25.02.2014 - 59. elupäev

Hommikul käis silmaarst. Juhuslikult sattusin samal ajal mööda minema ja läksin siis juurde. Ja selgus, et Kaspari silmadega on praegu korras, st tal 2. staadium, aga Liisa oli võrreldes eelmise nädalaga toimunud muudatus halvemuse poole ja ta on nüüd 2. ja 3. staadiumi vahel, kusjuures 3. nõuab juba sekkumist. Ja seega on Liisal suure tõenäosusega vaja laseroperatsiooni. Kohe ta oma otsust ei öelnud, et kas ta ootab järgmise nädalani ja vaatab siis uuesti ja otsustab lõikuse vajalikkuse või on kohe vaja. Ilmselt siis olid ikkkagi eelmisel nädalal ka juba mingid muutused olemas. Samas ütles arst, et veresooni nad jälgivad ka ja need on praegu ilusad, mis tähendab, et haigus on aeglase kuluga ja see on positiivne.

www.enneaegsedlapsed.ee kirjutab:

Retinopaatia

Ebaküpsusega võib kaasneda ka silma võrkkesta kahjustus ehk enneaegsete retinopaatia, mis võib põhjustada pimedaks jäämist. Silmapõhjade kahjustuse korral võib abi olla esimestel elukuudel teostatavast laserravist, krüoteraapiast ehk külmutusravist või ka silmaoperatsioonist.

"Enneaegne laps - haigused" (http://www.itk.ee/upload/files/enneaegse_haigused_eesti_2010.pdf) kirjutab:

Retinopaatia on progresseeruv haigus, millel on 5 staadiumi. Haigus võib taandareneda igas staadiumis.
I-II staadium – veresoonteta ja veresoontega võrkkesta piiril areneb eraldusjoon. Need on haiguse kerged vormid, ravi ei vaja.
III staadium - ebanormaalne veresoonte ja fibrooskoe areng. Umbes 50%l juhtudest areneb haigus III staadiumist edasi. Selles staadiumis rakendatakse ravi.
IV staadium - võrkkesta osaline irdumine.
V staadium - võrkkesta täielik irdumine (pime silm).

Oma arsti nägin ka. Kasparil on endiselt hemoglobiin madal, aga punaste vereliblede hulk olevat tõusnud, seega on lootust, et ta saab ise hakkama. Nii kaua, kui see tal mingeid probleeme ei tekita, vereülekannet ei tehta. Liisat ma pean ikka üritama söötmise ajaks  üles ajada. Arst soovitas kõigepealt sööta ja siis kraadida ning mässu vahetada. Võin ju proovida, kuigi mulle tundub, et kraadides ja mässut vahetades on mingigi võimalus, et ta ärkab. Samas isegi kui peale neid toiminguid tundub, et ta on üleval, siis kui ta ise aktiivset huvi üles ei näita, siis ei tule söömisest ikkagi midagi välja. Arst arvas, et peaks Liisa kõigepealt sööma saama, siis saaks Kaspariga tegeleda. Ja üles kolimist ta alles vaatab. Eks  ma olingi püüdnud endale sisendada, et ega me nii kiiresti üles ei koli. Aga samas tundub, et sisemiselt ma ikkagi lootsin, miks see pettumus muidu nii suur oli. 

Kuigi laseroperatsioon ei ole arstide sõnul midagi rasket, või õigemini see polegi päris operatsioon, vaid laseriga "keevitatakse" võrkkest kinni, viis see uudis ikkagi tuju paar kraadi alla. Ja kui siis palatikaaslane nr 2 teatas, et nad kolivad üles, siis langes meeleolu kolinal musta auku. Seekord vist polnudki asi niivõrd kadeduses, kui selles, et mulle tuli lihtsalt jälle selline lootusetuse tunne peale, et me jäämegi siia. Iga päev sama jama ja koju kunagi ei saagi. Ilmselt tänu koduskäimisele ongi praegu nii raske, tahaks tagasi hirmsasti.

Kuna ilm paistis imeilus, siis käisin õues end tuulutamas. Päris kevade tunne oli ja isegi lõhn oli kuidagi teistmoodi ning tihased laulsid. Ning natuke kergem hakkas.

Täna sõid nad ainult 2 korda ise: kell 6 hommikul Liisa 19 ja Kaspar 3 ml ning kell 21 Liisa 12 ja Kaspar 5 ml. Niimoodi ju koju ei saa:( Õhtul, kui mõlemad olid söödetud ja ma neid "krooksutasin", siis õde kiitis, et küll me oleme tublid! Ja et ma niimoodi kahega korraga hakkama saan. Pean ju saama, tüütu on koguaeg õdesid appi paluda ja teiseks pean ma ju ühel hetkel ikkagi ise hakkama saama. Ainult süsteemi on vaja:) Söötmine ise on lihtne, aga enne tuleb nad kordamööda kaaluda, siis võtan Liisa sülle, istume tugitooliga Kaspari juurde ja õngitsen Kaspari voodist välja. Peale söötmist sikutan mõlemad rinnale püsti "krooksuma", siis panen Kaspari tagasi voodisse, kaalun Liisa, Liisa voodisse ja kaalun Kaspari. Siis segan puudujääva piima ja panen süstlasse valmis ning võtan nad uuesti rinnale püsti, et kui mõni "krooks" jäi tulemata enne, siis nüüd on võimalus, samal ajal annan süstlast sondi piima.

Unustasin arstilt küsida, kas ma võin süstlast juba korraga rohkem piima anda kui 1 ml. Niimoodi kulub mul söötmisele üksi 39 minutit. Küsisin siis õelt, tema arvas, et võin proovida anda 2 ml korraga. Proovisin siis, tundus, et mõlemad talusid suuremat kogust.

Liisa tegi täna vist nalja mulle ja võttis ainult 1 g juurde, kaalus 1842 g. Kaspar aga 1762 (+35) g.

Täna saab mul 2 kuud haiglaseinte vahel veedetud... Ja lõppu veel ei paista:(

Edit: selline haruldane külaline sattus ka täna meie palatisse: