Müristas ja välku lõi

Kolmapäeva hommikul kella 3 ajal ei saanud ma kuidagi magada, kuna väljas oli õudne äikesetorm. Muudkui müristas ja siis hakkas veel paduvihma alla kallama, mille heli võimendus veelgi vastu plekk-katust põrgates. Täitsa võimas oli. Äikeseilm on väga lahe (soovitavamalt siiski mitte magusa une ajal)! Ja hommikul asi jätkus. Ja juhtus keegi enne kella 8 päikest vaatama? See oli imelist punakat värvi! Paistis kusagilt läbi äikesepilvede. Hingematvalt kaunis vaatepilt.

Uru tütar Jaan

Eile käisime siis ka seda eestlase ajaloolist komöödiat Malev vaatamas. Ei olnud nii tähelepanelik kui Pille ja auto ei märkand. Film oli naljakas küll, aga siiski mitte nii naljakas, kui meie seljataga istuvate tüdrukute arvates, kes sõna otseses mõttes kogu aeg hirnusid ja seda ka kohtades, mis minu arvates küll naljakad ei olnud. Üllatav oli see, et seal nii palju verd oli ja eriefektid olid tegelikult väga head ja tõetruud. Ja lemmiktegelased on siiski saarlased:) Häid kilde oli seal muidugi küllaga, nii et naerda sai.

Pidudest ja sügisest

Ma juba korra üritasin pikka juttu kirjutada, aga see kadus kuhugi ära kurjal kombel. Uuesti ei viitsi kõike kirjutada. Lühikokkuvõttes võib öelda, et viimase nädala jooksul oli kaks toredat pidu. Eriti armas oli minu arvates see, et Pille sünnipäevale ei pidanud inimesed paljuks sõita kohale ka Tallinnast, Saaremaalt ja Ida-Virumaalt.
Ja sügis on käes, sai teine piduliku kõnega vastu võetud! Sügis on nii kalendri järgi, kui ka looduses. Sest puud ja puud ja puud ja puud on punased ning kollased ja kirjud ja oranžid. Ja nendes on mõnus sahistada. Isegi teised aknad tuli ette panna ja ilmselt varsti alustatakse ka pidulikult küttehooajaga, korstnapühkija tegi korstna igal juhul puhtaks (kusjuures ta oli prillidega, kuidas ta küll jõuab need läbipaistvad hoida?).

Saaremaal käidud

Nädalavahetus sai siis Saaremaal käidud, mis tähendab suures osas ainult bussisõitu. Kodus sai veel viimast korda kukeseenel käidud, õunu ja ploome suurtes kogustes vitsutatud, õunamoosi, hapukurke ja salateid vaaritatud. Samuti olin pisut kasulik ja teenisin omale paariks nädalavahetuseks toasooja välja aidates puid laduda. Kusjuures mehed on ikka laisad küll ja kui asi nende töö kergendamisse puutub, siis nad mõtlevad ei tea mis tehnilised imed välja. Kui meie väikestena puid ladusime, siis tuli seda teha väikese käruga, mida tuli ise vedada ja kuhu eriti palju ei mahtunud, seetõttu oli see töö väga tüütu. Nüüd aga olid mängus aiatraktorid ja suured kärud ning töö edenes päris kiiresti. Muidugi käisin mereääres laineid vaatamas ja õhtul soojas saunas. Pühapäeval oli neid laineid kohe eriti palju, kuna päris tore torm oli väljas, mille tõttu ilmselt Viire ei sõitnud ja praamijärjekord oli vägagi pikk ning kaks liinibussi topiti Koguva peale, mis ei olnud üldse mugav. Järgmisena saab koju oktoobri lõpus, et vanaisa 75. ja vanatädi 90.! juubelit pidada.

Kirjutaks ka paar rida...

...kuigi viimasel ajal tundub, et igasugune kirjutamisoskus on täiesti mandunud (võib-olla kui välja arvata detailplaneeringute seletuskirjad) ja eriti võrreldes Pillega:)
Elva grilliõhtu oli väga tore, eriti kui sulle kotitäis õunu ja kurke ka kaasa antakse. Ja need lapsepõlvemängud ikka ei sobi keskmisele täiskasvanud kontoriinimesele, süda puperdas sees juba sellise väikese vahemaa jooksmise peale.
Alõtšapeol oli meie kambake küll väike, aga lõbus oli sellegi poolest. Kuigi ega need peokangelased ise minu väga suured lemmikud ei ole. Aga ühest asjast mina aru ei saa- miks peab pidudel alati koolist rääkima? Nojah tegelt on asi ilmselgelt minus, kuna ma seda teemat vältida tahaks, aga miks peab väikesest veinist rõõmsas tujus koolist rääkima? Et pole muust rääkida? No ma arvan, et Pille ikka mingi teema leiaks:)
Eile hommikul tööle tulles oleks ma ääre pealt kassi omanikuks saanud. Keset kõnniteed istus, või õigemini kössitas, väga kurvalt üks imearmas süsimust kassipoeg. Ta nägi nii õnnetu ja üksik välja ja kõik inimesed tormasid temast tööle-kooli rutates mööda. Margus pidi mind peaaegu väevõimuga ära tirima, et ma teda kaasa ei võtaks. Õhtul oli ta sealt õnneks läinud, loodetavasti tuli emme või omanik talle järele. Ja õhtul sadas mõnusat paduvihma! See ei olnud veel õnneks selline külm sügisene kurb vihm, vaid veel suviselt soe ja lõbus. Päris tore oli läbi poriloikude koju minna ja teisi inimesi vaadata, kes ei olnud ettenägelikult vihmavarju kaasa võtnud.
Tööjuures määriti mulle kaela Luunja valla üldplaneeringust rohelise võrgustiku osa, et oh, see on ju rohkem sinu eriala! Kuskilt ähmaselt meenub jah, et maastikuplaneerimise loengus oli sellest juttu, aga üks asi on väga üldine teooria 2 või 3 aasta tagant, teine aga praktika. Pealegi pole mul õrna aimugi, mis seal Luunja vallas üldse on. Nüüd ma siis tuhnin internetis ja otsin, kas on kusagilt eekuju võtta, muidu on tõesti oht, et pean kogu jutu ja kaardi ise oma peaga välja mõtlema:(
Kurb lugu on see, et koduigatsus on tekkinud või osalt on see lihtsalt suur isu õunte-ploomide järele. Aga raha eriti ei ole (huvitav, kas bussipileti hinda on juba tõstetud?) ja ei tea, kas vaba päeva ka antakse.
Homme üritaks pisut rohkem liigutada, kui paremat kätt koos hiirega ja läheks ujuma.

Dagö

Esmaspäeva õhtul toimus siis see kauaoodatud Dagö kontsert. Sellega oli tükk segadust, kuna Kaubamaja piletimüügist väideti, et piletid on ammu välja müüdud, Sadamateatri kassas oli neid aga veel hulgi. Rahvast tegelikult ei olnudki nii palju, kui arvata võis. Aga kontsert ise oli loomulikult fantastiline! Ja rahvas möllas täiega kaasa. Kõik vanad head lood esitati ja lisaks ka uue plaadi lugu Joonistatud mees. Ma pidin peaaegu natuke pettuma, alles kõige viimase lisaloona tuli minu lemmik šveits, aga see-eest oli see eriti lahe, rahvas laulis kaasa ja veel tükk aega peale ansambli lahkumist kaikus saal rahva üminast. Saatpalu on laval muidugi omaette fenomen. Detsembriks reklaamiti välja uue plaadi esitluskontsert, kui kõik nende plaanide kohaselt läheb.

Ida-Virumaa avastamisest

Pille juba jõudis küll pikalt-laialt kirjutada, aga omalt poolt lisaks, et Ida-Virumaa oli hoopis ilusam ja positiivsem, kui ma enne arvasin. Narva-Jõesuu liivarand oli tõeliselt ilus. Unustamatu mulje jättis mulle aga Toila park, kõik see rohelus ja mitmed põnevad kohad ja hingematvalt ilus vaade merele. Valaste juga olen ma ka alati näha tahtnud, nüüd siis lõpuks jõudsin sinna. Ja ekskursioon kaevandusse oli väga põnev.
Ida-Virumaal toimub mitmes mõttes segunemine: seal on Eesti ja Vene riigi piir, imekaunis loodus ja samas tehiskeskkond kaevanduste, tuhamägede ja tööstustega ning eesti ja vene kultuuri ja keele segunemine.

Nädalavahetuse ootuses

Kasutasime siis meiegi viimast võimalust ja käisime Illekas vaatamas Baar-Piretit tõsieluseriaalist Baar. Et mis me tegime? Nagu Pille blogist juba lugeda võite, siis meenutasime minevikku, sest kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta. Peab tõdema, et oli väga tore aasta, millele võiks nii mõnigi kord vanaduspäevil heldimusega mõelda- vot see oli siis, kui ma ülikoolis käisin.
Täna oli kontoris nagu tõsine trükikoda: printer huugas, tuli voltida ja kleepida ja kokku 8 toimikut köita. Töö käigus lõppesid töövahendid otsa ja neid tuli mööda linna taga otsida. Aga kokku nad said.
Kuna uudised lubavad lähiajal suur bensiinihinna tõusu, siis vist tulebki tõepoolest pidu teha, nagu lubatud, aga karta on, et varsti ei jõua sellega lihtsalt enam tempot hoida.
Ja homme siis: Kuidas elad Ida-Virumaa?

Blogisõltlane

Ausalt öeldes ei ole viimasel ajal eriti isu ja tuju tööd teha ja nii ma siis kolan internetis. Ja loen blogisid. Kuna paljud "gängi" liikmeid on internetivabad veel, siis neilt ei ole eriti tihti midagi uut lugeda, aga see-eest on näiteks Postimehe juures blogide aadresse ja nii ma siis loen neid. Väga huvitavad. Aga ise seevastu ei oska midagi tarka kirjutada.
Et mis on juhtunud? Eriku sünnipäeva tähistasime, keeglis läks väga kehvalt ja mina olin kaine autojuht.
Narva tööga pidi kiire-kiire olema, aga ülemus millegipärast ei lähe ikkagi Narva ja mina üksi ka ei lähe. Noh, tegelt saab sel nädalavahetusel ikkagi Ida-Virumaale Merikese-Triinu soolaleivale minna. Mis tuletab meelde, et bensiinihinda tõsteti jälle:( Tuleb vist ikka autosõit maha jätta.
Praegu ei tulegi rohkem meelde.
Ja homme on 1. september! Mis üle väga mitme aasta ei tähenda mulle enam midagi.

Saaremaa püsiühendusest

Ma lubasin, et kui rohelised Saaremaa püsiühenduse vastu ka hakkavad sõdima, siis ma pean nende ridadest vist välja astuma. Ja nüüd siis tundub, et mul ei jäägi vist muud üle. Juba kutsutakse üles, et rohelised avaldage arvamust, mis ilmselt on negatiivne. Et niivõrd suur investeering autostumise suurendamiseks. Nojah, eks neil on ilmselt mõnes mõttes õigus ka- Saaremaale tuleb ilmselgelt rohkem inimesi ja autosid. Lugesin läbi, tegelt mitte päris läbi, kuna seda on kokku üle 100 lehekülje! KMH esialgse aruande, aga mina sealt küll välja ei lugenud, et see sild on ikka keskkonnale väga kahjulik ja ei tohiks üldse mõeldagi selle ehitamise peale. Vastupidi, aruandes on tõestatud, et praegune praamiühendus on tegelikult palju suurema keskkonnamõjuga, kui tekitaks tänu sillale suurenev autode vool. Kindlasti peab kaaluma erinevaid variante ja rajama selle silla võimalikult keskkonnasõbralikult, aga ehitama selle kindlasti peaks. Võib-olla ei ole ma antud teema suhtes päris objektiivne ega suuda seada keskkonda kõrgemale enda vajadustest, aga ma tõepoolest leian, et seda silda on vaja. Ei ole üldse tore tunde praamijärjekorras passida ja pidevalt graafikutega arvestada. Oleks siis, et saarlased, kellel on tõepoolest vaja Saaremaale ja mandrile sõita vastupidiselt mandrilt pärit suvitajatele ja pidutsejatele, saaksid praamile eelisjärjekorras või siis vähemalt odavamalt, aga sellist asja ju ei ole. Kui süvasadama suhtes olin ma ka pigem negatiivselt meelestatud, siis püsiühenduse puhul olen kahe käega poolt! Septembris võib oodata valitsuse põhimõttelist otsust. Ju siis paistab, milline see tuleb ja mis juhtuma hakkab.