Karl Kolmhammas

Eelmisele sissekandele on tulnud nii palju kommentaare! Huvitav oleks jah meeste arvamust ka teada, nemad ju hindavad naiselikkust oma pilguga. Ise arvan tegelikult ka, et emadus teeb naised ilusaks, võib-olla ei ole neil nii palju aega oma välimisele ilule tähelepanu pöörata, aga neis on midagi ürgnaiselikku ikkagi, mis kumab läbi.
Vahepeal on Karl saanud 10-kuuseks. Ümmargune juubel. Arsti juures käisime jälle üle tüki aja. Pikkust mõõdeti 76 cm ja kaal näitas 10,61 kg. Igati tubli poiss arsti arvates. Allergoloogi juurde jõudsime ka lõpuks, kuid seal selgus vaid see, mida ma isegi arvasin - Karl on porgandi vastu allergiline.

Üles tuli esimene hammas ka, nii et nüüd on neid 3, võib juba närida küll:).
Üldiselt ta omaette tegutseda ei taha. Emme peab ikka kõrval põrandal istuma, siis toimetab küll oma purgi- ja pudelikaantega, viimasel ajal on ta ka pihta saanud, mis klotsiteoga ning rõngaste ja torniga teha, kuigi väga osav ei ole. Kuna emmel on vaja lõputööd kirjutada, siis vahepeal käis meil Pille Karliga mängimas. Täitsa hästi said omavahel läbi, Karl täitsa kilkas.


Seoses selle lõputööga ja osalt ka sellega, et meie uus läpakas ei ole meiega väga koostööaldis, teatan, et blogid lähevad õppepuhkusele (käsitöö jaoks niikuinii aega ju ei ole). Kui just vahepeal midagi äga olulist hingel ei ole, siis järgmist sissekannet võib oodata 28. mail, teemal, et kas jõudsin või mitte.

Naiselikkus vs emadus?

Teatrisse minekuks oli uue seeliku juurde vaja loomulikult uut pluusi, kuna ükski vana ei sobinud. Lõpuks leidsingi siiski enam-vähem sobiva, kuigi mitte sellise, nagu oleks tahtnud.

Riietus olemas, vaatasin ka ülejäänud välimuse kriitilise pilguga üle. Nujah, juuksuris pole jälle tükk aega käinud, aga soeng on enam-vähem, kui juuksed ära pesta. Hmm, võiks vahelduseks küüsi värvida. Millal ma seda viimati tegin? Kindlasti enne rasedust, sest küünelaki aurud pole siiski päris ohutud. Kougin kapisügavustest välja üksikud küünelakipudelid. Natuke isegi loksuvad veel, ei ole päris ära kuivanud, kuigi ühel pudelikesel teatab silt, et parim enne 1999!!! Aga küüntele siiski midagi jääb. Õhtupoole oleks vaja peale kiirkorras dushi all käimist ka natuke nägu pähe teha. Ripsmetuśś on täitsa olemas, seda ma isegi kasutan üsna tihti, aga kusagil peaks olema ka jumestuskreemi, lauvärvi ja huuleläiget. Need ema standardvarustusse ei kuulu, sest kuidas ma muidu Karli musitan ja tema mind? Oeh-jah, ei ole minus säravat hoolitsetud naisterahvast sadade kreemitotsikute, põsepunade, puudritooside, lauvärvikarbikeste ja huulepulkadega. Pole aega soengut teha, korralikult shopata, isegi dushi all käimine on keeruline, sest seda saab teha ainult siis, kui issi Karli lõbustab, muidu on ta kohe vannitoas. Ja riietuses on märksõnaks mugavus, et saaks väljas vabalt jalutada ja toas vajadusel põrandal roomata.

Emadus on muutnud mitte ainult mu välimust, rohkem vast isegi käitumist ja mõtlemist. Algul oli üsna harjumatu Karliga "lastekeeles" rääkida, nüüd aga vaata, et kipun seda hääletooni ja maneeri isegi täiskasvanute puhul kasutama. Räägin lihtsate lastesõnadega (teate küll- kiisu, aua, teeme autoga urr-urr, jne), vahel lausa lalisen talle vastu (kusjuures ühes ajakirjas keelati täiesti titale tema keelest vastata, teises aga jälle soovitati temaga tema oma keeles suhelda, nii et ei teagi, kumb on õigem). Täiesti tavaline on Karliga raamatut lugedes teha erinevaid loomahääli, vahel isegi tänaval vankriga jalutades, kui kiisu näiteks mööda läheb. Ja osav käputaja olen nüüd. Karlile meeldib emmega (või issiga) võidu toast tuppa roomata ja ukse tagant meid avastada. Ning päeva jooksul korra tuleb ikka ka hobune Karlile olla ja teda kukil toast tuppa sõidutada. Kõik selleks, et laps oleks rahul ja õnnelik. Kuid minu arvates mitte eriti naiselik, kuigi emadus peaks olema ülim naiselikkus?

Oeh, jälle sai hirmus tark jutt.

PS Panin värskemaid pilte ka üles (vt link kõrval), kuna avastasin, et viimased olid novembrikuust!

Kultuuriõhtu

Sain hirmsa asjaga hakkama, sest ühes eelnevas postituses mahahõigatud küsimus viis peaaegu et kambakese ühise teatrikülastuseni. Sai vaadatud balletti Peer Gynt. Häbi tunnistada, aga see oli mu elu esimene balletietendus. Aga väga meeldis, juba ainuüksi muusika pärast tasus minna. Kes siis ei oleks koolis "Mäekuninga koopas" ja seda päikese tõusmise lugu kuulanud? Ja see Mäekuninga koopa koht võttis minul igal juhul kananaha ihule, nii ilus ja võimas muusika oli. Vahepeal läks asi isegi päris rokiks kätte. Aga muidugi Solveig oli nii ilus ja õrn ja armas. Üldse tundus, nagu nad lendleks ja hõljuks seal laval, nii kerge tundus tantsijate liikumine. Sisust väga palju aru ei saanud, aga niisama oli ka ilus kuulata ja vaadata. Ning vahelduseks ennast ilusti riidesse panna.

PS Täna pool päeva kummitas Solveigi laul ja nüüd otsisin oma klassikaplaatidelt Griegi üles. Ilus ka kõrvaklappidest.

Naistest ja meestest

Naistepäeva mõju all mõtlesin ma pisut naiste ja meeste rollide üle. Õigemini pani mõtlema raamatukogu direktori õnnitlus naistepäevaks (mulle käivad siiani raamatukogu siselisti kirjad:)), kus ta jõudis ka tõdemuseni, et naised on ühiskonda ülevalhoidev jõud- naised sünnitavad, õpetavad lapsed lugema, toovad raamatukokku ja teenindavad seal neid. Kui mõelda üldisemalt, siis tõesti, uue elu algus sõltub ju naisest ja tema otsusest saada emaks. Kui ikka naine ei taha last, siis mehe otsus siin eriti ei loe. Naine peab ju emaks saades oma elu rohkem muutma ja paljust loobuma ning seda kogu eluks. Isad on aga tihti mööduv nähtus. Palju on emasid, kellel on üks laps ühe isaga ja teine teise isaga ning lapsed elaksid oma isadega koos, mitte ema juures? Aga selliseid isasid, kellel on mitu perekonda (olnud)? Ja kuigi naised kasvatavad suures osas oma lapsi igapäevaselt rohkem kui isad, õpetavad neid, põetavad kui vaja ja seda ainult mitte oma laste puhul vaid ka tööalaselt, siis juhtivatel kohtadel ühiskonnas on ikka mehed. Justkui nemad otsustaksid kõike ja kogu elu keerleb nende ümber. Ma ei väida siin praegu, et mehi poleks vaja, seda kindlasti mitte, ma ei kujutaks elu ette ilma oma abikaasata, aga ühiskond on kuidagi tasakaalust väljas selle koha pealt. Naiste rolli ei hinnata eriti. Nii et naistepäeva on vaja, et siis vähemalt korra aastas saaksime tähelepanu, mida vajame ja oleme ära teeninud.

Tagantjärele veel tänusõnad meie meestele, kes meile imetoreda ja meeldejääva naistepäeva korraldasid.

Marakratt Karl

Nüüd tuleb pikem sissekanne teemal minu-laps-on-kõige-tublim-armsam-targem-asjalikum-nunnum-jne:)

Kõige tähtsam uudis on see, et Karl õppis Saaremaal käputama ja laseb nüüd neljakäpakil ringi. Kõige kiirem ja osavam ta veel pole ja pikematel retkedel vajub ikka kõht ka uuesti maha, aga muidu esimesena läheb nüüd käpuli edasi. Kusjuures esimesed sammud tegi ta jälle just siis, kui emmet toas ei olnud:) Nii et midagi positiivset ka Saaremaise mittemagamise ja virina kõrvale.

Tegelikult on Karl nüüd igavene marakratt ja paharett. Esimene suurem pahandus oli see, kui ta kuidagi laualt shokolaaditüki kätte sai ja otse loomulikult selle ära sõi. Ma mõtlesin küll, et kuidas Karl nii vaikselt on, aga ta jäi lauanurga taha ja ma ei näinud teda. Mõne aja pärast tuli kavala näoga minu juurde, ise üleni shokolaadiga koos, nagu juuresolevalt pildilt näha. Samal päeval õnnestus tal veel sahtleid avada ja munakoori ning rosinaid süüa. Samuti on ta osav klaasikillumeister- üks klaas kukkus maha, teise lõi ta vastu seina puruks. Eile lõhkus 2 purki. Kusjuures purkidega ja totsikutega meeldib talle toimetada, neile kaasi peale panna ja ära võtta. Kas te teate katseid ahvidega, kus neile antakse purk banaaniga ja nad üritavad seda sealt seest kätte saada? Tundub, et Karl on praegu ahvidega samal intellektuaalsel tasemel, sest ta üritas purgist niidirulli kätte saada. Pani käe kenasti purki ja võttis rulli pihku, aga käsi koos rulliga enam välja ei mahtunud. Proovis mitu korda, aga lõpuks vist vihastas nii, et lõi purgi puruks. Igal juhul, kui mina imeliku heli peale tuppa tulin, siis olid purgist ainult killud järel. Vannitoas lõhkus teise purgi veel samal päeval ja kallas pesupulbri ümber. Ma ei saa hetkekski vannituppa minna, kui juba ta on mul järel seal ja poti või kapi kallal, sest ukse oskab ta nüüd lahti teha, kuna seespool riivi veel pole.

Üldiselt on tal vist kodus kahekesi minuga lihtsalt igav. Kõik lubatavad sahtlid ja kapid on mitu korda läbi sorteeritud, mõned üksikud mänguasjad köidavad ta tähelepanu mõneks hetkeks. Ma ei jaksa teda lõputult ka kukil kanda ja hüpitada. Tegelt peaks üldse iga hetke kasutama lõputööks, aga kui mina arvuti taga olen, siis on Karl enamasti mu jala küljes nii kaua, kui ma ta sülle võtan või tema juurde põrandale lähen. Üks päev käisime suure igavuse leevendamiseks mängutoas temaga. Esialgu oli muidugi kõige parem mänguasi ja ronimissein ikka emme, aga pärast mängisime peitust ja kiikusime ja ehitasime klotsidega ning tundus, et talle meeldis.

Karl käib potil ka nüüd. Ja kui noku ikka potis püsiks, mitte peos, siis saaks pissi potti ka. Aga nii kui noku paljas on, siis on ta peos ja nii juhtub, et terve vannituba pritsitakse täis. Aeg-ajalt tahab ta potilt jalga ka lasta, aga viimasel ajal tuleb siiski harva enne ära, kui miskit poti sees on.

Magamisega on endiselt kehvad lood. Tartus omas kodus ikka magab öösiti paremini õnneks, ei virise paar tund nagu Saaremaal ning jääb ikka tissi otsas magama, aga magamajäämisega on endiselt raskusi nii päeval kui õhtul. Ikka on vaja olla põlvili, istuli, käpuli, püsti, arvab vist, et püstijalu on ka võimalik magada. Ja äragates ka (magame viimase une hommikul kahekesi kaisus)-nii kui silmad lahti, nii juba käpuli ja püsti ja minema. Endal silmad veel vajuvad kinni, aga ikka on vaja minna. Püsti ajab ka igal võimalisel. Viimasel ajal on kohe eriti julgeks läinud ja hoiab ainult ühe käega kuskilt kinni või toetab kergelt jalga kuhugi vastu. Ja vahel laseb lausa lahti käed ning ajab end püsti, justkui tasakaalu harjutades, paar sekundit püsib püsti ka, siis kukub potsti tagumikule. Asjade najal teeb samme ka ja tegelikult on seismine palju kindlamaks läinud, enam jalad nii ei tudise all. Eks nüüd hakkab käimist harjutama. Mõned maibeebid juba käivad ise.

Kui ta omaette vahel ikka ka toimetab, siis ta on niiiii asjaliku olemise ja näoga. Meeldib köögikapis potte-panne-kausse sorteerida ja sahtlis kulpe-pannilabidaid. Ja kui peitust mängime, siis naerab ja kilkab lausa, kui emme või issi üles leiab. Suus endiselt 2 hammast, ülemised vist ikka on tulemas, vähemalt ila tuleb meeletult ja eks mõned virinad ka sellest.

Vot selline on meie Karl. Järgmisel nädalal juba 10-kuune. Uskumatult kiiresti läheb aeg!

Saaremaa muljed

Saaremaal käidud. Seekord pisut teistmoodi ja kiiremini, kuna minnes saime mööda jääteed Muhumaale sõita. Päris hirmutav oli, kuna sel päeval oli paks udu ja merel olles oli ümberringi ainult valge, ei olnud ei teisi autosid ega kallast näha. Täitsa õõvastav. Aga muidu põnev ja täitsa sõidetav, jääle minek ja mahatulek olid pisut konarlikud. Kusjuures me ei ole kogu Tartus oleku aja jooksul kordagi jääteele saanud, minul õnnestus vist viimati mingi 10 aastat tagasi sõita.

Aga kodus olemine on kuidagi kummaline viimasel ajal ja ei ole nii hea, kui varem. Ei tea, kas olen piisavalt kaua ära olnud, et enam eriti kodune tunne ei olegi. Või on asi selles, et nüüd on mul päris oma pere ja mitte küll päris oma, aga siiski saan seda nimetada koduks. Või on asi hoopis selles, et üks liige perekonnast on nagu puudu, ei ole enam nii nagu varem. Vanaisa käis oma lapselast ainult mingi pool tundi vaatamas, hea, et üldse tuli. Isa teema on üldse eraldi teema ja blogi ei ole vist õige koht sellest rääkimiseks. Eks pean kunagi enda jaoks asjad selgeks mõtlema. Karlist on kahju, et tal on üks mees vähem eeskujuks, keegi, kellega koos oleks saanud mootorites õliste näppudega sobrada. Aga eks igaüks teeb omad valikud oma südame järgi.

Hea asi Saaremaal on alati saun- mmmm, mõnus. Halb aga oli see, et Karl järjekordselt üldse ei maganud, nii et ööd olid suht magamata meil. Ja ilmadega ka eriti ei vedanud, terve reede sadas ladinal vihma.

Nii et kokkuvõttes nii pea tagasi ei kipugi, kuigi just kevadel on maal ju kõige ilusam. Pealegi ei meeldi Karlile enam nii kaua ühe koha peal istuda, kui Saaremaa sõit kestab, igav hakkas, emme ei suuda ka piisavalt kaua nägusid teha ja meelt lahutada.