Kevadet otsimas

Mida kodusel inimesel ikka muud teha, kui linnas jalutada, eriti, kui ilm on nii suurepärane. Fotokas oli kaasas ja leidsin botaanikaaiast järgmised kevadised kaadrid.

Ja üks väga väsinud kevadpäevade korraldaja:)

Man Fan Club

Roman sebis oma headele sõpradele Tarbatu 55. juubelikontserdile piletid esiritta. Ja nii me siis seadsime laupäeva õhtul sammud Vanemuise kontserdisaali. Ja sattusime tõsisesse vaimustusse. Tantsijad on ikka hingega asja juures ja tõeliselt naudivad ise oma tegevust. Ja etendus oli väga hästi üles ehitatud, laval toimus kogu aeg midagi, nii et kohati oli keerulinegi kõike jälgida. Aga nüüd me saame aru, miks Romanil alati meie jaoks aega ei jätku ja me andestame talle. Samuti lubasime me algatada Romani fan klubi, T-särgid on juba tegemisel:)



Romani tantsupere:)

Peale kolimist

Korter tuleb ikka esimesel õhtul sisse õnnistada:)

Võidab see, kel on surres rohkem asju?

Võrreldes eelmise postitusega on toimunud mõned edusammud ja meil on taskus üürileping Turu 3-26 kahetoalise korteri kohta. See ei ole küll päris see, mis me oleksime tahtnud, aga siiski igatpidi sobilik. Ja seoses korteri leidmisega tuleb loomulikult ette võtta kolimine. Uskumatu, kui palju asju on siia 4 ja poole aastaga kogunenud! Ma ei ole roti aastal sündinud, kes pidavat kõiksugu asju koguma ja alles hoidma, samuti peaks ma olema keskkonnatehnoloog, kes võimalikult vähe tarbib, aga siiski on kogunenud palju asju. Tartusse sai tuldud Opeli-täie asjadega, nüüd aga oleks tagasi minnes vaja ilmselt väikebussi või veoautot. Muidugi annab kolimine suurepärase võimaluse üleliigsetest asjadest vabaneda, mida ma ka tegin ja mitu kotitäit asju rändab prügimäele või keskkonnajaama, aga alles jäi siiski palju ja tegelikult siiski kõik (vähemalt mingil määral) vajalikud. Eks rahulikult lahti pakkides saab veel põhjalikult sorteerida.
Peale asjade on siia korterisse kogunenud ka hulgaliselt mälestusi. Esimene öö siin on siiani meeles. Siia jääb mälestus pidudest, tülidest ja leppimistest, meie kihlumisest, lapse saamise üle rõõmustamisest ja ootusest ning palju-palju-palju muud.
Ja kevad on ka lõpuks käes! Pühapäeval nägime Toomel lausa 4 liblikat- 2 esimest kollased, siis kirju ja siis jälle kollane, nii et mind ootab kuldne suvi!

Otsi kohta, kus sa saad

See nädal on möödunud kinnisvaramaailma sukeldunult. See korteri otsimine on uskumatult keeruline asi. Ja kui kogu aeg oli aega küll, siis nüüd hakkab meid lisaks tähtaeg kummitama, päevad muudkui lähevad. Kortereid muidugi on, aga mitte sellist, mida meie tahaks/vajaks/saaks endale lubada. Alati on vähemalt 1 asi valesti või puudu, kui ka kõik ülejäänud parameetrid ideaalsed oleks. Kas ei saa pesta või ei ole mööblit või näeb tõsiselt kole välja või veel mõni muu häda. Tundub, et ahiküttest tuleb ikka loobuda ja internetiühendusest ma ei unistagi. Eile juba tundus korra, et otsingud on lõppenud, aga muti tõstis viimasel hetkel hinda ja see ei ole meile taskukohane. Muidu oleks me Jaama tänavale uue kommuuni moodustanud:) Nii et päris masendus kipub peale juba. Varsti võib juhtuda, et mina pean sünnitama minema ja siis Margus üksi kolib. Või siis tuleb lihtsalt siiasamasse jääda ja kuidagi ära elada. Lisaks kõigele muule ei meeldi mulle võõraste inimestega suhelda ja asju ajada. Nii et täna kuulan siin Metallicat, mis sobib sellise masendunud tujuga ja loodame, et järgmisel nädalal lõpuks veab.

Kevade märgid

Kuigi kevadel on oma ametlik alguskuupäev, siis loodus meie kalendri järgi käia ei taha, et kui kell kukub, siis on väljas suur kevad. Ja mille järgi üldse öelda, et nüüd on talv läbi? Kindlasti on igal ühel omad märgid, mille järgi ta tunneb, et nüüd on kevad. Mõnedele on need teedele ilmuvad podisevad mootorrattad. Meestele ilmselt tänavapilti ilmuvad miniseelikud. Mõnele teisele kindel lõhn, saabuvate lindude laul, esimesed sinililled, jõkke jõudvad särjed... Minu jaoks on kodus kindel märk kevadest, kui saabuvad tagasi meie maja taga soos juba mitu aastat pesitsevad sookured, kes endast siis oma huigetega märku annavad. Sel aastal õnnestus neid isegi näha varakult.

Kevadet kuulutab kindlasti ka lume sulamine. Sel aastal lume ja vihma rohkuse tõttu oli ka sulavett rohkem, nii et mingi hetk kattis meie sissesõiduteed oma 10 cm paksune veekiht, kuna see lihtsalt ei mahtunud truubist läbi. Päris seda hetke pildile ei saanud, mõne aja pärast oli vesi juba allpool teepinda.

Aga linnas on kevade märgiks see, et kui korteri akna lahti teed, kostub tuppa naaberhoovis mängivate vene jõnglaste valjud kilked ja kisa. Ja märtsikassid.

Ikka elus ja ikka ühes tükis

Pole tükk aega kirjutanud, aga olen täitsa olemas. Teist nädalat siis päriselt raseduspuhkusel. Eelmise nädala veetsin Saaremaal. Ja rohkem ausalt öeldes ei kannata ka, vanaemaga kahekesi kodus olla on lihtsalt nii tüütu. Saaremaal olemise aja sisse jäid kahjuks ka järjekordsed matused, saatsime viimsele teekonnale Marguse vanaema. Seekord toimus ärasaatmine õigeusu kirikus ja selle kommete järgi. See on ikka hoopis teistmoodi kui luteri kirikus, kõik see laulmine ja viiruk ja küünlad matuseliste käes ja rikkalikult kaunistatud kirik.
Perekooli kalendri järgi jääb mul sünnituseni veel 26 päeva. Praegu on veel päris tore olla, väljaarvatud mõned ebamugavused, nagu sokkide jalga panemine ja jope ei lähe enam hästi eest kinni ja pissihäda ei lase hommikul kaua magada. Muidu oleme me Karli tulekuks enam-vähem valmis. Esimesed riided on olemas, voodi ka nüüd. Puudu on veel vanker, turvahäll ja vann ning mõned väiksemad asjad. Haiglakoti pakkisin ka sel nädalal igaks sajaks juhuks kokku ning perekooli loengutes saab homsega käidud. Vahepeal kartsin küll juba, et lähen enne sünnitama, kui loengusse jõuan. Ausalt öeldes jättis Toome sünnitusosakond päris õnnetu mulje, kuidagi kulunud ja vana ning ebamugav, aga ega muud valikud ka pole. Ämmaemand ringkäigul muudkui korrutas, et paari aasta pärast on kõik ilus ja uhke, kui uus maja valmis saab, aga kahjuks ei saa ma nii kaua oodata.
Kodus on päris tore olla, kuigi vahepeal tuleb ikka totaalne laiskus peale. Ja teate kui kummaline on keset tööpäeva linnas ja poodides käia. Kaubamajas ei olegi noori hängimas ja inimesi on üldse vähem. Samuti käisin Auras rasedate vesivõimlemises, mis kõrvalvaatajatele võib päris kummaline vaadata olla, paarkümmend suurte kõhtudega naist hulbib vees.
Kurb on see, et kevad ei taha ega taha veel tulla.