Meie pere pesapuu

29. september 2007

Karl Maamees

Karl on tõsine maapoiss. Pole tööd, kus ta käsi külge ei lööks.
Võhmal on mitu korda päevas vaja laudas käid ja vasikas, notsud, tibupojad ja lehmad üle vaadata. Kõige rohkem meeldivadki talle lehmad, küsib muudkui vanaema sülle ja tahab neile pai teha.

Sõrves on vaja lambaid õuepealt ära ajada, kuna nad arvavad, et nad on vabapidamisel ja tohivad igal pool süüa. Selle juures on Karl asendamatu abimees, teeb väga kurja häält ja vehib kätega. Ükskord aga juhtus, et Karl ajas lambad küll õuepealt ära, natukese aja pärast vaatan - tuleb Karl üle õla kiigates ja lambad tema järgi:)Kärutada aitab ta igasugu asju, meeldib nii ise käru lükata, kui ka käru peal sõita.

Põkaga on ka põnev sõita.

Veel aitab ta kartuleid tuua ja sorteerida, puudekorvi tassida ja tibusid sööta. Armastab puid ahju toppida, nii et nii sauna kui ahjukütmisel oleks temast suur abi, kui ta neid puid sealt enam välja ei tahaks võtta:). Kõige rohkem on aga tegemist Reksi korrale kutsumisega.

Selline tubli maapoiss on meie Karl. Viimase aja uued oskused on ka kikivarvul käimine, tantsimine, (ka tuka loopimine), annab patsu ja terekätt, ütleb "see" ja "seal", ise näitab näpuga suunda. "Pats kakku" mängime ka, aga tema kakud lähevad toorelt suhu, mõnusat matsutamise häält tehakse selle juurde.

24. september 2007

Fantastiline nädalavahetus

"Sõbrad, teiega on hea, aga elu samme seab...." kõlas mu kõrvus, kui pühapäeva hommikupoole kodu suunas sõitsin. Oh, kuidas ma ootasin, et teid jälle üle kuu aja näha saaks! Ja kokku saades on tunne, nagu poleks see üldse nii pikk aeg vahepeal olnud, nagu oleks alles eile kohtunud. Nii tore oli. Ja Karl oli vanaemaga tubli poiss olnud. Ja pühapäeval oli fantastiliselt ilus sügisilm, mille veetsin osaliselt metsas seenel. Mida veel ühelt nädalavahetuselt tahta? Nujah, natuke und võib-olla ainult:)

9. september 2007

Siin ja seal ja igal pool

Nii võib öelda meie asjade kohta, mis Tartust Saaremaale jõudsid, ning siin sõbralikult kahe elamise vahel ära jagati. Muist on siis Sõrves ja teine osa Võhmal, ise oleme ka kord siin, kord seal. Kastide ja kottide otsas elamine pole kuigi tore. Aga ehk kunagi (kauges tulevikus) saame oma kodu ka. Aitäh Maailmaparandajale ja Laisikule Priiduga, kes meid soojalt tervitama tulid ja kellega 1. september traditsionaalselt tähistatud sai!
Blogimisega on ka nii, et enne ei olnud mul oma läpakat, kust pilte saaks ja see vana arvuti kodus oli niiiii aeglane. Vahel kui oleks tahtmine kirjutada, siis ei ole aega, Võhmal pole jälle netti ja siis juba ununeb ära, millest ma üldse kirjutada tahtsin. Ju siis ei olnud nii hirmus oluline.
Mis me vahepeal teinud oleme. Karl sai lõpuks enne suuri sügisvihmu omale isikliku liivakasti. Rääkisin juba suve alguses, et oleks vaja, tegemine võttis vennal lõpuks aega ainult pool päeva. Kuigi alguses tunduse see talle väga meeldivat, on sellega vist jällegi nii nagu enamuse teiste mänguasjadega, et emme-issi tunnevad sellest suuremat rõõmu. Vend ise ehitas ka ükspäev seal suurt kindlust. Kusjuures meil väiksena liivakasti polnudki, ainult liivahunnik. Nüüd oleks veel kiike vaja.
Karl sai ka esimese juukselõikuse osaliseks. Sünnipäeva paiku lõikasin tal natuke tukka, nüüd aga igalt poolt. Kohe poisilikum väljanägemine sai.
Karl on väga asjalik poiss. Toimetab aga ringi, tõstab asju ühest kohast teise, mängib (õigemini küll rohekem kiusab) kassiga ja Reksiga. Pilt sellest, kuidas Karl aitas hapukurki teha meil. Toppis kurke purki, võttis jälle välja ja nii mitu korda, vahepeal hammustas ka mõnda.

Öösiti ei taha kahjuks magada eriti ja vahepeal oli ka päeval suht jonnine. Kui kaeban issile, et Karl viriseb ja jonnib, ütleb issi alati selle peale, et hambad. Suus on tal neid praegu 11 ja ju siis ülejäänud ikka ka vaikselt kasvavad. Sõnu tal ei ole peale "aitähi", mida öeldakse iga võimaliku asja ja tegevuse peale: söögiampsu, piimatassi, hambapesu, pepupesu, toolilt maha tõstmise jne jne peale. Ka kassile, kui talle söögikaussi mööda maja ette tassitakse ja Reksile, et tema suust õuna kätte saada. Muud asjad on "mmm" ja "täda-tät-tät-tät", vahel seletab ka väga valju häälega väga pikalt.

Uuemaid pilte võite näha siit.