Meie pere pesapuu

31. mai 2006

Meie juba 2-nädalased

Rahva tungival nõudmisel ja Karli loal üritan kirjutada.
Ma olen ise endamisi varem naernud neid titemammasid, kes peale lapse sündi endast ja lapsest ainult mitmuses räägivad. "MEIE sõime tublisti, MEIE kakasime 3 korda, MEIE käisime vannis, MEIL on gaasid" jne. Ja ükspäev märkasin, et mul on juba kalduvus sama teha. Püüan ennast parandada, Karl on siiski Karl ja mina olen mina, kuigi me veedame terved päevad koos. TEMA kakab ja MINA pesen teda, MINA pakun talle tissi ja TEMA sööb. Aga see MEIE tuleb üsna iseenesest, kui küsitakse, et kuidas TEIL läheb ja mis TE teinud olete.
Meie põngerjas on aga täiesti fantastiline. Kui eelmisel nädalal ta veel ainult sõi ja magas, siis nüüd ta enam tissi otsas magama ei jää ja tahab peale sööki maailma uudistada ja emme-issiga suhelda. Vaatab oma suurte tumedate silmadega ringi, eriti põnev on emme-issi nägu vaadata, aga ka valge lae poole on päris põnev kiigata. Ja näoilmeid muutuvad tal ülikiiresti. Vahel on terve nägu naeru täis, järgmisel hetkel on kulm üllatusest kõrgel ja suu torus, järgmisel hetkel on terve nägu haigutust täis ning mõne aja pärast on kulm väga kipras ja nägu nutust kortsus. Aga eriti armas on ta magades, nägu on siis nii rahulik ja lausa ingellik, vahel on käed ka põse all.
Nüüd sai pikk kiidulaulu küll, aga ta tõepoolest ongi nii armas. OK, on ka mõned mitte-nii- armsad hetked, et teile liiga idealiseeritud pilt ei jääks. Näiteks kui ta õhtul nutab (kõhuvalu tõttu vist) ja magama ei jää, emme aga oleks ammu unenägude maal.
Ma loodan, et meist ei saa päris selliseid vanemaid, kes ainult lapsega kodus on ja enam muust rääkida ei oska ega taha, nii et ärge meid automaatselt seltskonnast välja arvake, eks me tasapisi vaatame, kus ja millal Karliga käia annab. Pealegi on meil ju nüüd niiii uhke reisivoodi, et me saame teile kõigile külla tulla:) Aitäh teile!
Nüüd on vist aeg põnniga välja jalutama minna. Kusjuures see pole üldse nii kerge ettevõtmine, kuna kõnniteede olukord on kohati lausa kohutav ning aeg-ajalt peab väga hästi mõtlema, kust üldse läbi saab nii et Karl ka vankris magada saaks.

22. mai 2006

Saage tuttavaks- Karl

Lõpuks ta siiski tuli! 15. mai hommikul kell 9.44. Kaalus 3690 g ja oli 53 cm pikk, sünnihinne 8. Tuli üsna viimasel hetkel. Mul oli pühapäeva õhtul vaim täiesti valmis minna haiglasse esilekutsumisele, aga öösel kella ühe ajal ärkasin valude peale. Ilmselt on Margus juba piisavalt sünnitusest pajatanud ja ilmselt mäletab ta seda paremini kui mina, nii et ma siin sellest pikemalt kirjutama ei hakka. Aga see esimene hetk teda lõpuks silmast silma näha ja kallistada ei unune iial.
Nüüd oleme vaikselt ellu sisse elanud ja see kõik on algul siiski pisut hirmutav ja segadust tekitav, aga Karl on tubli poiss ja me saame päris hästi hakkama.
Aga seda peab küll ütlema, et ma üritasin raseduse ajal ette kujutada, milline võiks sünnitus olla, milline Karl võiks olla ja milline elu temaga välja näeb ning kui väga ma teda armastan, aga see kõik on hoopis teistmoodi. Sünnitus ei olnud üldse nii hull (esmasünnitaja kohta suht kiiresti- alla 9 tunni, kuigi õmblusteta ei pääsenud). Ja Karl on maailma armsaim laps ning ma armastan teda hullupööra! Esimestel päevadel haiglas ma lihtsalt vaatasin ja vaatasin teda ning ei tüdinenud sellest.
Esimene pilt temast paari tunni vanuselt.

8. mai 2006

Viimse reliikvia radadel

Kuna Romanil olevat lõputöö esitamise tähtaeg edasi lükatud ja tal vaba aega üle jäi, siis tuli see ju kuidagi ära raisata. Pisut vindise peaga tuleb häid mõtteid ja nii viis pühapäeval tee meid Taevaskotta ja Põlvasse. Pühapäevane vaba päev, imeilus soe ilm, päike, värske õhk, linnud laulavad, männimets kohiseb ja lõhnab, imekaunis ürgne loodus, hea seltskond- mis sa hing veel tahad?
Noor ornitoloog jälle tegevuses

Neitsikoobas

Üks väike lebo käib ikka asja juurde:)

Ja tundub, et Murphy ei kehti sünnituse alguse puhul. Ei aidanud see, et Margus purjus oli, ei aidanud väljasõit Põlvasse, et sünnitusmajast piisavalt kaugel või nii. Ei aidanud ka pikk jalutuskäik Taevaskojas. Täna arsti juures selgus, et ta ei ole isegi vaagnasse laskunud veel, mis tähendab ilmselt, et tal on veel aega küll. Nädal aega anti veel armuaega, kui 15.-ks sündinud ei ole, siis on haiglasse minek ja hakatakse talle kaasa aitama. Ei tea, kas ta on lihtsalt laisk või meeldib nii väga seal olla. Egas midagi, eks ma siis veeren ja ootan edasi. Shampuse ostsin ära igaljuhul, pidavat ka vanarahva tarkuse järgi aitama, sauna pole kahjuks kusagilt võtta.

3. mai 2006

Kes teeb täpsema ennustuse?

Kauaoodatud tähtaeg 2. mai jõudis kätte ja läks mööda, ilma et midagi toimunud oleks. Aga targad raamatud räägivadki, et arstide seatud tähtaja järgi sünnib ainult 5 % beebidest. Nad elavad ja toimetavad ikka oma kalendri ja tahtmiste järgi. Ma olen nüüd küll paar päeva juba Karlile rääkinud, et oleks aeg välja tulema hakata, väljas on imeilus kevad ja me ootame teda väga, aga tundub, et talle meeldib seal rohkem olla ega mõtlegi veel välja maailma vaatama tulla. Esmaspäeval oli mul esimest korda tunne, et aitab küll, rohkem ei jaksa. Ei leia mugavat asendit ja jalad valutavad ja pissil peab tihti käima ja öösel on valus külge keerata ja ta tambib niii valusalt mu põie peal ja veel mitu häda. Kõige tüütum on isegi see ootamine ja teadmatus, et millal ometi. Ei julge enam eriti suurt midagi ette võtta ega kuhugi minna, et äkki just siis...Aga pole viga, hiljemalt 2 nädala pärast saan ma teda juba süles hoida ja on, mille nimel oodata.
Siinkohal kuulutan avatuks ennustusvõistluse, kes ennustab täpsemalt selle tähtsa päeva, millal ta siis lõpuks sünnib. Pakkumised teha täna õhtul kella 9ks.

Kevadpäevad

Läbi nad saidki selleks korraks. Väikeseks meenutuseks:
Lahtise suuga laulupidu:)


Mps`i fan club

Pille mutukaid müütamas