat. Aga teise inimese käest seda juttu kuuldes hakkad ka ise ikkagi lõpuks uskuma. Peale seda hakkaski vaikselt parem. Aitäh sulle! Korjasin jälle maeitea mitmendat korda maeitea kust oma energiavarud kokku ja tuleb edasi tegutseda.

Kaspari kohta arvas arst, et võiks proovida talle sondist mitte juurde anda. Et vaatame, mis ta teeb. 

Õde pani Kasparile uue plaastri ja ütles, et haav on ilus.

Õhtul Liisa juures käies oli tal vereülekanne lõppenud. Ta oli üleval ja otsis väga aktiivselt tissi taga, kuigi söögiaeg oli just olnud. Ta oli ka nutnud ja üritati teda teki sisse kinni mässida. Võtsin ta sülle ja üritasin lutiga ära petta, aga ta sai mu peale päris tigedaks. Et emme on, tiss on, aga topitakse mingit kummijullat suhu! Kusjuures ta enda lutt läks operatsiooni ja transportide käigus kaduma. Nüüd otsiti talle mingi lutipudeli lutt. Nii kahju oli lapsest!

Kaspari söömised: 44, 16, 22, 20, 44, 38, 20. Päris tubli, aga mitte piisavalt, ainult 3 söögikorda on normaalsed kogused.

Kaspar kaalus 2320 (+20) g. Liisat täna ei kaalutud. Ja pikkuseid ka ei mõõdetud. Õde pole Kasparil käskinud ja ma ise ka siinse virrvarri sees unustasin.

15. ja 16.03.2014 - 77. ja 78. elupäev

Laupäeva hommikul ei olnud Liisat näha ja minul hakkas vaikselt paanika tekkima. Peale 12 helistasin siis intensiivi, vastas arst!, millest kohe mõtlesingi, et mingi jama. Ja oligi: Liisal oli põletikunäitaja tõusnud, saab antibiootikume, on endiselt loid ja hapnikutase kõigub. Nii et ta ei saa meie juurde tagasi. 

Söötsin Kaspari ära, lüpsin piima ära ja läksin teda vaatama. Ta oli jah kuidagi väga õnnetukene. Temperatuuri ei pidanud ka hoidma. Võtsin ta sülle ja ta käed-jalad olid nagu süldid:( 

Dr Saar (sama arst oli Kasparil ka viimati seal intensiivis) ütles, et kuna nad on nii nõrgukesed, siis ükskõik, kui hoolas olla, ikka võib kusagilt mingi põletiku saada. Kas siis transpordi käigus või oli tal enne juba midagi tekkimas. Et meie jaoks võib see olla ainult paar köhatust, aga tema jaoks on see väga raske. Lisahapnikku ta otseselt ei vaja, aga aeg-ajalt hapnikutase langeb alla normi. 

Vahepeal jõudis meie issi haiglasse ja läks Kaspari juurde, nii sain ma natuke kauem Liisa juures olla.

Issi pidi muidugi kohe Kasparit lohutama, sest ta on ikka väga viril. Mina olen oma laste "kiiksudega" juba harjunud, aga issil oli väike paanika, et miks ta hingeldab ja miks ta kiuksub, et kas see on normaalne. Aga julges kohe sülle võtta ja Kasparile seal väga meeldis:)

Õhtupoole käisin uuesti Liisat vaatamas. Sain tal peput puhastada, sest oli hirmsa laari kakat teinud. Ja peale süleskäimist oli ta hakanud temperatuuri hoidma. Ja mulle tundus, et ei ole enam nii "vedel".

Kaspar oli öösel väga rahutu ja enamuse ajast magas kas issi või minu kõhul, omas voodis üldse olla ei tahtnud.

Sõi siiski üsna tublisti: 40, -, 38, 18, 30, -, 46. 

Liisa kaalus 2230 (+30) ja Kaspar 2272 (-36) g. 

Märtsi keskpaigale mitteomaselt sadas täna lund ja maa oli täitsa valge!

Pühapäeval oli dr Ilmoja sõnul Liisa üldseisund parem, aga alla teda ikka ei lubatud, aga homme siis peaks kindlasti. Tema sõnul võis operatsioon ise ka põletikunäitajaid tekitada. Öösel oli ta pudelist piima söönud, kuigi mitte kogu vajalikku kogust. Proovisin seal olles talle ka pudelit anda, aga ta ei olnud üldse huvitatud, ajas piima välja. 

Päeval käisin korraks õues ja poes süüa ostmas.

Kaspar oli endiselt rahutu ja nii hakkasime talle Espumisani andma.

Õhtul käisime issiga koos Liisa juures. Ta oli isegi üleval olnud ja nutnud:) Ju siis hakkab terveks saama.

Õhtul tuli issi kahjuks jälle ära saata:( Issi Tallinnasse sõitu planeerides oli mõttes, et ta aitab mul kahe titega majandada ja ise ka natuke harjutada nende "õhukeste" beebidega, nagu ta ütles. Aga kahjuks 2 titte meil olnud, samas oli hea, et issi seni Kaspari juures oli, kui mina Liisa juures käisin. Ma siinseid õdesid väga ei usalda. 

Kaspar sõi 28, 38, 22, 40, -, 30, 20.

Liisa kaalus 2287 (+37) ja Kaspar 2300 (+28) g.  

Ahjaa, unustasin oma suurt last kiita: Karl tõi reedel koolist esimese hindelise tunnistuse ja sellel olid kõik hinded 5-d! Ja ta pääses kooli autahvlile. Nii tubli poiss. Eks ta alguses peale seda autahvlit vist sihtis, sest see jutt hakkas juba üsna ruttu, et kui viied on, siis saan autahvlile. Ja et mis ma sellest arvan, kui ta autahvlile saan:) Muidugi oli ta ise ka hirmus uhke selle üle. Ja muidugi meie ka! Ta on meil väga tark ja arukas poiss. Käe- ja õigekirjaga peab natuke maadlema. Ja oma emotsioonide kontrollimisega:)

14.03.2014 - 76. elupäev

Öö ei olnudki kõige hullem. Kaspar vahel nuttis natuke, aga rahunes ruttu.

Hommikul ärkasin arsti visiidi peale. Liisa pidi endiselt toruga olema. See toru pidi neil tekitama nagu hingamisteede halvatuse ja seepärast võtab aega võõrutamine.

Kaspari haava kohta ütles, et tavaliselt see neil väga ei valuta. Et tema lapsel oli sama operatsioon tehtud aastaselt ja ta oli paar tundi peale oppi juba ringi jooksnud. Samas ka seljatuimestuse koht võib neile valu teha. Ja kui ikkagi on näha, et lapsel on väga valus, võiks valuvaigistit küsida. 

Kella 12 ajal üritasin intensiivi helistada, et kuidas Liisal läheb. Paluti poole tunni pärast tagasi helistada. Ja hiljem öeldi, et endiselt magab ja on toruga, et pidi olema selline loiuke.

Tormasin siis ikkagi piimaga sinna. Magas jah ikkagi. Kahjuks ma arsti ei näinud, aga õde ütles, et kui temaga tegeldakse, mässut vahetatakse jne, siis ärkab ja reageerib, aga muidu magab kogu aeg. Lisahapnikku ta ei saa, aga toru ära võtta ka ei saa. Tänase päeva jooksul ikkagi tahetakse toru ära võtta. Tegin talle natuke pai, aga kuna ma Kasparit kauaks üksi jätta ei julenud, siis pidin kahjuks kiiresti tagasi minema.

Lõuna paiku vaatasid õde ja arst koos Kaspari haava üle. Tal on vist kaks erinevat inimest õmblused teinud, sest ühelt poolt on kenasti üle ääre "tikitud", teiselt poolt aga üsna harvad pisted. Täna enam ei veritsenud ja nad vaatasid, et haav on ilus. Kui sealt miskit läbi plaastri ei tule või plaaster lahti ei tule, siis enne esmaspäeva seda ei kiputata. Et iga plaastri ära võtmine suurendab infektsiooni ohtu.

Päev läbi ootasin, et Liisast miskit kuuleks, aga ei midagi. See on ikka uskumatu, et ühel on päriselt skalpelliga lõikus ja haav ja veri ning tema on paar tundi peale operatsiooni üleval, teisel on laser ja ei mingit haava, kuid tema on endiselt "audis". Nii suur vahe on seljatuimestusel ning üldnarkoosil ja masinhingamisel. Nii kurb on Liisa pärast, eriti sellepärast, et ma tema juures ei saa olla. 

Tänase päeva jooksul on Kaspar palju rahulikum olnud, näha on, et liigutamisel haav enam nii palju valu ei tee. Kuigi aeg-ajalt ikka nutab natuke. 

Imetamisnõustaja arvas, et esmaspäeval võiks Kasparile ühte erilist lutti proovida. Et pidi olema selline "filtriga" lutt pudelile, mis ei lase piima otse suhu voolata, vaid mis annab nii palju piima, kui laps imeb. Et kaua me siin haiglas istume:)
Kaspar oleks nagu lutipudeli juttu kuulnud, sest kell 6, kui ta ei tundunud väga ärgas, aga mõtlesin siiski rinnale proovida, sõi ta 44 ml! Isiklik rekord jälle! Vaikselt nohistades sõi ühe jutiga, ei mingit mängimist. Oskab küll, kui tahab:)
Peale Kaspari tissitamist lüpsin veel piima ja läksin ruttu Liisat vaatama ja piima viima. Suur oli minu rõõm, kui nägin, et Liisa oli voodis ja ilma toruta. Ta oli alguses natuke aega maskiga olnud, aga üsna ruttu sai ise hakkama. Aga muidu ta magab kogu aeg. Nii et on lootust, et ta homme meie juurde saab!
Liisa kaalus 2200 (+8), Kaspar kaalus 2302 (+50) g.

13.03.2014 - 75. elupäev, operatsioonide päev

Kaspar sõi öösel kell 3 26 ml, Liisa jaoks oli veel liiga vara süüa, aga kuna ta peale kella 3 süüa enam ei tohtinud, siis andsin sondi kaudu talle vajaliku portsu ära. Kella 6 ajal hakkas ta muidugi nihelema ja süüa otsima. Ja nii kella 8-ni välja. Kaspari jaoks oli kella 6-ne söömine liiga vara ja nii tuli ka sondist anda.

Liisale pandi siis tilk peale söömist kuni kella poole 8-ni. Siis kästi mässu vahetada, temperatuur mõõta ja laps riidesse panna. Ma esialgu ei saanud aru, et mis mõttes riidesse, aga siis tuli välja, et kuna ta autoga teise kliinikusse transporditakse, siis on ju paksemaid riideid selga vaja. Oli suur õnn, et ma Facebooki mitmike täikalt lastele kevad-sügis kombekad leidsin ja veel suurem õnn, et müüja need eile mulle siia ära tõi. Kombekas oli küll väga suur ja praeguseks vist natuke õhuke, aga otsisin talle veel ühed dressipüksid ja kampsuni selga. Lisaks müts, sokid ja kindad ning tekike võeti ka kaasa. Kusjuures selle kampsuni kudusin ma paar aastat tagasi heategevusprojekti (http://heategu.weebly.com/) jaoks, aga millegipärast jäi see saatmata tookord. Mõtlesin hiljem mitu korda see ise mõnele haiglale saata, aga senini ootas kodus. Kordagi poleks mõttessegi tulnud, et mul endal seda tillukest kampsunit kunagi vaja võiks minna...

Natuke enne kella 8 saime siis riidesse, tuli hooldaja koos paksu kaustaga, kus sees kogu Liisa haigla ajalugu, võtsin Liisa sülle ja läksime teise majja vastuvõttu kiirabi autot ootama. Päris tükk aega saime oodata. Hooldaja arvas, et Liisa on poiss, sest tal on sinine kombekas seljas:) On jah mõlemad kombekad sinised, loodetavasti Liisa ei pahanda. Aga müts oli roosa:) Lõpuks siis brigaad tuli koos kuvöösiga, Liisa pandi sinna sisse ja läinud ta oligi.

Palatis saime Kaspariga veel natuke magada, enne kui talle kell 9 ka nälg kallale tuli. Sellega me siis võitlesime ja ootasime kuni kella poole 3-ni. Kaspar magas ainult minu kõhul. Vahepeal käis arst ja ütles, Liisa on tagasi, aga midagi rohkemat ta ei tea. Ja Kaspari kohta ta ka ei teadnud. Lõpuks hakkasin juba lootust kaotama, et oleme niisama nälga kannatanud ja op jääb ära, aga siis tuli arst ja ütles, et veerand tunni pärast on minek. Pakkisin siis ta teki sisse ja viisime koos õega teise majja 6. korrusele.  

Sealt läksin Liisat vaatama. Peale seda, kui Kaspar sealt alla toodi, lootsin ma kogu hingest, et ma ei pea sinna masendavasse kohta enam tagasi minema. Liisa oli samas toas, kus Kaspar. Kuigi ma teadsin, et Liisaga on tegelikult kõik korras, oli teda ikkagi nii kurb seal kuvöösis näha, et pidin paar pisarat poetama. Ta oli masinhingamisel. Õel tundus väga kiire olevat ja ütles vaid nii palju, et Liisa pole veel ärganud. Kui ta ärkab, siis toru võetakse ära ja ilmselt õhtul antakse süüa.

Arst pakkus tegelikult, et kuna mul vähemalt üheks ööks lapsi pole, võiksin koju minna. Aga ma arvasin, et pole väga mõtet. Tegin lihtsalt väljas pargis pika tiiru ja mõtlesin õhtul varem magama minna. Suur oli minu üllatus, kui väljast tagasi tulles oli mu palati uks lahti ja toast kostus lapse nuttu. Hea, et ma ei hakanud Saaremaale sõitma, ma oleks ainult linnast välja jõudnud:)

Millegipärast arvasin automaatselt, et see on Liisa. Sest arsti eelneva jutu põhjal jäi mul mulje, et Liisa saab võib-olla kohe tagasi, aga Kaspar jääb kindlasti ööseks sinna. Kui aga hakkasin vaatama, kus ta riided siis on, siis teki seest vaatas vastu hoopis paljas poiss, kel kõht kollane ja plaastrid kõhul! Ma ei uskunud oma silmi!

Siis hakkas järsku kiire, pidin ma ju hakama piima pumpama, et Liisale viia. Läksin õe käest küsima, et kas keegi saaks Liisale piima viia või pean ise viima ja keegi vaatab Kaspari järele. See õde oli ka vägagi venelane, sest tundus, et ta ei saanudki aru, mida ma küsisin. Igal juhul mingit mõistlikku vastust ma ei saanud. Läksin siis ise. Muidugi kahe maja vahe uks oli juba kinni. Pidin II intensiivi õde Verat paluma ust lahti teha ja et kas ta laseks mind pärast sisse ka. Tema küsis, et miks ma keldri kaudu ei lähe, seal pidi ka koridor olema! Viisin siis piimad ära, Liisa ikka magas ja kauemaks ma jääda ei saanud, sest teadsin, et Kaspar nutab. Ja saingi 0-korruse kaudu tagasi. Oleks ma seda siis teadnud, kui Kasparit käisin vaatamas ja alati pidin varakult tagasi olema, et mitte luku taha jääda.

Kasparile jooksis veel tilk, aga panin talle mässu ja püksid jalga ning jaki ka kuidagi ühe varukaga ja eest kinni. Ta magas muidu, aga kui natukenegi liigutas, siis oli näha, et talle teeb see valu ja hakkas nutma. Hiljem õhtupoole, kui ma mässut hakkasin vahetama, siis ma avastasin, et plaaster on verine. Läksin siis õele näitama ja kui nad seal haava puhastasid ja plaastrit vahetasid, siis ma nägin, milline ta haav on. See nägi peaaegu samasugune välja, kui minu keisrihaav! Nüüd ma saan aru, KUI valus tal võib olla! Vaesekene! Ma mäletan veel väga hästi, kui valus oli iga liigutus või väikseimgi gaasimulin kõhus. Ja kui ise oskad liigutada nii vähe kui võimalik, siis tema sellest aru ju ei saa. Huvitav, et talle mingeid valuvaigisteid ei anta?
Lisaks kiusati Kasparit veel sondi vahetusega ja seda südantlõhestavat nuttu oli päris raske protseduuride toa ukse tagant kuulda. Ilmselt hakkas ta nutma ja nutmine omakorda tegi valu ja see ajas veel rohkem nutma.
Küsisin ka õe käest, et kuidas selle haavaga peaks toimetama. Et pesta teda ju ei või ja kas ja kuidas plaastreid vahetama. Pepu kästi puhastada märja lapikesega ning jälgida, et plaaster verine poleks. Aga korra päevas võiks ikkagi plaastri ära vahetada, peaksin siis õele ütlema. Umbes 3 päeva pidi haav valus olema kindlasti ja u 10 päevaga lõplikult paranema. Õde oli ka väga üllatunud, et Kaspar tagasi toodi. Et üldjuhul nad ikkagi jälgivad nii tuimestuse mõju kui ka haava seal.
Õhtul magaski Kaspar mul peamiselt kõhul ja iga natukese aja tagant tegi väikese nutu. Kartsin, et niimoodi me öösel üldse magada ei saa. Tissi ta ka muidugi üldse ei tahtnud, aga see ka arusaadav.
Jupijumal ja Triins käisid mul külas ja tõid süüa: friikaid, kana ja köögivilju, banaanisaiakesi, keedetud mune, banaane ja viinamarju. Superluks söök oli mul siis õhtul, sest piimasupile ma niikuinii ei jõudnud. Suur aitäh teile!
Täna ma kedagi kaalunud pole ja peale Kaspari kella 3-se söömise pole keegi söönud ka, siis sõi ta 26 ml.

12.03.2014 - 74. elupäev

Tänane öö möödus meil väga hästi. Esimest korda lapsed ainult sõid ja magasid, keegi ei vääksunud ega nõudnud emme kõhule.

Hommikul oli jälle mu piim külmikust kadunud:( Kuna ma öösel lüpsta ei viitsi, siis olen eelmisel päeval hommikuks tagavaraks pannud. Aga miks see ära visati, ei tea.

Hommikupoole tuli lõpuks kirurg. Kõigepealt otsis ta kahte last, et pidi 2 songa olema:) Siis sai aru, et ikka üks laps, kellel on 2 songa (st mõlemal pool). Katsus siis ühe näpuga Kasparit ja ütles, et praegu saab ta kõige varasema operatsiooni aja lubada 21. märtsiks. Oehjah, see on ju niiii kaugel. Aga ta lubas nende plaanid veel üle vaadata ja meie arstile teada anda. 

Täna oli eriti kuri ja eriti venelane õde. Esimest korda siin haiglas pöörduti minu poole esmalt vene keeles, kui läksin piima viima. Kõigepealt sain riielda, et miks Liisale üks rohi on toomata. Ja veidi aja pärast, et miks lastel on sondid vahetamata. Et eile pidi vahetatama. Kas ma oleks pidanud ise vahetama siis? Minu arvestuse järgi oleks pidanud ka täna vahetatama, sest esmaspäevane õde pidi peaaegu vahetama, aga siis vaatas paberitest, et ikkagi 3. päev oli. Täna siis on ju 5. päev. Siis veidi hiljem tuli tagasi, et ma Kaspariga tuleks enne järgmist söömist vahetama, Liisa kohta pidi ta arstilt uurima, et kui enne operatsiooni tuleb tal sond niikuinii ära võtta, siis täna ei hakka uut panema.

Ja siis veidi hiljem tuligi üllatavalt vara meie arst ja teatas, et Kasparile tehakse ka loodetavasti homme operatsioon! Et see selgub küll alles homme, et kui midagi erakorralist vahele ei tule. Sellepärast tegid plaanid ringi, et kuna Liisa niikuinii intensiivis on, siis võetakse Kaspar ka. 

Plaan on siis nii, et Liisa saab viimati süüa kell 3 öösel. Siis pannakse talle tilk ja kella 8 paiku viiakse ta ära. Hiljem tuuakse 4. korruse intensiivi toibuma. Olenevalt temast peaks ta homme ka minu juurde tagasi tulema.

Kaspar saab süüa kell 6 hommikul, siis samuti pannakse tilk ja jääme ootama:) Et kas tuleb ikka op või ei tule:) Enne kella 12 kindlasti ei tule, et pigem kell 13. Operatsioon ise pidi võtma u 1 tunni, et pool tundi kummagi songa jaoks. Kuigi esialgu arst ei teadnud, kas ikka tehakse mõlemad korraga. Kui vähegi võimalik, tehakse operatsioon seljatuimestusega, mitte üldnarkoosis, siis polevat vaja toru ja masinhingamist. Hiljem viiakse Kaspar samuti 4. korruse intensiivi jälgimisele. Ja kuna operatsioon on nii hilja, siis üheks ööks peab ta kindlasti sinna jääma, sest siin pole arsti öösel.

Arsti sõnul on mõlemad operatsoonid küll kerged, aga söömise osas tuleb siiski valmis olla teatud tagasilöögiks. Selles mõttes on ikkagi väga hea, et need opid nii ruttu ära tehakse, siis ei lähe meil pärast see taastumise aeg nii pikaks.

Nii et siis mõnda aega olen homme lastetu. Peab minema linna peale tuulutama siis natukeseks. 

Liisa oli täna super sööja, põhimõtteliselt poleks ma pidanud talle sondist juurde andmagi. Kaspar oli ka väga tubli. Tundub, et ta tahab natuke rohkem asendi sättimist ja mängimist saada, et ta korralikult sööma hakkaks. Vahel tükk aega pusserdab seal, aga lõpuks ikka sööb korralikult. Vahel aga vaatab niisama suurte silmadega ringi ja siis sööb veel. Võib-olla talle sobib ikkagi rohkem ka eraldi söötmine, siis saan ma teda rohkem sättida. Alguses ma üritasin kõigest hingest neid korraga sööma saada, aga võib-olla see polegi vajalik ja neile kõige sobivam. Praegu on nad end tunniajase nihkega graafikusse sättinud, nii et enne sööb Liisa ja siis kui Liisa lõpetab, sööb Kaspar. Vahel ta hakkab juba varem nihelema ja hädakisa tegema, siis on natuke kurb kuulata. Kusjuures Kaspar on suur jutumees meil, muudkui nõuab süüa ja ütleb, et aga ta nüüd sööks, aga kui tiss ette antakse, siis pole enam meest kuskil, vaatab niisama ringi. Nüüd ärkavad nad alati ise söögiajaks üles ka. Üsna täpselt iga 3 tunni tagant. Nii et homme hommikul saab siit kuulda suurt näljakisakoori kardetavasti. Tundub, et tulebki neid endid usaldada juba ja võib-olla oleks nad juba varem rohkem sööma hakanud, kui oleks nende järgi talitanud. Kusjuures keegi mulle midagi soovitama ju ei tulnud, pidin selle ise välja mõtlema. Ja all olekski see tegelikult raske olnud, sest ma ei oleks ju koguaeg nende juures saanud olla. 

Liisa jäi mul täna pesemata ja kaalumata, sest talle pandi 2 kanüüli kätte ja ma ei julenud neid nii palju mudida, et pluusi varukat sealt üle saada. Aga õhtul tuli jälle see kuri õde ja ütles, et tuleb kaaluda! Kutsugu ma teda ja ta võtab pluusi ära. Kui see nii hirmus oluline on, ju siis peab. Tegelt hakkasin hiljem mõtlema, et võib-olla on see narkoosiks vajalik info. Ja kuidagi pusides sain ma selle varuka ikka ära ja lapse kaalutud.
Liisa söömised: 36, 34, 56, 16, 42, 46+34 (kõigepealt sõi 46, aga kuna Kaspar hakkas ka nõudma, siis ma vist liiga vara katkestasin teda ja hakkas pärast uuesti nõudma ning sõi veel 34!), 44.
Kaspar tegi täna 2 uut isiklikku rekordit: kõigepealt 30 ja hiljem 34 ml! Kaspari tänased söömised: 16, 26, 30, 6, 16, 34, 4.
Liisa kaalus täna 2208 (+53) ja Kaspar 2252 (+22) g.

11.03.2014 - 73. elupäev

Täna ärkasin selle peale, et silmaarsti õde tuli lastele silmatilkasid panema. Seekord pidime ise alla silmaarsti juurde minema. Pakkisin oma lapsed teki sisse, üks ühte kaenlasse ja teine teise ning läksime. 

Kui eelmisel nädalal langes lõplik songa operatsooni otsus, siis täna langes teine kirves, mis meie peade kohal kõikus. Õigemini eelmine oli skalpell ja tänane laserkiir:) Sest silmaarst otsustas ikkagi Liisale operatsiooni ära teha. Kui kõigile sobib, siis tehakse see neljapäeval. Liisa viiakse siit koos anestesioloogiga silmakliinikusse, kus siis narkoosis tehakse laseroperatsioon, pärast viiakse ta 4. korruse intensiivi toibuma. Olenevalt tema ärkamisest ja seisundist tuuakse ta hiljem alla. Silmi jälgitakse ka peale lõikust veel edasi.

Pärast oma arst veel ütles, et tegelikult narkoosi all uuritakse enne silmi veel korralikult ja võib selguda, et polegi opereerida vaja. Samas kui laps niikuinii narkoosis on, siis on vast vähimagi kahtluse korral targem see ära teha. Ja oma arst ütles veel, et hiljem võib siiski selguda prillide vajadus. Ja veel lisas toibumise kohta, et oluline on, kuidas ta masinhingamiselt ära saab. Ja et ma võin teda vaatamas käia.
Küsisin söömiste kohta, et uue graafiku tõttu on meil nüüd 8 söögikorra asemel 7, et kas see on OK. Ta arvas, et on. Ja Liisale peaksin ikkagi peale söögi lõppu olenemata kogusest selle rinnapiimarikastaja koos 5 ml piimaga juurde andma. Et kui ta tõesti 60 ml sööb ise, siis ei pea. 

Kirurg pidi täna Kasparit vaatama tulema ja operatsioon peaks toimuma 2 nädala jooksul. Kuna see on plaaniline, siis on teatud järjekord.

Lisaks ütles arst, et issi võib tulla, aga kas me mahume siia kitsasse voodisse ära või peaksime edasi-tagasi kolima, kui perepalatit tahame.

Ja veel käskis ta mul õue minna. Et õed vaatavad lapsi ja pole mõeldav 2-3 nädalat 4 seina vahel olla ja et kodus ma ei istuks kogu aeg nende voodi kõrval ju. Ma ei usu, et õde oma posti mu laste nuttu kuuleb, aga õde lubas aeg-ajalt jalutada nende poole. Ausalt öeldes poleks ma ise sellise võimaluse peale tulnudki, aga tegelikult on loogiline, et ei saa nädalaid ainult palatis passida. Tõesti kodus ma ei istuks laste voodi kõrval ja ei valvaks nende und, sest kodus on muudki teha ja lisaks saaks neid näiteks monitori kaudu kuulata.

Nagu kiuste on alates laupäevast imeilusad ilmad ka olnud ja nii siis jalutasingi pool tunnikest. Tõesti oli õues mõnus kevad: päike paistis, linnukesed askeldasid.
Õues jalutades mõtlesin, et siin haiglas olles olen ma hakanud paljusid varem enesestmõistetavaid asju rohkem hindama. Nagu näiteks lähedasi, igapäevast pereelu argirutiini, kodu, liikumisvabadust, värsket õhku, isegi kodused tüütud kohustused nagu söögitegu, nõudepesu ja koristamine tunduvad praegu päris toredad olevat. Mees juba uuris, et ei tea, kas ma ikka oskan süüa teha veel:) Ega ei tea jah ja samuti ei tea, kas mul on aega süüa teha.
Ja mõtlesin veel, et haigla nõuab siinsetelt emadelt väga erinevaid iseloomuomadusi. Ühest küljest tuleb taluda rutiini, teisest küljest tuleb aga olla kohanemisvõimeline ja olla valmis muutusteks. Sest praktiliselt kõik päevad on siin muidu ühesugused, aga tihti tuleb kohaneda lapse uue terviseseisundiga ja uute inimestega sinu ümber. 

Kui tagasi jõudsin, siis Liisa oli vist just ärganud, niheles vaikselt ja tahtis emme voodisse ennast nihverdada, püksid oli ka juba jalast ära ajanud, et kiiremini pessu saaks. Siinsed püksid ei taha tal kuidagi jalas seista.

Kirurg täna ikkagi ei tulnud. Loodan, et see operatsioon ikkagi võimalikult kiiresti toimub. Arst sõnul pidid lapsed sellest hästi kosuma, aga mingi aeg meil läheb ikka ju nö kaduma.

Liisa söömised: 46, 20, 60, 44, 50, 46.

Kaspari söömised: -, 14, -, 2, 14, 12. Kaspar täna nii tubli polnud, kui eile, aga see võis ka nendest silmatilkadest olla, need pidid uimaseks tegema. Ja tõesti Kaspar oli vahetult peale seda nagu uimas:)

Liisa kaalus täna 2155 (+ 1) ja Kaspar 2230 (+16) g.

10.03.2014 - 72. elupäev

Öösel tehakse emmele ikka päris tittede trikke:) Päeval magavad nagu kotid, aga öösel niuksuvad ja nihelevad. Mingi aeg olin sunnitud magama nii, et mõlemad olid mul kõhupeal. Üks hetk, kui ärkasin, olid mõlemad käed surnud. 

Täna sai täis 37. rasedusnädal. Tähtajani jääb veel 3 nädalat, nii et nüüd oleks mõtet juba päevi lugeda. Ma olen algusest peale arvestanud, et me märtsi lõpus koju saame. Vahepeal tundus isegi, et äkki varem ja suur optimist minus arvas, et koolivaheajal saavad teised meile järgi tulla. Vaheaeg on järgmisel nädalal... Nüüd hakkan juba kartma, et oleme siin veel ka aprillis.

Öösel sõi Kaspar väga tublisti. Aga hommikul küsis Liisa ise end vabale graafikule, sest tahtis juba paari tunni pärast uuesti süüa. Ma ei saanud ju talle seda keelata:) Loogiline, et ta tunni aja pärast enam süüa poleks tahtnud. Tegelikult ei tahtnud ka 4 tunni pärast. Ja kuna 4 tundi on vaheks maksimaalne, siis olin sunnitud sondist söötma.

Eks vaatab, mis saama hakkab. Peaasi, et mõlemad korralikult sööks.

Arst tuli alles peale kella 3. Kurtsin Kaspari songa pärast ja ta lubas kohe kirurgiga konsulteerida. Või siis peale kella vaatamist lubas seda teha homme, sest tänaseks pidavat neil tööpäev läbi olema. Kuna ma nüüd reaalselt näen, et see põhjustab Kasparile vaevusi, siis ma tõesti loodan, et selle saab lähemal ajal korda. Kusjuures kui varem ütles arst, et tavaliselt kasvavad nad songast välja, siis nüüd ütles, et nii sügavalt enneaegsed tihtipeale ei kasva.

31. märtsil pidi lastele tehtama aju magnetresonants uuring. Siis on 40. rasedusnädal täis ja siis vaadatakse, kas aju areng vastab ajalise vastsündinu aju arengule. Ja esimest korda mainis arst kojuminekut! Et ei tea, kas me saame vahepeal koju ja peame siis selleks uuringuks tagasi tulema. Praegu ma kaldun arvama, et kui me peaksime nt nädal varem koju saama, siis isegi läheks vahepeal koju, aga kui vahele jääks paar päeva ainult, siis vist küll ei hakkaks reisima vaatamata valusale koduigatsusele.

Arst küsis, et kas mul siin igav ei ole. Et all ikka sagib rahvast, siin olen ainult nelja seina vahel. Tegelikult on esialgu tõesti mõnus ainult oma laste seltsis olla, aga ilmset pikapeale tahaks rääkida kellegagi, kes vastu ka räägib:) Palatikaaslane nr 2 sai täna koju, nii et siin korrusel mul tuttavaid rohkem polegi. Aga alumise korruse omad käivad söömas ja usun, et mõni neist ikka enne üles kolib, kui meie koju saame. Ja seebitan vaikselt issit, et ta peab meile siia appi tulema. Lugesin siinsest infovoldikust, et mitmikute isa haiglasoleku eest tasub samuti haigekassa, aga unustasin arstilt küsida, et kas me tõesti midagi ise maksma ei peaks ja kuidas see asi käib. Eks issil oleks vast ka esialgu siin harjutada julgem. Pole ta ju Kasparit saanud süllegi võtta, muust rääkimata.

Söömise kohta arvas, et Liisa on tubli, aga las esialgu sond olla, et see võtab ka minult pingeid maha. Ja et Kaspar on ka tublimaks läinud. Kui ma pudelit mainisin, siis ütles, et tavaliselt nad pudelist jaksavad igal juhul vajaliku koguse ära süüa, aga see jäägu tagavara variandiks. Et kui miski muu meid haiglas kinni ei hoia, siis söömise pärast ka ei hoita ja võib pudelist süüa. Aga et enne operatsiooni pole mõtet hakata proovima veel.

Tegelikult on Kaspar täna tubli olnud küll. Kõigepealt kordas oma isiklikku rekordit 22 ml ja siis ületas selle järgmisel koral süües 24 ml! Ma olen nüüd täna neid eraldi söötnud ja mulle hakkab tunduma, et äkki sellepärast ka Kaspar sõi paremini. Võib-olla talle nii sobib rohkem, aga võib-olla tõesti on tühi kõht lõpuks märku andnud.

Endine palatikaaslane nr 3 küsis, et kas mul on praegu sellevõrra kergem oma enneaegsete lastega, et mul juba on varem lapsed olnud. Ma ise arvan, et võib-olla on kergem. Muidugi võrdlusmoment puudub, aga usun, et varasema kogemuse põhjal on natuke julgem olnud neid "käsitleda". Muidugi on mul kogemus ajaliste vastsündinutega, kuidas neid mähkida ja imetada, enneaegsed on ikka hoopis midagi muud. Eriti, kui nad veel alles hoopis pisid ja haprad olid. Ja muidugi kaksikutega mul kogemust pole ju:) Just täna mõtlesin, et oleks pidanud 2 nukuga varem "kuivtrenni" tegema:) See mõlema sülle, sülest voodisse ja tissi otsa saamine on ikka paras võimlemine.

Täna sain üle nädala aja õhtusööki süüa. Täiesti mageda piima makaronisupi järgi tasus muidugi igatseda küll:)

Liisa söömised: -, 52, 40, -, 46, 46, 28.

Kaspari söömised: 18, 16, 4, -, 22, 24, 12.

Liisa kaalus täna 2154 (+8) ja Kaspar 2214 (+6) g. 

09.03.2014 - 71. elupäev

Kell 6 oli mul külmkapist piima vaja soojendada ja see võttis aega 30 minutit! Ma jõudsin vahepeal piima ära lüpsta isegi. Muidu pole väga hullu, aga söögigraafik läheb niimoodi sassi ja söögivahed jäävad liiga lühikeseks. Meil kipub niisamagi söömise peale kaua aega minevat. Võib-olla selles ongi asi, et neil pole lihtsalt kõht tühjaks läinud veel, kui ühe söögi lõpu ja teise alguse vahele jääb ainult 1,5 tundi?

Kella 9 söötmise magasin ma jälle sisse, see hakkab mul harjumuseks saama. Ärkasin seekord kell 9.20 Liisa näljakisa ja kakakaebuse peale. 

Peale lõunat otsustasingi hakata 3 tunni tagant söötma, mitte kindlatel kellaaegadel. Nii peaks nad vajaliku koguse siiski kätte saama. Vaba graafikut ma siiski rakendada veel ei julge, ma ei usu, et nad ise nõudma hakkavad. Ja pealegi eelistan ma, et nad ühel ajal söövad. Kella 18 söötmise ajal tundus, nagu see töötaks isegi, sest Liisa sõi 60 ja Kaspar 16. Liisa pole päeval sellist kogust veel söönud ja kusjuures ta ei jäänud peale söömist kohe magama, vaid nõudis mõne aja pärast lisa ja sõigi veel 14 ml. 

Täna ma ka ühtegi arsti ei näinud. Aga väga tore õde oli täna.

Õhtul käis palatikaaslane nr 2 jutustamas. Nemad saavad teisipäeval ilmselt koju, kui homne vereproov korras on.

Tänane õhtusöök jäi järjekordselt hiljaks! See toitlustamine siin ikka lonkab täiega. Kolm õhtut olen saanud siit ainult kohupiimakreemi. Täna oli ööooteks päris hea meekook, aga eelmisel õhtul lihtsalt küpsised! Külmkapp tühjeneb vaikselt, varsti peab kiirnuudlite kallale minema:)

Liisa söömised: 28, 28, 38, -, -, 60, 14

Kaspari söömised: 6, 4, 0, -, 10, 16, 0

Liisa kaalus täna 2146 (+26) ja Kaspar 2208 (+52) g. 

08.03. 2014 - 70. elupäev

Peale kella 3st söötmist saime enam-vähem magada. Kuna ma kell 3 lüpsta ei viitsinud, siis pidin kell 6 paluma piima soojendada. Siin on kogu korruse peale vist 2 õde pluss hooldajad, aga nii palju, kui mina olen õdede posti juures käinud, on see alati tühi ja pidi tükk aega ootama, enne kui kedagi tuli. 

Piima saab samamoodi nende kätte viia, nad panevad külmkappi ja siis palud soojaks teha vajaliku koguse. Muidugi võtab see päris palju aega, et õde leida ja et ta siis piima soojendatud saaks.
Kuna Liisa päris vajalikku toidukogust kätte ei saanud hommikul kell 6, siis järgmine söögikord tundus ta päris näljane olevat. Igal juhul tegi sellist näljakisa ja lutsis isukalt oma kätt. Pükstest oli ta ka juba välja pugenud, et emmel mähkmevahetus kiiremini läheks:)
Täna pidi ka mingi arst siin ringi liikuma, kurtsin hommikusele õele Kaspari songa pärast ja sain aru, et arst tuleb vaatama. Aga ei näinud ma kedagi. Eks siis peab esmaspäeval oma arsti ära ootama.
Palatikaaslane nr 3 küsis enne kolimist, et kas mul on hirm ka üleskolimise ees. Mis seal salata, muidugi oli. Et kuidas ma ikkagi nende kahega täiesti üksinda hakkama saan. Tegemist on muidugi üksjagu, aga pean hakkama saama. Kõige keerulisem on nad mõlemad sööma saada ja pärast krooksutada. Ühe käega last õigesse asendisse saada on päris raske, eriti kuna nad ise on alles täiesti "vedelad". Süldipulgad ütleks nende vanaisa nende kohta:) Samas on nad veel väga kerged, kokku ju 4,3 kilo. Kui mul all olid juba omad süsteemid välja töötatud, siis siin pidin uued välja mõtlema, et kuhu ma kelle panen ja mis järjekorras ma nad saan võtta.
Kõige rohkem kardan ma aga seda, et mul äkki magamatusest ja stressist juhe kokku jookseb. Et kuidas ennast siis kokku võtta. Ja kui jälle tunnen, et päev läheb päeva järel, aga midagi ei juhtu ja kojusaamine on ikka niiiii kaugel. Just täna skaipides tundsin jälle, kui väga ma koduste järele igatsen. Mitte sekunditki ei tahaks siin olla, kui ainult ei peaks.
Teine palatikaaslane küsis, et mis ma teen, kui mõlemad nutavad. Ilmselt üritan nad korraga sülle saada. Kui see ei õnnestu, siis pole midagi parata, üks neist peab ootama. Eks nad peavad tahes-tahtmata sellega leppima, et emme ei saa alati nende mõlemaga tegeleda.
Kaspar endiselt ei taha süüa. Mulle hakkab tunduma, et temaga peaks mingeid trikke tegema hakkama. On ta ju tegelikult juba pikalt harjutanud, aga ikka sööb 2 ml. Kuigi ta saab parema rinna alati. Äkki peaks proovima nibukaitset? Äkki ta tahaks üksi süüa ja teises asendis? Aga Liisa tahab ju ka süüa, kahte eraldi tundub veel keerulisem sööta. Viimases hädas hakkan juba pudeli peale mõtlema. Muidugi ega 2 kuud ega isegi kuu aega tagasi poleks ma isegi uskunud, et ma nad üldse rinnast sööma saan, sellest mõttes on ju väga hästi, kui vähemalt ükski sööks. Ja selle nimel siin haiglas kauem passida, et Kaspar tingimata rinnast sööma hakkaks, ma ka ei tahaks. Kuigi edaspidine pumpamine ka eriti hästi ei kõla. Oehh. Peaks esmaspäeval imetamisnõustaja ja arstiga rääkima, äkki nemad teavad mingeid trikke, kuidas ta sööma saada. Ma olen siiani oodanud, et tal ka mingi klõps käiks, nagu Liisal, et ühel päeval äkki lihtsalt sööb rohkem. Aga senini pole seda juhtunud. Samas võib-olla ma ootangi Kasparilt liiga palju, kuna Liisa on lihtsalt liiga tubli olnud.
Õhtusele õele kurtsin uuesti Kaspari songa pärast. Tema küsis, et kas arst vaatas. Ma ei tea, kas ma oleksin pidanud ise seda arsti kusagilt otsima minema? Ta katsus ka, et on jah gaasid, aga muidu kõht on pehme. Ja et kui punnitab, siis rohkem. Homme pidi dr Toome arstiks olema, et tema tuleb vaatab siis.
Kaspar vist kuulis, kuidas ma kõigile kurtsin, et ta ei söö ja tundis, kuidas ma vaikselt pisaraid siin valasin, igal juhul kell 21 sõi ta tublid 18 ml.
Õhtul lubati mind isegi duši alla ära käia:) Täna tundub Kaspar natuke rahulikum olevat ka, ehk saab öösel magada isegi. Kusjuures arst hoiatas mind enne üles kolimist, et esimene öö on kindlasti magamata. Aga tema mõtles, et ma ise olen nii ärevil ja närvis, et ei saa magama, mitte Kaspari gaaside pärast.
Liisa kaalus 2120 (+26) ja Kaspar 2156 (+50) g.
Liisa söömised alates kella 3st öösel: 42, 32, 46, 0, -, 42, 22, - (- tähendab, et üldse ei proovinudki süüa, 0 kui üritas, aga ikka ei viitsinud:))
Kaspari söömised: 10, 0, 2, 0, 6, 2, 18, -.

07.03.2014 - 69. elupäev

Hommikul kell 9 laste juurde minnes küsis õde kohe, et millal ma kolida tahan, et tema teada peaks tuba vaba olema. Siis selgus, et ikka pole veel vaba, aga kohe saab. Pakkisin siis asjad kokku ja mõtlesin, et see oleks küll jama, kui jälle siin lahti pakkima peaks. Kella 12 ajal oli Liisa voodi Kaspari oma kõrvale lükatud ja tema koha peal oli juba päevitaja kuvöös. Liisa voodile oli ka juba järjekord:) Nimelt üks lapsuke tahtis kuvöösist välja, aga osakonnas on praegu nii palju lapsi, et voodid on otsas. Kaspari voodi minevat remonti:)
Arst ütles, et Liisale praegu ei taheta südame ultraheli teha, enne kojuminekut siis. Et lapse seisundi pealt on näha, et see auk pole suuremaks läinud ja edaspidi siis jälgitakse, kuni sulgub. Et niikuinii saame 2 aasta jooksul siin korduvalt käia erinevatel uuringutel.
Küsisin Liisa kinnise nina kohta ka. Arsti arvates on see nii siinsest kuivast õhust kui ka sondist. Ja see võivat veel pool aastat hiljemgi probleemiks olla. Aitab füsioloogilise lahusega loputamine ja rinnapiim pidi samuti niisutama. Samuti teeb rinnapiim nina "rasvaseks" ja konnid ei jää enam nii hästi kinni. Aga seni, kuni sond on, ei tohi bakterite pärast rinnapiima ninna panna. Jube kahju on neist väikestest nohisejatest, niigi raske neil see hingamine. Ja need ninad on ju niiiii väikesed. 

Lõunale minnes nägin, et "meie" tuba koristatakse ja lõunalt tagasi tulles ütles õde juba, et võin asjad ära viia, kõige viimasena lähevad lapsed. Tassisin siis kodinad üles (kusjuures 2 kotti olid puhtalt söögiga:)), õde võttis ühe ja mina teise lapse ning üles me kolisimegi. Päris luks tuba on. WC ja duširuum siinsamas, laste pesuks kraanikauss, mähkimislaud, imikukaal. Teine lastevoodi toodi ka. See on päris hea, et üle mitme kuu ei pea ma arvestama mitme võõra inimesega. Ainult oma lastega, kelle vajadused on niikuinii kõige tähtsamad minu jaoks.
Üleval peab esialgu endiselt lapsi kraadima, kuni on kindel, et nad temperatuuri hoiavad. Aga mässude kaalumistest pääsesin, seda pole enam vaja! Päevas korra peab lapsed ikkagi ära pesema-kaaluma. Aga siin näiteks pole lastele ihupiima, Bepantheni kreemi ega neid väikseid lapikesi pepu pühkimiseks. Iga mähkmevahetuse ajal nagu ei viitsi kraani all pesta neid. See ju jahutab neid ka rohkem.

Kasparile pandi igaks juhuks monitor ka veel. Arsti sõnul minu südame rahustuseks. Ja see hakkas kohe piiksuma, kusjuures all ma polnud mitu päeva piiksugi kuulnud. Aga Kaspari kõht mulises ja mulksus ning kui ta neid välja punnitas, siis hapnikutase langes. Nii et ehmatas ausalt öeldes natuke ära küll. Kuigi ma nägin, et reaalselt polnud lapsel peale punnitamise muud midagi viga.
Õhtusöögist jäin ma ikkagi ilma, kuigi olen söökla kõrval. Ootasin küll viimase hetkeni enne Kaspari pesu, aga 17.20 polnud söögi lõhnagi, kuigi siis oleks pidanud söömine algama. Raseduskriisi nõustaja käis hiljem minu juures ja tõi mulle siis kohupiimakreemi. Õnneks käis ka tädi päeval ja tõi mulle jälle oma sööklast süüa:) Palat on küll söökla kõrval, aga puhkeruum koos külmkapi ja mikrolaineahjuga on jälle koridori teises otsas.
Kui ma oma arstile kurtsin, et sööma ei jõua, siis ütles, et ma peaksin sellega harjuma, et järgnevad 2 aastat on selline trall. Ja imetamisnõustaja arvas, et nii peab mulle ka sondi panema:)
Kui ma Kasparit pesin ja kuivatasin, siis ma avastasin ehmatusega, et need gaasid on tal seal songas. Kõik mulksus ja mulises, kui ma natuke muljusin neid. Ilmselt ta sealt ei saa neid enam välja punnitatud ja pigem vastupidi, mida rohkem ta punnitab, seda rohkem sinna läheb. Küsisin õe käest ka, kas see on normaalne, et "kotid" mulksuvad. Pidi olema normaalne ja ta peabki ise punnitama, kuigi mulle see küll normaalne ei tundu. Nii meil siis mööduski õhtu ja öö suhteliselt rahutult. Kella 22st mõtlesin ka väikese uinaku teha veel, aga sellest ei tulnud midagi välja: kas piiksus masin või nuttis Kaspar. Minu kõhu peal oli rahulikult ja voodis ka kõhuli tundus tal natuke kergem olevat. Kell 1-2.30 me ka suigatasime ainult nii, et Kaspar oli mul kõhu peal. Nii et hakkab pihta! Püüdsin küll temaga võimelda, et aidata gaase välja, aga see ei tundunud väga aitavat.
Liisa sõi täna väga tublilt. Ainult ühe korra jättiski vahele, aga sõi 61, 22, 42, 34, 24 ja 20 ml. Kaspari panin ka iga kord rinnale, aga isegi kui ta oli üleval, siis tissist ta ikkagi huvitatud ei olnud eriti. Sõi siiski kolmel korral, aga ainult 6, 12 ja 2 ml! Ei saa aru, mida ta ootab. Selle aja peale võiks ta vähemalt suuremaid koguseid süüa isegi kui ta iga kord süüa ei viitsi. Muidugi arst ütles ka hommikul, et ega nad ei peagi sööma, et imemisrefleks kujuneb välja alles 34. rasedusnädalal, meil on 36. Ja see, et Liisa niiii tublisti sööb, on tegelikult ime. Järgmisel nädalal võib-olla proovime uuesti sondi ära võtta. Sondi äravõtmisega tuleb lisaainete andmisega mängida, enne oli hea enne sööki süstlast sondi lükata, vahepeal pidin siis lutipudeli luti sisse süstlast laskma ja utsitama Liisat see sealt ära imema. Aga näiteks 5 ml FMS-i söömise peale talle vist tundus, nagu oleks juba söönud:)
Ärgitasin issit ka, et nüüd ta peab meile külla tulema uuesti. Siia peaks saama ta nüüd ööseks ka jääda. Saab ka rahulikult harjutada, enne kui kodus trall lahti läheb.
Liisa kaalus täna 2094 (+43) ja Kaspar 2106 (+36) g.

06.03.2014 - 68. elupäev

Õde tuli mind äratama 3.45 ja Liisa sõi 28 ml. Õde oli natuke kahtlev, aga arvasin, et ta tavaliselt kell 6 sööb alati tublisti, et vaatame siis. Ja ta sõi siis lausa 71 ml! Kaspar sõi ka tublid 16 ml.
Küsisin dr Toomelt söögiaegade kohta, aga tema laiutas ka käsi, et teda kuulda ei võeta! Uskumatu ikka! Söök on olemas, selle eest makstakse, aga kellegi idiootsuse tõttu ei saa (imetavad) emad õhtuti süüa! Dr Toome arvas, et emad peaks ise pöördumise tegema.
Lisaks ütles ta, et tegelikult oli meie jaoks ka eile üks tuba vabanenud, aga meie arst arvas, et see pole meile piisavalt hea:) See pidi olema teiselpool koridori otsas, esiteks on seal kodust tulnud lapsed, kes võivad viiruseid levitada ja teiseks on see sööklast liiga kaugel. Nüüd saame homme esimese palati, mis on kohe söökla kõrval:) Kaksikutel on ikka mingid privileegid ka. 

Arst vaatas hommikul natuke kahtlevalt Liisa söömist ja käskis siiski sondi tagasi panna. Et ta peaks ikkagi vähemalt 30 ära sööma, pluss siis 5 ml piima lisaks FMS-iga segatult. Et sond pannakse küll tagasi, aga võib toita nii nagu sondi poleks. Õde aga arvas, et ootame veel natuke. Kella 15 ajal sõigi ta tublisti 36 ml ja lükkas sondi panemist veel edasi. Aga kella 18-ks oli jaks otsas, sest sõi ainult 21 ja midagi polnud parata, tuli sond tagasi panna. Kui hooldajale läksin ütlema, et Liisa sõi 21 ainult, siis ta sai aru, et ma tahan 21 ml piima külmkapist. Tegelikult tahtsin sondi:) Ja siis pandigi. Eks ma muidugi aimasin, et nii läheb, aga ikka natuke lootsin ka, et Liisa ongi nii tubli. Samas peaksingi ma rohkem tähelepanu pöörama hoopis Kasparile, mitte Liisat liiga palju utsitama. Kaspar sõi ka tublisti 17 ml, aga kahest korrast päevas on ikka vähe.

Arst vaatas ka Kaspari songa ja nägu läks üsna tõsiseks. Ma ise olen ka vaatanud, et algul oli tal song ainult siis, kui punnitas, nüüd aga kogu aeg. Ja arst arvas ka, et vist ikka on vaja lõikust. Et järgmisel nädalal võiks kirurgiga konsulteerida. See küll pikendab ilmselt meie haiglasolekut, aga ta arvas, et parem oleks see siiski siin ära teha. Et kui peaks hiljem kiirkorras siiski operatsiooni vaja minema, siis Saaremaalt on raske siia tulla õigeks ajaks. Samas ikkagi lõigatakse ainult siis, kui on kindel, et ta ise sellest välja ei kasva. Oeh jah. 

Õhtuks oli seega päris palju emotsioone jälle kogunenud, nii et tuju oli üsna kehv. Ja kõigele lisaks magasin ma kella 24se söötmise maha. Sellist asja pole minuga veel juhtunud. Mõtlesin, et magan ühe tunnikese enne viimast söötmist, aga ärkasin hoopis natuke enne kella 2! Ilmselt ma kella ei kuulnud, samuti mitte palatikaaslaste toimetamist ning ka õde äratama ei tulnud. Jube piinlik oli! Õnneks juhtus tore õde Jekaterina olema, kes oli kõik ära teinud ja õnneks oli mul külmikus piima. Keegi tissi ka ei tahtnud. Oleks mõni kuri õde olnud, oleks veel sõimata ka saanud. Nii et siis selline väike puhkus enne homsest algavat öist tralli. Ausalt öeldes kulus see tõesti vägagi ära.

Kaspar läks täna Liisast mööda, aga see pole ka ime, sest Liisa toitis ennast ise 24 tundi, Kaspar aga muudkui laiskleb ja saab rohkem süüa ka. Liisa kaalus täna 2051 (+13) ja Kaspar siis 2070 (+54) g. 

Liisa sõi 28, 71, 23, 36, 21 ja 24 ml. Kaspar 16 ja 17 ml, rohkem teda äratada ei õnnestunud.

5.03.2014 - 67. elupäev

Hommikul liikusid jutud, et kolime reedel üles. Siis tuli dr Toome ringkäigule ja ütles, et täna peaks meile tuba vabanema. Ja siis oma arst ütles ka, et peaksime täna kolima, aga läks üles uurima, mis seis on. Hakkasin siis juba asju kokku pakkima. Siis aga tuli arst tagasi ja ütles, et ikka täna ei saa. Aga reedel kindlasti!

Kasparil võtsime vesivoodi ära, prooviks. Kui temperatuur püsib, siis tagasi ei panda.

Kuna Liisal pidi olema täna sondi vahetus, siis otsustasime arsti ja õega, et ei pane uut, vaid vaatame, kuidas ta ise hakkama saab. Ta näeb nii armas välja ilma sondita:) Ja ta võib vaba graafiku alusel süüa, võib-olla siis reguleerib ise paremini. Täna ta oli muidu tublisti söönud: 28, 20, 36, 13, 29 ml, aga kella 9se söömise jättis vahele. 

Muidu on kõik tore, aga kuna sondi ei ole, siis tähendab see seda, et ma pean ka öösel kell 3 tulema Liisat söötma. Niipalju siis magamisest:) 

Täna kaalusin tükk aega, mida vaba tunnikesega teha, kas magada või õue minna, sest õues oli imeilus kevadilm. Otsustasin õue kasuks, sest magada saan ma ehk üleval ikkagi ka, aga õue enam ei saa. Õues jalutades mõtlesin, et minu haiglasoleku ajal on 3 aastaaega vaheldunud: haiglasse tulles sadas vihma ja olid pluss kraadid, seega ehtne sügis, vahepeal tuli lumi ja kõvad külmakraadid ehk tõeline talv ja nüüdseks on lumi sulanud ja linnud laulavad ehk kevad on käes.

Meie palatisse tuli täna veel üks emme, nii et nüüd oleme jälle 4kesi. Ma vist tean ka, miks ühte palatit tühjana hoitakse, kui kõik teised on täis: mulle tundub, et õed käivad seal öösiti magamas:). 

Tundub, et söögiaegadega pole midagi ette võetud ja nii tuli ilma piimasupita hakkama saada. Mitte, et ma seda niiiii väga saada tahangi, aga asi on põhimõttes. Ei ole normaalne imetavaid emasid söömata jätta.

Õhtul skaibis teatas mees, et meil on veel perelisa tulnud, et arvaku ma ära. Ma ei osanud nagu üldse arvata, pole kuulnud, et keegi titte ootaks. Vihjeks oli, et neid on rohkem kui 2. Veel suurem hämming. Ja siis teatas mulle, et meie koer olevat aida alla pojad toonud. Et oli sealt välja tulnud ja kui ta vaatama hakkas, mis ta seal teeb, siis oli niutsumist kuulnud. Ma vaatasin küll, et ta oli natuke paksemaks läinud, enne tal ribid paistsid täitsa, aga nii paks ta polnud, et oleks kutsikaid kartma hakanud. Ja ta nönna noor ka veel ju:) 

Kaspar sai ka täna 2 kilo täis ja kaalus 2016 (+55) g. Liisa kaalus 2038 (+18) g. 

4.03.2014 - 66. elupäev

Kaspar tegi täna hommikul kell 6 oma söömisrekordi: 22 ml. Ja Liisa sõi 50! Ilmselt oli piima ka rohkem, nii et oli ainult mõlema neelamist kuulda:)

Täna nägin arsti ka. Ütles jah, et inhalatsioonid on läbi, koffeiini enam ei anta, ühesõnaga kõik võimalikud ravid on ära jäetud. Ainult lisaained. Kopsupilti tema arvates ka teha vaja ei ole enam, et pigem näitab laste seisund seda paremini. Küsisin Liisa söötmise kohta. Ta arvas, et kui ta nt mingi 35 ml tõesti sööb, et siis pole vaja juurde anda. Ja korra isegi arvas, et äkki võtaks sondi isegi ära, aga samas ta jätab ju ikkagi mõned söögikorrad vahele. Ja arst arvas, et kuna me niikuinii Kasparit järgi ootama peame, siis pole vaja ka Liisaga kiirustada:) FMS-i ja veresuhkru taseme tõusu kohta ta arvas, et Liisa on sellest välja kasvanud ilmselt. Et talle tehti kõikvõimalikud proovid, et välistada suhkruhaigus ja seda tal ei ole. 

Ja üks väga hea uudis oli tal veel: kui üleval meile tuba vabaneb, siis saame sinna kolida! Et meile oleks ikka tervet tuba vaja, et meid kuhugi nurka panna ei saa:) Arst ütles, et ma peaksin siis psühholoogiliselt olema valmis kolima. Olen valmis:)

Täna tehti mõlemale järjekordne silma uuring. Mõlemad on 2. staadiumis endiselt ja praegu operatsiooni ei vaja. Järgmisel nädalal vaadatakse jälle. Silmaarst arvas, et ei maksa selle operatsiooniga kiirustada, et mida suurem laps, seda kergemini ta narkoosi ja kõike seda talub. 

Kella 9 paiku ilmus õdede juurde paber uute söögiaegadega. Hommikusöök on nüüd 9.00-10.00, lõunasöök 13.00-14.00, need nihkusid ainult veerand tundi varasemaks ja pole hullu. Aga mis nad õhtuga teinud on: õhtusöök 17.20-18.00 ja ööoode AINULT imetavatele emadele 20.30-21.00. Need kaks viimast söögikorda on täpselt laste söögiaegadel ja mitte kuidagi ei jõua sööma. Kurtsin siis kõigepealt õdedele muret. Nemad leiavad ka, et need ajad ei sobi, aga nad isegi ei tea, kelle poole pöörduma peaks. Siis tuli osakonna juhataja dr Toome parasjagu ringkäigule ja õde soovitas tema poole pöörduda. Kurtsin siis temale muret. Ja tuli välja, et ta üldse ei teagi sellest midagi. Toitlustusosakond otsustas lihtsalt ja pole vaevutud isegi teatama, rääkimata varasemast läbirääkimisest! Ega midagi, tuleb kas lapsed nälga jätta või siis ise nälga jääda. Loodetavasti suudab dr Toome midagi ära teha. Igaljuhul minul jäi õhtul söömata. Täna polnud sellest hullu, sest tädi käis külas korraks ja tõi mulle paneeritud kala riisiga ning vastlakukleid. Aga mis saab teistel õhtutel?

Kuna silma uuringuks pandi lastele mingeid tilkasid silma, mis pidid lapsed natuke uimaseks tegema, siis täna söömisest eriti midagi välja ei tulnud. Liisa sõi kella 3 ajal 33 ja Kaspar kell 21 13 ml, Liisa vist kinnise nina pärast ei saanud süüa hästi, pusserdas niisama. Tal kogunevad millegipärast õhtuks päris koledad konnid ninna. Enne kella 24st söötmist tegi õde nina puhtaks ja Liisa sõi kohe 25 ml.

Liisa ületas täna 2 kilo piiri ja kaalus 2020 (+80!) g ja Kaspar mõistagi temast ette ei jõudnud, sest kaalus 1961 (+24) g.
Käisin täna igaks juhuks poes ja ostsin natuke süüa tagavaraks. Tundub, et kulub väga ära, kui nad söögiaegu uuesti ei muuda.

3.03.2014 - 65. elupäev

Täna sai täis 36. rasedusnädal.

Arsti täna kahjuks näha ei õnnestunud, aga mingi aeg oli ta ilmselt käinud ja mõned korraldused andnud. Kasparil vähendati vesivoodi temperatuuri ja Liisal tõsteti söögikogust: kell 18.00 41 ml ja kell 24 juba 42 ml. Lisaks on mõlemal ära jäetud inhalatsioonid, kuna lõunapaiku viis hooldaja inhalaatorid minema.

Vesivoodist rääkides siis ühel õhtul oleks Kaspar peaaegu päris tõelise vesivoodi saanud. Inhalatsiooni tehes tundsin, et midagi tilgub mulle jala peale, aga mõtlesin, et see kuidagi sellest inhalatsiooni torust tuleb. Hiljem Kaspari mähet vahetades aga avastasin, et lina üks nurk on ligemärg! Ja sealt siis ilmselt see vesimadrats tilkuski ja juba põrandale. Õde siis tõi talle uue:)

Kella 3 ajal päeval tuli imetamisnõustaja vaatama, kuidas meil läheb ja kuidas ma pumbaga rahul olen. Ta vaatas ka, et Liisa on tubli olnud. Ja arvas, et kui ta nt sööb mingi 35 ml ise, siis poleks vaja sondist juurde andagi, et äkki ta siis järgmine kord sööb rohkem. Aga kui ta järgmine kord hoopis magab? Või ajab tühi kõht ta üles? Peaks arstilt järgi küsima. Et mis kogusest alates ma ei peaks juurde andma. Ja veel arvas imetamisnõustaja, et ma võiksin ka kell 3 öösel vaadata, mis nad teevad. Ma olen seda tegelikult isegi mõelnud, seda enam, et 3. korrusel peab ka öösel lapsi ise söötma. Aga ma natuke pelgan seda veel, sest 5 tunni ööune asemel saan ma siis magada 3 tundi ja ma kardan, et kaua ma niimoodi vastu ei pea. Kolmandalt korruselt on lootust varsti koju saada. Siin aga hakkan praegu juba kergelt soodastuma. Asjad ei seisa meeles enam. 

Täna sõid lapsed koos ainult kell 6 hommikul, ülejäänud kordadel sõi ainult 1 või magasid mõlemad. Liisa sõi ainult 3 korda: 25, 31 ja 35 ning Kaspar ainult 2 korda: 1 ja 7.

Haiglarutiinist on täiesti kopp ees. Iga söögikord on enam-vähem sama ja nii päevast päeva. Väike vaheldus on päeva keskel kaalumine-pesemine, seda ootan lausa hommikust saadik, kuna peale seda tean, et enamus päevast on läbi jälle. Ja väike vaheldus on oodata, kas ja kes süüa tahab:)

Täna ootas mind riietehoiutädi juures üks tore üllatus. Aitäh, Eneken, veel kord selle kotitäie riiete eest! Nüüd pole karta, et lapsed esialgu paljaks jääksid:)

Kuna täna täitus järjekordne rasedusnädal, siis toimus lisaks kaalumisele ka mõõtmine jälle.

Liisa: 1940 (-6) g, pikkus 43 ja peaümbermõõt 30,5 cm.

Kaspar: 1937 (+20) g, pikkus 41 ja peaümbermõõt 31,5 cm. 

See on väikseim kaaluvahe, mis neil senini olnud on, saab näha, kumb homme juhib. Kaspar muidugi on kaval ja ei viitsi ise söömisele energiat kulutada:) Aga ma räägin talle kogu aeg, et ta peab ka rohkem sööma hakkama, muidu me lähme Liisaga koju ja tema peab siia jääma.

Meie palatisse tuli täna uus ema, nii et nüüd siis oleme 3kesi.
Õhtul pidime peaaegu söömata jääma. Nimelt 10 minutit enne kella 6 tuli lastepalatisse üks õde ja teatas, et söögiaeg on muutunud ja õhtusöök on kella 6-ni. No tore! Meil oli laste söötmine ju alles pooleli. Õnneks olin just Liisa tissitamise lõpetanud ja õde lubas Kasparile süüa anda nii kaua ja sain ruttu sööma minna. Aga selline asi ei ole normaalne! Oleks siis päeval kusagil mingid sildid üleval olnud või vähemalt söögiaja alguses tuldud ütlema. Õhtusöögiks oli piimanuudlisupp ja porgandipirukas, täitsa tasus minna:)

1. ja 2.03.2014 - 63. ja 64. elupäev

Kaks õhtut magasin ma traditsioonilise blogi kirjutamise aja õhtul maha, sest unevõlg hakkas väga tunda andma. Praegu on ööuni mul kell 1-5 ja 7-8, seega kokku 5 tundi ja nii igal ööl. Ja ega päeval ka väga aega magada ei ole, sest selliseid vahepause, kus tund aega midagi tegema ei pea, ei olegi eriti. Ikka pean kas ise sööma või duši all käima või skaipima. 

Ega nende 2 päeva jooksul ei juhtunud ka midagi erilist.

Laupäeval oli Liisa supertubli sööja. Sõi 5 korral ja alati üle poole vajalikust kogusest: 26, 35, 24, 30 ja 24 ml. Kaspar sõi 4 korda: 1, 6, 6 ja 12 ml. 

Laupäeva hommikul oli paras ehmatus, kui õde teatas, et mul külmkapis polegi piima! Ilmselt öine õde oli mingil põhjusel ära visanud, kuigi tavaliselt nad alati küsivad-pärivad, et kas mingi piim ära visata või millist kasutada. Nüüd siis niiviisi! Kogu mu süsteem läks sassi, sest pidin siis peale kella 6-st söötmist kohe vajaliku koguse välja lüpsma. Esiteks läks aega rohkem ja teiseks tavaliselt ma saan kella 6-st lüpsist ka järgmiseks ööseks tagavara, sest siis on kõige rohkem piima. Nii et ma olin väga nördinud sellise asja peale.

Laupäeval toodi meie palatisse intensiisivst uus laps, poiss. Kaalu poolest suurem kui minu omad, aga kuvöösis. Ema tal praegu haiglas ei ole, aga käisid koos mehega vaatamas. 

Laupäeva hommikul oli imeilus ilm, aga kui mina peale kella 4 õue jõudsin, siis nii ilus enam polnud.

Liisa kaalus täna 1910 (+31) ja Kaspar 1890 (+21) g. Liisa vist ei tahtnud, et Kaspar talle järgi jõuab:)

Aga pühapäeva hommikul sadas tihedat lund hoopis! Hea, et ma laupäeval õues ära käisin, kuigi hirmus kiusatus oli magada. Sain siis pühapäeval hoopis magada.

Pühapäeval oli ka Liisa tubli sööja, kuigi kogused olid väiksemad: 40, 26, 15, 16 ja 10. Kasparil 2, 10, 1 ja 10.

Hommikul avastasin, et Liisale antakse FMS-i jälle. See on üks rinnapiimarikastaja (peamiselt vist valgud), mis Liisale varasemalt ei sobinud, kuna ajas veresuhkru kõrgeks. Küsisin õelt, et kas veresuhkrut siis ka kontrollitakse, aga polevat ette nähtud. Saab näha, mis Liisa teeb. Vähemalt hapnikutase tal ei langenud, ma ei tea, mis sümptomid üldse peaks olema. Õhtul korra tundus küll, et ta hingeldab kuidagi rohkem, aga see võis ka söömise tõttu olla. 

Pühapäevane õde kiitis, kui suureks ikka mu lapsed kasvanud on. Viimati olevat ta meie palatis tööl olnud, kui Kaspar oli just alla tulnud, seega tõesti nad on vahepeal kasvanud.

Õhtul oli nii kurb kuulata, kuidas uus poiss kuvöösis nuttis, aga keegi teda lohutama ei tulnud. Nad ju nutavad üsna vaikselt ja kuvöösist ei kostu see vist üldse õdedeni. Niikaua, kui monitor piiksuma ei hakka, õed vähemalt ei tule. 

Õhtul käis täditütar mul külas ja tõi mulle lõhepastat! Mmm, küll see oli hea!

Liisa kaalus täna 1946 (+36) ja Kaspar 1917 (+27) g.