Meie pere pesapuu

22. veebruar 2006

Lapseootusest

Hoiatan, et nüüd tuleb pikem sissekanne raseduse rõõmudest ja muredest, nii et keda teema ei huvita, võib vahele jätta.
Nii, alates 20.02.2006 olen ma ametlikult sünnituspuhkusel. Tegelikult veedan ma mõnda ega veel tööl, kuna mõningad asjad peaks ära lõpetama, et mitte Marise kaela jätta.
Hetkeseis on siis selline, et rasedust 30 nädalat, st sünnituseni jäänud veel 10 nädalat arstide tähtaja järgi. Algul tundus, et need nädalad lähevad ikka jube aeglaselt, aga nüüd on 1/4 ainult jäänud. Kõhu ümbermõõt 102 cm, kaalutõusust ma parem ei räägi:) Kuigi ega ma selle pärast eriti ei muretse, lihtsalt tuleb pärast jälle kaalujälgijate organisatsiooni pisut rahaliselt toetada, kui muud üle ei jää.
Tahaks juba kangesti lapseriideid ostma hakata, aga enamus müüdavaid riideid on sinistes ja roosades toonides, aga meie pisike oli häbelik ja ei näidanud ju oma sugu. 13. märtsil on järgmine ja ilmselt viimane võimalus enne sünnitust teada saada, nii et kannatan selle šoppamisega veel pisut.
Kõhus käib nüüd pea päev läbi üks tants ja trall, vahel saan päris valusaid vopse ribidesse ja kõhunahk aina lainetab. Aga väga armas on neid tunda. Praegugi kirjutamise ajal saadab teile morse koodis tervisi. Kahjuks ma ei tea, kas Marguse käsi mõjub eriti rahustavalt või milles asi on, aga kui issi tahab ka liigutustest osa saada, siis ta jääb tavaliselt vaikseks. Millegipärast on ta kõige aktiivsem õhtuti ja öösel peale WC-s käimist. Mis tähendab, et uuesti uinuda on väga raske ja nii ma veedangi tihti tunnikese lakke vaadates, mõtiskledes ja Marguse norskamist kuulates:) Nüüd ma võin koju jäädes hommikuti kauem magada, nii et pole hullu. Aga ilmselt on need rasedusaegsed öised ärkamised mõeldud harjumiseks ja treenimiseks.
Enesetunde poolest võiks veel küll tööl käia. Ei ole (veel?) seljavalusid, turseid ja muid vaevusi, ainult kolmandale korrusele ronimine nõuab suurt füüsilist pingutust ja aeg-ajalt vaevab õhupuudus. Pehmema madalama istme pealt tõusta on ka juba pisut vaevaline, kummardamisest ma ei räägigi ja rooli taha ka enam hästi ei mahu. Lisaks valutab üks teatud luu keha keskosas, mille olemasolust mul enne aimugi ei olnud:)
Rasedusaegseid kummalisi toitumisharjumusi ei oska ma välja tuua, mind pole need vist tabanud. Selliseid konkreetseid isusi millegi järele on küll vahel, aga neid on normaalsetel inimestelgi. Nii et heeringas jäätisega jääb minu poolt proovimata. Küll aga oli vahepeal hirmus kakao isu ja just kakaopulbri ja joogi, mitte aga šokolaadi. Seda viimast õnneks eriti ei taha, mis on positiivne kehakaalu suhtes. Küll aga sööks koogikesi. Ja aeg-ajalt tahaks kala saada, aga samas räim tomatis on täiesti välistatud, lõhngi hakkab vastu. Viimane lemmikasi on virsikukompott.
Üldiselt võiks praegu tõesti öelda, et olen õnnistatud olukorras. Lihtsalt olen õnnelik ja ootan kannatamatult. Mõtlen pidevalt pisikese peale, nii et selles mõttes on raske tööle mõtteid koondada ja keskenduda. Aga ükskõik, kui palju mõelda ja ette kujutada, ilmselt on maikuus tabav tegelikkus hoopis teistsugune. Ükspäev autoga linnas asju ajades tabasin end mõttelt, et varsti ma ei saa enam üksinda sõita ja mis ma siis teen, kui ta seal tagaistmel nutma otsustab hakata? Lohutama ju ka ei saa minna keset ristmikku? Eks see paistab siis nö töö käigus.
Peale minu kudumismaaniat on ka teised pereliikmed enne oodatavat sündmust tegevuses. Äi kõpitseb Marguse vana voodit, ema õmbleb riideid ja tekke ja voodipehmendusi ja ma ei tea, mis sealt kõik lõpuks välja tuleb, isa käest tellin mingi baldahiini konstruktsiooni. Ilmselt need viimased nädalad lähevad lennates ja ei pane tähelegi, kui juba sünnitustähtaeg käes, nii et peaks varakult valmis olema. Siit ka väike palve teile. Ma kunagi kellelegi rääkisin, et tahaksin teilt plaati, millele te paneksite oma lapsepõlvest meeles lemmiklaulud, unelaulud või siis lihtsalt mõne tänapäevasema laulu, mis seostuks teil lapsepõlvega ja sobiks teie arvates näiteks unelauluks. Ilmselt on neid pisut keeruline välja mõelda ja leida, nii siis hoiatan varakult ette:) Selline armas esimene kingitus ja mälestusese kogu eluks.
Aga homme lähen Saaremaale ja jään sinna ilmselt pisut pikemaks, kuna tööle minema ei pea:) Eks paistab, kaua ma vanaema välja kannatan. Saaremaal saab ka neti- ja blogisõltuvust välja ravida, mis mind viimasel ajal tabanud on, kuna seal need lihtsalt puuduvad, isegi arvuti taris vend kodust ära. Saabki rahulikult lugeda, värsket õhku hingata ja (jäätunud) merd vaadata.

18. veebruar 2006

Kullasadu Torinos

Eesti sportlased on ikka uskumatu saavutusega hakkama saanud- 3 kuldmedalit olümpiamängudelt! Kõige emotsionaalsem ja ilusam oli minu jaoks Kiku pühapäevane kuld, seda finišit vaadates tulid õnnepisarad silma. Pole midagi öelda, uhke on olla eestlane! Mul on veidike kahju Jaak Maest. Ta jääb koguaeg Veerpalust pisut maha ja seetõttu jääb varju. Kui tema sai olümpialt pronksi, siis Veerpalu trumpas ta kullaga üle. Tema oleks ka Torinost medali ära teeninud.
Aga kui muudel teemadel rääkida, siis kas olete märganud, kui pikaks on päevad veninud? Väljas on ärgates juba valge (so 7 ajal minu jaoks). Ja kas olete tähele pannud, et tihased laulavad? Kevad on ilmselt tulemas.
Ja lindude teemast ei saa viimasel ajal üle ega ümber. Vaevalt said idaranniku naftareostuses kannatanud linnud kokku korjatud ja puhtaks pestud ning see teema uudistes tahaplaanile vajuda, kui juba ähvardab meid lõunapoolt veel suurem oht- linnugripp. Täitsa hirmus, kui lähedale see meile on jõudnud. Algul ma ei pööranudki sellele suuremat tähelepanu, Indoneesia ja selle linnud on ju niiiiii kaugel. Aga linnugrippi surnud linnud Saksamaa Läänemere saarel ja Ungaris? Võtab kõhedaks. Ei lähe kaua, kui see meile jõuab ja mis see haigus tegelikult kaasa toob, ei tea vist õieti keegi veel.

15. veebruar 2006

Sõbrapäeva puhul

Tahtsin kõikidele kallitele sõpradele soovida kaunist sõbrapäeva! Ja tingimata lisada, et olete ühtviisi armsad kõigil 365 päeval aastas, mitte ainult täna. Suured kallid!

5. veebruar 2006

"Tavatult hea kontsert!"

Nii ütles reklaam ja ega palju ei eksinud ka. Tükk aega mõtlesin, kas minna või mitte, et kuidas kõhuelanik nii valju muusikasse suhtub, aga siis ikka otsustasin minna. Las tema saab ka varakult aru, mis muusika on hea:) Pealegi saime kolmekesi kahe piletihinna eest sisse.
Peale pikka ootamist siis tuli Jäääär lavale. Ja nad laulsid kõik minu kõige lemmikumad ära- "Tiivad", " Üksinduse valss" ja "Neil hommikutel". Tegelikult on muidugi kõik laulud head ja nende kitarrihelidesse võib lihtsalt ära uppuda. Ja tundus, et pisikesele ka meeldis, lõi hoolega takti kaasa:). Vennaskond oli ka täitsa tasemel, esimest korda kuulsin neid laivis. Kuigi sõnadest oli raske aru saada, kui neid just peas ei olnud, oli siiski hea kuulata. Nende koosseis on küll väga põhjalikult muutunud ja kõige üllatavam oli naistrummar.

Elu ringkäik

Matused on alati kurvad ja mõtlemapanevad. Eriti kurb oli see, et tegemist oli 40-aastase mehega, kellest jäi maha teismeline tütar. Tema hüvastijätt oma isaga võttis ka tugevamal mehel pisara silmist. Mõtlesin kirstu juures elu lõputule ringkäigule- minu ees lamas mees, kelle elutee oli lõppenud, samas andis minu sees endast märku üks uus, varsti algav elu. Ja matusekõneleja sõnad panid ka mõtlema. Kõigepealt see, et elus ei anta sulle kasutusjuhendit kaasa, igaüks peab ise mõtlema, kuidas on kõige parem elada ja oma tee leidma. Ja teine kurb tõsiasi on see, et me kunagi ei tea, millal meie tee lõppeb. Jumal annab elu ja Jumal ütleb, millal on aeg jälle puhkama minna. Ja kuidagi peaks elama nii, et sa oleksid selleks valmis. Aga kuidas?