Suvilaromantika

Olles pea kogu elu maal elanud, välja arvatud mõningad ülikooliaastad Tartus, pole ma kunagi teadnud, mis tunne see on, kui pakitakse asjad kokku ja sõidetakse suvilasse. Olin täitsa kade oma naabritüdruku peale, kes muidu elas Tallinnas, aga suviti oli maal vanaema juures. Tal oli nagu 2 kodu, mina pidin aasta läbi ühega hakkama saama. Nüüd viimati kodus käies kangastus mullegi selline tunne, nagu läheks suvilasse. Või ma vähamalt kujutan ette, et sellline tunne võiks see olla. Ostsin kaasa ühe päeva söögivaru, midagi, mida kiiresti näksida ja joogivett. Kohale jõudes tegin tiiru aias, et näha, mis vahepeal muutunud oli ja mida kõigepealt tegema peaks. Roos oli õitsema hakanud ja kasvuhoone nõudis suuremat puhastustööd. Seal ma siis müttasingi, palju lagedam sai. Siis pesin end õues trepil vihmaveega ja võtsin väikese eine, ühekordselt kasutatavatel nõudelt. Hommikul jõin õues pikalt kohvi ja lugesin lehte. Vahepeal käisin suvepäevadel ja Looduskaitse 100 üritustel ja Maailmaparandaja tüdrukuteõhtul. Ülejäänud sündmustest vaba aja tegin ka tööd: rohisin peenraid, niitsin muru, koristasin. Et siis jälle asjad kokku pakkida ja raske südamega ära minna. Kurgid ootavad peenral, tomatid kasvuhoones ja lilled peenrapeal, aga pole kedagi, kes neid korjaks või vaataks. Hea uudis on vähemalt see, et peale kaevu tühjaks pumpamist ja puhastamist on sinna sama palju vett tagasi tulnud kui enne oli, nii et loota on, päris kuivale kaev ikka ei jää. Aga millal ükskord koju tagasi saab, kes seda teab...

Puhkuuus!!!

Lõpuks algab ka minul puhkus. Eelmisel esmaspäeval peale toredat nädalavahetust tööle minnes mõtlesin, et oh, polegi hullu, võiks veel tööl käia. Ja et saan kõik asjad tehtud. Ja siis hakkas tööd tulema uksest ja aknast. Vanad jamad pealegi. Aga ütleme, et viimasel sekundil sai kõik siiski tehtud.

Mis mind puhkuse ajal ootaks?

Palju seda: Ja ehk natuke seda:Kuna aga meie peamine veesüsteem näeb välja selline:siis ei jäänud meil muud üle, kui mõneks ajaks ema juurde kolida. Teine kaev nimelt sai ka tühjaks. Õigemini küll ämbriga natuke vett veel sai, aga nädal aega sõime papptaldrikute pealt ja vett tõin töö juurest:) Vahepeal on küll vihma sadanud, aga see natuke ilmselt kaevu veetaset veel ei mõjuta, nii et teadmata ajaks oleme asumisel (kardetavasti sügisvihmade alguseni). Kuna nii u 30000.- puurkaevu rajamise jaoks pole hetkel kusagilt võtta:( Kuidagi ei tahtnud kodust ära tulla, kuna niiiii palju tegemist on ja puhkus pealegi, aga mis teha. Nii et need, kes tahavad siiski riikliku püha puhul meile appi puid lappima tulla, võtke joogi- ja kätepesuvesi kaasa:)

Kui mõtlema hakata, siis tavaliselt kraani lahti keerates peetakse seda ju enesestmõistetavaks, et seal vesi tuleb. Ja ei loe iga piiska või liitrikest. Aga kui sealt kraanist äkki enam ei tule vett, siis sain aru küll, kui eluliselt vajalik see ikkagi on ja sugugi mitte enesestmõistetav. Üle pika aja ema juures nõusid pestes oli see täitsa meeldiv tegevus, ei pidanud kopsiku ja külma veega solberdama, iga tilka lugedes.

Mul oli puhkuse ajaks palju plaane tehtud, aga nüüd lendasid nad kõik uppi. Aga peamine on siiski see, et saan koos lastega olla.

Uu-li-laa, uu-li-la

Eelmise nädala lõpp oli minu jaoks täielik puhkus, kõiksugu asju sai tehtud ja kõike seda täie rinnaga nauditud. Ennekõike sai muidugi palju autoga sõidetud. Ja uue, Saaremaa-nimelise, parvlaevaga sain ka üle Väikese väina lausa 2 korda. Ameti talgupäeval sai talgukorras tööd tehtud ja pärast Elistvere loomad üle vaadatud. Õhtul Venno Loosaare naljade üle naerdud, veemänge vaadatud ja Vana Kallima saatel tantsitud. Ammu pole niiiii palju tantsinud. Kuna palav hakkas, siis sai vahepeal ka järves jahutamas käidud, mille käigus ka mu prillid otsustasid järvepõhjaga tutvust teha. Õnneks siiski leidis Laisik need üles. Magama sai alles kell 5. Hommikul oli ärkamine pisut raske ja matkatuju ei olnud. Selle asemel suundusime Tartusse ja lebotasime Mihklit vaadates. Õhtul oli väike nostalgia tuur Tartu linna peal.

Laupäeva hommikul pakkisime oma väikese auto jälle asju täis ja võtsime suuna Elva paisjärve poole, kus meid ootasid kanuud. Mina, erinevalt teistest matkalistest, olin kanuus esimest korda. Ja seepärast tegime Laisikuga alguses päris mitmel korral tutvust kaldataimestikuga. Kuid peale kohavahetust edenes sõit meil paremini. Ja siis hakkas sadama, ja veel rohkem sadama, ja kui juba tundus, et nüüd hakkab aitama, hakkas veel rohkem sadama. Lõpuks olime üdini märjad (päästevesti alt leidus pärast siiski mõni ruutsentimeeter kuiva pinda prillide puhastamiseks:)) ja kanuust tuli vett välja kühveldada. Õnneks õhtul paistis soe päike ja kõik kuivas ära. Jõgi oli väga mitmekesine, vahepeal oli päris palju tegemist, et langenud puudest üle või ümber saada. Ja lõpuks oligi ööbimiskoht. Ujumine värskendavas jõevees, õhtusöök, küünlad kringlil Laisiku vanemaks tegemiseks, lõke, head sõbrad selle ümber, valju- ja mitmehäälselt laulmine, paks-paks udu ja kuupaiste sillerdamas jõeveel. "Sõbrad, teiega on hea..." Oh, mul oli hirrrmus hea meel seal olla. Hommikuks läks telgis ikkagi palavaks, kuigi öösel oli mõnusalt jahe. Hommikusöök, asjade pakkimine jälle ja kanuudesse. See osa jõest oli kohati väga taimi täis kasvanud. Ja teele jäi ka järv. Kuna meie kanuu tuli viimaste seas, pääsesime järvel tiirutamisest ja siirdusime kohe õigesse auku. Sel päeval oli päris palav ja päike isegi tegi pisut liiga. Aga lõpuks olimegi oma sihtkohas Ulilas, kus meid ootas buss. Lõunane jääkide hävitamine veel ja algaski sõit kodu poole jälle (tegelikult küll ämma-äia poole, kuna mehed olid seal). Ja taas kord tuli ikkagi tõdeda, et tore on ju ära olla, kuid kõige parem on tagasi tulla ja oma kalleid mehi jälle kallistada.