Kevadised kassid

Küll seal lasteaias ikka jagatakse tarkust!

Ükspäev Karl teatas mulle, et õpetaja rääkis lasteaias, et kui kevadel isane kass mõned päevad kadunud on, siis ei tasu sellepärast muretseda - küllap ta on läinud omale naist otsima, et paarituda. Ok, hea teada:)

Ja ühel õhtul ei tulnudki meie Nullu koju, järgmisel päeval ka näha polnud ja isegi mitte kolmandal. Küsisime siis Karlilt, et ei tea, kus meie kass küll olla võiks. Karl arvas, et ju ta siis läks naist otsima. Narrisime teda edasi, et miks ta seda naist otsima läks. Karl: "Selleks, et paarituda!" Issi küsis seepeale, et kas meie emmega siis ka paaritume:) Karl: "Ei, kassid paarituvad, inimesed armastavad!"

Lapsesuu

Telekast tuleb Kälimeeste uue hooaja reklaam. Karl tuleb minu juurde:
"Emme, tead, Kälimeeste uus hooaeg algab!" Vastan, et ma ei vaata tavaliselt seda seriaali.
Karl: "Aga tead, Rebekkal on uus mees. Sa peaksid ikka vaatama!"

Loeme õhtujutuks "Lotte reis lõunamaale". Parasjagu on käsil peatükk, kus Lotte, Pipo ja Klaus teevad 3 kassi asemel teatrietendust. Klaus mängis rüütlit, Pipo lohet ja Lotte saab peaosa. Karl küsib selle peale, et kas kõhuosa ka olemas on? Või jalaosa?

Pisike põder

Ükspäev, kui poisid olid toas pakasevangis, käisin pesu kuivama viimas ja tagasi tulles rääkisin, et ma nägin lumel kellegi jälgi, aga ei saanud aru, kelle omad olid, sest natuke lund oli peale sadanud. Poisid asusid kohe arutama, et kelle jäljed need küll olla võiksid. Sannu arvas, et põdra omad. Ma olin kahtleval seisukohal ja ütlesin, et minu arvates ei olnud põdra omad, sest jäljed olid pisemad. Selle peale Sannu arvas võidukalt: "Ju siis oli pisem põder!" Järelikult:)

Siin ongi pilt, kuidas poisid järgmisel päeval luupidega lumel neid jälgi uurivad, sest ma ikka viitsisin pildid fotokast arvutisse ja arvutist blogisse meelitada:

See jutujupike jõudis meieni läbi lasteaia õpetajate ja pärit tegelikult kevadest.

Natuke peale Sannu lasteaeda minekut hakkas seal käima veel üks pisike poiss, kelle vanem vend samuti suuremate rühmas oli. Ilmselt oli väiksemal vennal halb tuju ja õpetaja tuli suurte rühma suurt vennat kutsuma, et see äkki suudab lohutada. Suur venna aga ei tahtnud eriti minna. Karl oli selle peale teda julgustanud: "Mine, mine! Mind hoiavad ka emme-issi sellepärast lasteaias, et ma saaksid venna meelt lahutada ja lohutada."

Karl ei leia kunagi oma asju üles, isegi kui need tal nina all on. Ükspäev oli tal jällegi kadunud midagi ja ma siis riidlesin temaga, et kuidas ta midagi üles ei leia ja et ta on nagu pimekana. Karl arvas selle peale: "Pimekukk ikka!"
"?"
Karl: "Ma olen ju poiss!"

Aprillinaljad

Paar päeva enne 1. aprilli sõidan poistega kodupoole.

Karl: "Eks emme, ülehomme on see päev, kui aprillinalja tehakse?"

Vastan, et on jah. Ja küsin juurde, et kuidas seda aprillinalja tehaksegi. Karl: "Näiteks ütled, et siga lendab ja siis ütled aprill, aprill!" Peale natukest mõtlemist lisab: "Aga kui ma praegu nalja teen, kas ma siis pean ütlema märts, märts?"

Aga aprillinalja tegid meil mõlemad poisid usinalt, küll lendasid sead ja kotkad ning kitsed olid teepeal. Iga nalja peale võidukas hüüe: "Aprill, aprill!", mis keeruka täheühendi tõttu kummalgi korrektselt välja ei tule. Sannul "Apill!" ja Karlil kõlas rohkem nagu "Apirl!".

Nägin üks õhtu kooriproovist tulles meie tee peal kahte (ilmselt) kährikut, jooksid tükk aega auto ees. Rääkisin siis Karlile ka, et ma neid nägin ja et olid teised sellised paksukesed (kohev karv ilmselt jättis sellise mulje). Karl arvas selle peale suure eneseteadlikkusega: "Ju need siis olid emased!" Muidugi, täiesti arusaadav: kui paksud, siis emased:) Uurisin siis järgi, et miks ta nii arvab. Karl seletas: "Noh, kui emastel hakkavad pojad sündima, siis neil ju on suur kõht." See kõlas juba palju paremini:)

Karlil tuli eile õhtul kilde lausa varrukast:)
Mängisime mänguloomadega:
Karl: "Mis sinu nimi on?"
Emme: "Kätlin"
Karl: "Mis sinu issi nimi on?"
Emme: ütlen oma isa ehk Karli vanaisa nime
Karl: "Ei-ei, see issi, kes siin on, noh, kes aitab sul lapsi hoida"

Ütlen issile edasi, et tema on see, kes aitab lapsi hoida, mille peale issi konstateerib, et ega ta muuks ei sobigi ja ta on nii kasutu. Karl üritab lohutada: "Ei issi, te mõlemad emmega olete kasutud."

Sama hetkel Sannu kurdab issile, et tatt on, vaja ära pühkida. Karl kohe hõiskab, et näe, selle jaoks ju ongi issit vaja, issi pole üldse kasutu!

Sannu teeb emmele "soengut" ja kammib juukseid. Siis mõtleb ta sama issiga teha. Seisab issi taha, proovib kammida, aga midagi nagu kammi alla ei jää ja tõdeb siis: "Issil väiksed juuksed." Vaatab siis uuesti emmet ja ütleb: "Emmel suured juuksed."

Järjekordselt tegi Sannu midagi täpselt suure venna eeskujul. Karl kommenteeris: "Üks part ees, teine hani taga!"

Lapsesuu

Sannu peseb käsi. Karl ütleb, et Sannu ei laseks veel niisama joosta ja kraani kinni paneks. Lisab siis: "Sa ei taha ju, et me jälle Mamma juurde minema peaks?" Arusaamatult küsisin, et kuidas need omavahel seotud on. "Muidu saab ju vesi otsa ja me peame Mamma juurde minema jälle," vastab Karl. Hea mälu ja hea seostamine:)

Juttu on Karli lasteaiakaaslasest ja tema väiksemast õest. Küsin, et mis selle Eriku õe nimi on. "See ei ole õde, see on ju vend!" Tean päris kindlasti, et tegemist on tüdrukuga ja nime suhtes jõuame järeldusele, et see on Elis. Ütlen, et Elis on ju tüdruku nimi, siis ta peab õde olema. Karl arvab: "Ei ole õde, ikka vend on. Ta on ju väiksem!" Kuna Sannu on noorem ja venna, siis järelikult kõik nooremad peavad olema vennad:)

Väike heategu igasse päeva.

Eile hommikul juhtus selline lugu. Sõitsime meie Karliga lasteaia poole. Selleks, et suure tee peale saada, tuleb mäest üles sõita. Ise ma eelmisel päeval mõtlesin, et vist ei tasu sealt enam üles sõita, no aga ma läksin ikka. Aga üles ei saanud. Hoog oli vist liiga väike, sest kui peaks juhtuma, et keegi veel seal tee peal sõidab, siis peaks ju teed andma, seetõttu ei saa tee peale kohe tormata. Hästi natuke jäi puudu, aga enam edasi ei saanud, rattad lihtsalt käisid all ringi ka teise käiguga. Üks auto tuli eemalt, mõtlesin, et lasen ta mööda ja siis ukerdan edasi. Auto jäi aga natuke maad eemal seisma ja tuli tagurpidi tagasi. Kaks noormeest tulid välja ja küsisid, et ega mul abi vaja ole. Muidugi oli! Nad pidid ainult natukene tagant lükkama ja üles me saimegi. Uhh, mul oli nii hea meel. Et nii häid inimesi veel on. Karl kommenteeris ka kohe: "Emme, vaata kui tore, et nii häid inimesi on!" Küll päkapikud ka näevad kõike ja panevad tähele:)

Lapsesuu

Karl toppis pluusi alla mingi mänguasja.

Küsib: "Emme, arva ära, mis mul kõhus on?"

Emme arvab kõhu kuju järgi, et tita.

"Õige!" ütleb Karl.

Emme uurib edasi, et ei tea, kas poiss või tüdruk.

Karl vastab: "Ma pole veel otsustanud!"

Vat siis, kuidas tulevase lapse soo määramine tegelikult käib, kromosoomidel pole siin mingit sõnaõigust.

Lapsesuu

Sandri esimene (sõnaline) vaimukus:

Istume söögilaua taga, Karl hakkas millegipärast jonnima, multikavaatamine oli vist teemaks. Karl nuttis valju häälega, Sander vaatas teada ja ütles siis, mis ta asjast arvab: "Venna tita!"

Issi läks poodi, meie ootasime autos. Tagasi tulles rääkis issi, kuidas pood oli parme täis, kes kõik Bocki või muud taolist kanget õlut ostmas olid. Karl jääb hetkeks mõttesse ja küsib siis: "Issi, aga mis sa tegid, et nad sind ei hammustaks?" No mis sa kostad selle peale, seleta 4-aastasele, milliseid parme issi mõtles:)

Sõidame Karliga lasteaiast kodupoole. Lasteaias olid nad vaadanud musta ja valge koera multikat. Rääkisingi siis Karlile, et seda multikat olen isegi mina vaadanud, kui ma väike olin. Sellepeale küsis Karl, et mis ma veel telekast vaatasin. Üritasin siis meelde tuletada, mis meile näidati. Kõige suurem sõber, Hunt Kriimsilm, Mõmmi aabits, Tammetõru seiklused. Enamusi neist on Karl ka näinud. Edasi küsis Karl, et mis multikaid oli. Mul peale musta ja valge koera ei tulnudki miskit meelde, et ju siis rohkem ei näidatud. Karl ohkas selle peale: "Noh, vähemalt sa oled sedagi näinud!"

Karlile meeldib kõiksugu üllatusi teha. Ükspäev tulime jällegi lasteaiast ja tal oli vist mingi joonistus kaasas. Manitses mind, et ma issile selle kohta midagi ei ütleks. Lubasin, et ma ei ütle midagi. Sellepeale Karl küsis üllatunult: "Mitte midagi? Kas sa isegi tere ei ütle?!"

Alias Karli moodi

Sõidame Karliga õhtul kodupoole, ilm on hall ja porine, natuke tibutab. Räägime aastaaegadest, et praegu on sügis ja varsti tuleb talv ning lumi. Karl ütleb äkki: "Nii kahju, et praegu ei ole neid lille moodi asju, mis nagu põõsa küljes on, õitsevad noh." Kui emme veel ei taipa, millest ta räägib, seletab edasi: "No need, mille küljest saab väikesi tükke võtta ja ära süüa ja siis saab soovida midagi." Nüüd sai emme ka lõpuks aru:)