Helesinine unistus

Eks iga inimene unistab aeg-ajalt millestki. Niisamuti mina, kuigi vahel tundub mulle, et ma võiksin vähem ette mõelda ja unistada ning rohkem tänases päevas elada, oleks endal vähem pettumusi. Aga samas unistused ju viivad edasi. Minul on üks unistus nii umbes aastakene juba peas elanud, mõtlesin, et panen selle siia ka kirja, et ta ikka silma ees oleks ja teaksin, mille poole püüelda.

Kui me natuke üle aasta tagasi Saaremaale kolisime, siis asusime "ajutiselt" elama ämma-äia poole (aeg-ajalt küll käisime ka minu ema juures). Kuna nii ruttu poleks korterit niikuinii leidnud ja laenu poleks ka töökoha vahetuse tõttu ilmselt antud, siis nagu muud võimalust polnudki. Teadagi pole aga midagi püsivamat kui ajutiselt ja nii me oleme ikka siin. Olen ikka kinnisvara kuulutusi sirvinud ja aeg-ajalt on teema üles kerkinud ikka ja jälle. Näiteks kevadel, enne kui tööle läksin ja uus ilmakodanik endast teada polnud andnud, siis oli kindel plaan sügisel linna kolida, kuna Karl pidi lasteaeda minema ja mina oleks vast ka selleks ajaks töö leidnud. Nüüd oleme Karliga mõlemad kodused ja otsest vajadust linnas elada pole, nii on mõte jälle tahaplaanile vajunud. Aga unistus OMA kodust püsib, ükskõik kui head suhted ka teise põlvkonnaga poleks, ikka tahaks ju omaette. Oma tavad, oma reeglid, oma elu, oma mõtted, oma tegemised. Aga praegusel hetkel ei jää mul muud üle, kui unistada. Unistan sellest, kui mul ükskord on OMA kodu, siis kuidas ma esimesel võimalusel saadan mehed maale (nüüd on see 3 mehe puhul muidugi natuke raskem) ja terve nädalavahetuse teen ainult seda, mida just ise tahan. Magan kaua, joon voodis kohvi ja söön võileibu, vaatan telekat, loen raamatut, käin linnapeal šoppamas või kohvikus, teen midagi head süüa endale, kindlasti teen näputööd, sätin kodu ja selleks ajaks, kui mehed tagasi tulevad, küpsetan neile mõne hea koogi ja üks hästi väljapuhanud emme saab neid vastu võtta. Ühesõnaga teen kõike seda, mida võib-olla teised teevad iga päev, aga minu jaoks oleks tõeline luksus. Kes teab, millal ükskord see unistus oma kodust ja oma elust täitub, aga unistamine pole keelatud ja selle eest ei pea õnneks midagi maksma.

Maa tuleb täita lastega

Tavaliselt ärkan ma enne Karli, vahel harva äratab tema mind. Aga voodist välja ei raatsi ma nnast vedada, kui just kange pissihäda välja ei aja. Nii ma siis lebotan, mõtlen omi mõtteid ja vaatan magavat Karli. Ega asjata ei öelda, et kõige parem laps on magav laps:) Karl on magades nii ingellikult rahuliku näoga, nagu poleks tal ühtegi muret, pole kunagi olnudki ja ei tule ka. Ja siis ma vaatan teda ja mõtlen, et ma olen ikka üks väga-väga õnnelik inimene, et mind on sellise armsa lapsega õnnistatud. Ja varsti on neid rõõmuallikaid lausa kaks! Ega muidugi kõik hetked ei ole nii head ja kui Karl ikka jonnib, siis ta jonnib ikka korralikult ja võib närvi päris mustaks ajada, aga teinekord teeb ta nii vahvaid asju või ütleb jälle uue sõna või on midagi nutikat jälle tähele pannud ja ära õppinud, et kõik halvad asjad ununevad. Ükski teine inimene ei armasta sind ikkagi nii siiralt ja jäägitult, kui oma laps. Kui ta ikka käed kaela ümber paneb ja "Musi!" tahab või öösel sind kaissu võtab või oma pea sinu oma vastu sätib ja ütleb, et "Tita nunnu!", siis ei saa ju tema peale pahane olla kaua.

Kadri Adamson vist kunagi ühes intervjuus vastas sellisele tüüpilisele küsimusele, et mis tunne on olla lapsevanem, umbes nii: "Neile, kellel lapsi pole, võib mitu tundi rääkida, kui armsad ja vahvad lapsed on, aga nad ei saa sellest ikka enne aru, kui ise lapse saavad. Ja nendele, kellel on lapsed, polegi mõtet seda rääkida, nad teavad isegi." Täiesti õige, aga ma räägin teile ikkagi:)

Maa täitmisest muidugi veel juttu olla ei saa, meie oleme alles taastootmise režiimil. Kaks last oli meil kindlasti plaanis, aga välistada ei saa, et kunagi ka kolmandat pesamunaks tahame. Siis kindlasti tüdrukut!:)

Ütle üks ilus poisslapse nimi!

Kõigepealt sulgeme sünnipäeva ennustusvõistluse, pakkumisi laekus tervelt 3: tv arvas, et uus ilmakodanik kavatseb sündida 25. oktoobril, Maailmaparandaja, et 31. oktoobril ja Unistaja, et 5. novembril. Kindlasti tuleb sellele auhind ka, kes õige kuupäeva pakkus. Ma ise arvan millegipärast, et oktoobris ta ei sünni. Kui ma Karli tulemise järgi arvutasin, siis võib isegi 12. novembrini minna. Aga eks see paistab, mis titt ise sellest arvab...

Kuna me siiski mõnevõrra rohkem tüdrukut arvasime tulevat ja kaks ilusat poisinime sai juba esimene kord "ära raisatud", siis nüüd ei ole uuele ilmakodanikule nime mõeldud. Või õigemini on, aga ükski ei ole õige tundunud, nagu Karl algusest peale. Maailmaparandaja sünnipäeval sai küll hulk nimesid juba välja praagitud:), aga siinkohal kuulutan avatuks nimede pakkumise, mis jääb avatuks tite sünnini. Võib-olla ta sünnib nö silt varba küljes, et teda nähes teame kohe, mis ta nimi on, aga võib-olla kuluvad kõik pakkumised ära.