Meie pere pesapuu

28. märts 2015

15. elukuu ehk 1. kuni 28. märts

6. märtsil sõitsime Memme juurde, et koos mehe õe perega Memme suuremat sünnipäeva tähistada. Muidu oli päris tore ja lapsed pidasid end ka üsna viisakalt üleval, kui muidugi magamajäämise trall välja arvata, aga sünnipäeva tähistamisest ei tahtnud kuidagi midagi välja tulla. Kõigepealt hakkas õe laps oksendama, ikka korralikult ja pool päeva oli üsna audis. Siis tagatipuks läks elekter ära. Mul poistega vedas, et jõudsime just saunas ära käia, teised said alles õhtul hilja minna, kui elekter tagasi tuli.
Liisa koos täditütrega pannkooke söömas:
 Vaja uusi kohti avastada:
 Lapsed kapis:
Liisa oma esimeste naistepäeva lilledega:
 Naistepäeval avastasin Liisal ka muuseas 2 uut hammast, ülesse kummalegi poole olid teised tulnud.

9. märtsil sõitsime sealt otse Tallinna. Arvestades eelmist sõitu olin mõttes valmistunud hulleimaks, aga lapsed oli ÄÄRMISELT tublid. Kaspar magas kohe autos praamini, seal tankisime nad täis ja enne Tallinnat magasid veel mõlemad, Liisa lausa üle tunni. Kõigepealt siis oli Liisal südame UH, kuna tal viimati polnud see arterioosjuha päris kinni kasvanud. Üritasime teda 15 minutiks pikali vagusi saada, mis ei olnud üldse lihtne. "Maša ja Karu" ei aidanud, natuke aitas tiss, natuke õe näidatud mänguasi, aga peamine oli siiski emme telefon. Arst sai siiski piisavalt vaadata ja ütles, et 99% tõenäosusega on juha kinni kasvanud, igaks juhuks võiks u 3-selt uuesti vaadata, kui ta juba multikaid vaatab :) 
Ja siis ootas meid "ihuarst". Ausalt öeldes oli see suht pinnapealne seekord, tavaliselt ta ikka uurib ja puurib ja räägib rohkem, seekord ta peamiselt vaatas kaugelt:) Aga üldiselt oli ta laste arenguga rahul. Liisaga jälle rohkem, et ta teeb küll vähem, aga paremini. Kaspari selg on nõrgavõitu, istub natuke kõveralt, mida ma ka ise olen tähele pannud. Füsioterapeut näitas pallil mingeid harjutusi selja tugevdamiseks ja lisaks tundus talle, et Kaspar astub liiga sirge jalaga, et peaks ta jalgu kõverdama seistes. Liisal polnud arsti arvates füsioterapeuti vajagi. Kaspar on endiselt vähe juurde võtnud, nüüd äkki arst hakkas arvama, et tal allergia tõttu toit käib liiga ruttu läbi (kakab ta ka tihti ja palju) ja ta ei omasta lihtsalt toitaineid piisavalt. Tegi laiendatud vereanalüüsi, mis peaks allergiate kohta ka midagi näitama. Kusjuures allergiast ma olen ju vähemalt eelmine kord ka rääkinud ja kui küsisin, et kas võiks allergoloogi juurde minna, siis ta ütles, et pole mõtet, et testid ei näita midagi. Andsime siis mõlemaga vereproovid ja selleks ajaks olid nad mõlemad muidugi juba suht kutud :)
Arsti juures mõõdeti-kaaluti ka. Liisa: 8940 g ja 73 cm. Kaspar: 8190 g ja ka 73 cm.
Peale arsti hüppasime siuhvilks Jupijumala juurest läbi, et tema tuttuus noorhärra üle vaadata. Saarlaste värk, kui ikka nii pikk sõit ette võtta, siis ikka täie raha eest :) Lapsed üritasid küll selle lühikese autosõidu ajal juba tukkuma jääda, aga olime sunnitud nad üles ajama. Külas pidasid nad end siiski viisakalt üleval. Sõid oma lõunasöögi ära ja läksid kohe kassi kausse uudistama. Kassiga tegid ka tutvust, aga see oli vana rahu ise ja lastest välja ei teinudki. Noorhärra pidas end ka külaliste ees viisakalt üleval ja imearmas oli ta ka. Ja peab mainima, et mulle tundus, et minu lapsed pole ometi niiii väikesed olnudki, kuigi ta kaalus juba u 3,5 kg :) Absoluutselt on meelest läinud, kui väikesed mu lapsed tegelikult olid. Ega me pikalt ei saanudki jutustada ja noorhärrat imetleda. Tuli lapsed jälle sisse pakkida ja Saaremaa poole sõitma hakata. Tagasi sõites jäi Liisa juba linnas magama ja Kaspar natuke hiljem, enne Virtsut ärkasid mõlemad. Ja siis oli vaja autos ringi rahmeldama hakata. Praamil jälle sõid ja käisid esimest korda praami tillukest mängunurka uudistamas. Viimane tunnike praamilt Memme juurde sõitu oli kõige nutusem, aga siiski talutav. Koju jõudsime alles järgmisel päeval.
Liisa enne Tallinna magamas:
Kaspar viidab aega "Pere ja Kodu" lugedes:
Vereproovide kohta ütles arst hiljem, et analüüsitulemused, mis toitumist näitavad, on mõlemal korras, so siis hemoglobiin ja muud sellised näitajad. Kaspari allergiatest näitas, et tal ei ole allergiat :) See tähendab siis, et ei ole ühtegi sellist allergiat, mis püsima jääks. See muidugi ei tähenda, et praegu mõni toiduaine reaktsiooni ei tekita. Mõnes mõttes on see hea uudis, sest elu allergiaga on ikka paras tüütus. Poiste sõbrannal on näiteks munavalge ning nisu- ja rukkijahu allergia ja vaeseke ei saa ju süüa ei makarone, kooke, saiakesi ega isegi enamusi hommikusöögikrõbinaid, mis on tavalised laste lemmikud.
Samas aga ei vii see vereanalüüsi tulemus meid sugugi edasi. Arst ütles ka, et sellisel juhul pöörduvad nad just ema poole, et teada saada, mille puhul reaktsioon tekib. No ma ise olen täheldanud, et porgand ja tomat, võib-olla ka muna. Aga kuna allergiline reaktsioon tuleb ruttu, aga püsib kaua, siis ei saagi aru, kas tal on see reaktsioon uus või mingist varasemast toidust. Arst käskis 2 nädalaks panna kartuli-liha dieedile ja siis tasapisi jälle uued asjad menüüsse võtta. Ja mingi uue kreemi kirjutas ka. Veel ütles, et u 1,5-aastaselt võiks teha nahatesti, aga selleks peab nahk eelnevalt puhas olema mõnda aega. Eks ma siis katsetan uuesti.
Suure vennaga on hea mängida:

Kahe suure vennaga telgis on veel lahedam:
Üks klõps Kasparist haiglas:
 Siin sõidavad Jänku ja Öku haiglast koju:
Kaspar harjutab meil usinalt käimist. Enne haiglasse minekut seisis ta iseseisvalt natuke aega ja tegi paar sammu emme või issi juurde. Kartsime, et haiglas olek tõi mõningad tagasilöögid selles arengus, aga õnneks mitte. Nüüd seisab ise päris pikalt ja teeb ka 5 sammu. Liisa pole iseseisvaid samme veel teinud, ise seista üritab enamasti võimatutes kohtades millegipärast, nt voodis või süles või tekihunniku otsas.
Jahtisin pilti, kus Kaspar seisaks, päris hästi pole ikka näha, aga seisis ise:
Ükskord lubas emme Kaspari oma valvsa kullipilgu all koos vendadega Legodega mängima. Oi, kui põnev oli seal hunniku otsas turnida :) Kaspari rõõmu jätkus seniks, kuni vennad vinguma pistsid, et emmmeee, Kaspar lõhub meie asju, võõõtaaa ta ääraaaa!
Tutvuvad laulukoeraga. Liisa alguses võõrastas seda elukat, aga suured vennad mängitasid hoolega ja ta sai üsna ruttu pihta, kuhu vajutama peab, et laulu saaks. Liisale üldse meeldivad igasugu nupud, lambi lülitid ka.

Sel kuul tegime esimesed tutvused ka potiga. Esimesel päeval tegid mõlemad kohe potti pissi! Geniaalsed lapsed või algaja õnn? Eks see potitamine oma agarus ole praegu, kuna ega nad veel aru saa ju, aga vaikselt peab selle ikka käsile võtma. Hiljem hakkasin mõtlema, et tegelikult on suvi ja soe tulemas ning siis peab asja tõsiselt võtma, kuna võib vabalt paljalt ringi lasta või ka märjad püksid ei tee suuremat häda.
Kaspar hakkas sel kuul ka lehvitama ja plaksutama. Nüüd kui tuttuminekust juttu on, siis hakkavad mõlemad lehvitama.
Koos mängimisest ei tule endiselt suurt miskit välja. On vaja ainult see asi kätte saada, mis teise käes on. Ja kui varem oli Kaspar see, kes süüdimatult Liisat kopsis ning Liisa see, kes seepeale nutma hakkas, siis nüüd lööb Liisa nagu päris vihaga juba, kui midagi ei saa, ja Kaspar hakkab seepeale nutma. Ainuke asi, mille suhtes nad koostööd teevad, on autoga sõitmine. Mõlemad on oma rolliga väga rahul, Liisale meeldib hirmsasti sõita ja Kasparile lükata ning emme on ka rahul, kuna ei pea Liisat lükkama ega Kaspari jaoks autot tagasi hoidma, sest see oli muidu natuke liiga kerge tema jaoks ja kippus eest ära minema. Kui Kaspar ei viitsi sõidutada, siis Liisale sobib Sander ka. Ükspäev aga kuulsin poiste toast Liisa hädakisa ja mõtlesin juba, et kaklevad jälle. Aga ei: preili istus auto peal ja hädaldas, sest keegi ei lükanud teda!
Peale haiglat oli meil unerežiim pisut sassis ja magamajäämine raske, aga õnneks sättisid nad ise graafiku jälle paika. Ja mulle päris sobib see. Kui enne nad magasid hommikupoole u 30 minutit, lõunal 1,5-2 tundi ja õhtul tihtipeale enam magama ei jäänud, siis nüüd läksid nad kahele unele. Hommikupoole magavad nad nüüd ka enamasti 1-1,5 tundi ja päeval sama. Aga päris 100% ei saa nende magamise peale kindel olla, vahel ikka viskavad vimkasi sisse.
Ööuni on ka paranenud. Enne ärkas Kaspar öö jooksul ikka mitu korda ja ühe korra sõi ka. Nüüd aga magas isegi ühe öö ilma ärkamata ja tavaliselt ärkab korra. Liisa vahe magab terve öö, vahel ärkab niisama ka, aga enamasti sööb ühe korra.
Söögiga oli haiguse ajal meil kehvasti, aga peale haigust on Kaspari isu ka tagasi tulnud. Nüüd on pidevalt "Mäm-mäm!" ja nõuab süüa. Alguses lükkas ta lutipudeli otsustavalt eemale. Aga just siis, kui mõtlesin, et proovin viimast korda ja kui ei võta, siis ei võta, hakkas sööma jälle. Öösel aga pole me pakkunud ja pole väga tungivalt nõudnud ka. Ainult hommikuti ärgates on ta nüüd NÄLJANE.
Kaaludega on kehvasti. Kaspar võttis haigusega u 400 g alla hoopis. Ja Liisa hoiab ka pigem suveks-saledaks joont. Kuna haiguse ajal jäi vannitamine-kaalumine ka vahele, siis ongi 2 numbrit ainult 5. märtsist: Liisa 8960 ja Kaspar 8265 g (kuu ajaga võrreldes +260 ja +285 g).

25. märts 2015

Jälle kõik koos

Pühapäeval laekusid Mammaga koos koju suured poisid. Liisa läks täiesti pöördesse sellest. Kilkas ja naeris, nii õnnelik oli vendi nähes. Jätsingi ta Mamma ja vendadega koju ning läksin ise haiglasse teisi mehi vaatama. Eelnevalt relvastasin end kodus nokaga tasside ja koduse klaasiga :)
Kui haiglasse läksin, siis nad parasjagu sõid. Kaspar pidavat oma sööki sööma ainult koos saiaga! Rikkusid ära mu väikemehe :) Kodus olen ainult leiba neile andnud. Aga kuna praegusel hetkel on iga söödud suutäis oluline, siis peaasi, et sööb. Proovisime kõiki tasse ja klaase, aga olulist joomist siiski ei toimunud. Eelmisel õhtul olid kõrt ka proovinud: nii kaua, kui issi mulistas ja mängis, oli põnev, aga ise ei joonud. Ei teagi, kas ei osanud või ei tahtnud.
Kuna joomisega oli endiselt kehvad lood, sai ta jälle tilga. Tõin neile poest veel mahla ka, see oli ainuke asi, mida polnud veel proovinud.
Liisa oli kodus tubli olnud. Oli heas tujus olnud, kenasti magama jäänud ja magas pea 2 tundi. Kui koju jõudsin, hakkasid just sööma. Edasi aga ei olnud ta eriti heas tujus, vist tahtis emmele näidata, mis ta arvas sellest, et ma ta maha jätsin. Õhtusest unest ka keeldus, kuigi me mõlemad Mammaga proovisime teda uinutada.
Esmaspäeval siis sättisime end linna jälle. Ilm oli hirmus, tuuline ja sadas, algul vihma, hiljem lörtsi.
Kaspar ei olnud hommikust und veel teinud ja nii oli ta üsna pahur. Ja Liisa läks kohe teda kiskuma, nii et läksid kohe riidu.
Sander oli meil ka kaasas ja nad käisid igaks juhuks issiga perearstile Sandri kõrva näitamas. See olevat korras. Seoses issi hoolduslehega (ta võttis esmaspäeval hoolduslehe Kaspariga ja kuna meid haiglasse pandi, aga issit kirjade järgi sinna ei võetud, siis perearst andis hoolduslehe Sandriga, kes tegelikult ka oli ju kõrvapõletikus) oli välja tulnud, et perearst ei oleks tohtinud seda anda, kuna mina olen lastega lapsehoolduspuhkusel. Ka Sandriga ei oleks tohtinud anda, aga selle andvat ära seletada, sest mina viibisin ju kirjade järgi teiste lastega haiglaravil. Uskumatu ikka! Nii et kui kõik 4 last peaksid korraga haigeks jääma, pean ka üksi neid põetama!
Kella 12 paiku tuli arst. Kuulas mõlemad üle ja vaatas kõrvu ka. Hea oli, et vaatas, sest Kasparil oli teine kõrv ikkagi põletikus veel. Ja Liisal oli ka kõrvapõletik! Sellest siis ikkagi see reedeõhtune nutt ilmselt ja ta on isegi väga tubli olnud. Kui Kasparil on keskkõrva-, siis Liisal väliskõrvapõletik. Nii et antibiootikumid Kasparile edasi ja Liisale ka. Kuulates olevat lapsed terved. Kaspari joomise kohta ta ei küsinud midagi õnneks ja nii meid koju lubatigi. Kodus siis 2 rohuga aurud ja antibiootikumid ning nina puhastada kindlasti. Ja hoida lapsi soojas, et nohu taanduks! Kust ma need soojad põrandad peaksin kodus võtma :( 
Kaspar õnneks jäi siiski magama ning peale lõunasööki võisimegi asjad kokku pakkida ja kodu poole sõitma hakata. Korjasime ka Karli koolist peale ja oligi kogu pere üle pika aja jälle koos.
Kuigi taasühinemise rõõm oli suur, oli esimene õhtu kodus paras hullumaja. Lapsed magama ei tahtnud jääda ja virisesid kordamööda ja korraga. Positiivne oli see, et kui Kaspar oma söögitooli nägi, nõudis ta sinna istuma ja "mämm-mämm" :) Isu on õnneks tal tagasi tulnud ja kuigi vahel võib ootamatu tõrge tekkida söögiga, siis järgmisel hetkel läheb jälle.
Tagatipuks käis elekter mitut puhku ära ja vahepeal tuli ainult osaliselt tagasi, nii et jõudsin juba kahtlustada oma kalli aurumasina rikkiminekut, aga selgus, et lihtsalt voolu oli liiga vähe selle töötamiseks ja pooled tuled ka majas ei põlenud. Õnneks ikka tulid varsti kõik faasid, amprid ja kilovatit tagasi :)
Teisipäeva kahtlustasin ma eelmise õhtupooliku valguses ka üsna raske tulevat, aga õnneks olid lapsed juba tublimad. Sander oli meil ka veel seltsiks ja mängisid koos päris kenasti. Nii et emme sai tegeleda musta pesu hunnikutega, mis kahe nädala jooksul kogunenud olid. Ainuke etteheide lastele oleks see, et nad magama ei tahtnud jääda ise. Olin juba harjunud, et panen lapsed vooditesse ja nad ise vaikselt uinuvad seal, kuigi see oli alles hiljaaegu, kui pidin juures istuma neil. Nüüd siis jälle. Üksi hakkasid vigisema. Kusjuures päeval jäi Kaspar teisel korral ise magama, Liisa juures istusin aga TUND aega ja TA EI JÄÄNUDKI MAGAMA LÕPUKS! Nii et pean jälle nendega maadlema hakkama. Saangi jälle raamatuid lugeda, varasemalt nende juures istudes lugesin mitu raamatut läbi, vahepeal pole selleks enam aega jäänud.
Ravi teeme siis kodus edasi. Esimesel kodusoleku päeval 5 korda auru mõlemale (2 korda Pulmicort ja 3 korda Ventolin), teisel päeval juba mõlemad ravimit 2 korda. Veel tuleb anda 3 korda antibiootikumi ja 1 kord probiootikumi ning paar korda ninapuhastust. See tatt on selline vastik paks, mis ise ninast välja ei tule, nii et peab ikka hoolega loputama ja imema.
Lisaks muidugi üritan Kasparile vedelikku sisse saada. Esimesel päeval lükkas klaasi eemale ja lusikaga antud külma vee ajas suust välja. Tegin siis vee soojemaks ja lusikalt võttis isegi. Lutipudeli lükkas endiselt otsustavalt eemale. Õhtul sain ka klaasi äärest natuke anda. Teisel päeval proovisin piimaseguga. Esialgu lükkas ka pudeli eemale ja sõdis vastu, aga lõpuks jõi. Küll tunduvalt vähem, kui enne haigust, aga algus siiski.
Mõtlesin, et milliste lastega on haiglas kõige raskem olla? Emotsionaalselt on kindlasti raskeim olla koos tõsiselt haigete lastega. Nagu Kaspar 2 päeva oli. Täiesti loid ja isutu, kohe näha, et tal on paha olla, muretsed tema pärast, aga kuidagi päriselt aidata ei saa. Aga füüsiliselt on kõige raskem olla juba tervenevate lastega, kes enam voodis ei püsi ja tegutseda tahavad, aga mida seal ühes palatis ikka väga teha on. Issi ütles, et kõige tüütum oli tilguti all olla Kaspariga, kui tal juba elu sees oli. 5 tundi pidid enam-vähem paigal püsima, isegi püsti süles hoides tilguti ei jooksnud enam nii hästi ja lisaks tuli Kasparit takistada juhet näppimast.
Suurte poiste vaheajast on natuke kahju. Nende jaoks oli see paras deja vu, kuna aasta tagasi olid nad samuti vaheajanädala esmaspäevast reedeni Memme juures ja nädalavahetusel Mamma juures, kuna issi tuli meile haiglasse seltsiks. Ega meil olulisi vaheajaplaane küll polnud, aga isegi oleks tahtnud nendega natuke rohkem aega koos veeta. Õnneks poisid ise selle üle ei kurvastanud. Ja peab tänulik olema, et me just koolivaheajal haiglasse sattusime, muidu oleks logistika ikka väga keeruliseks läinud. Loodame, et viiruste hooaeg on nüüd läbi ka.

22. märts 2015

Üksikema ühe titega

Kuna suured poisid läksid reedel ühe vanaema käest teise kätte ning kõige suurem ja kõige väiksem mees jäid meist haiglasse, siis olime reedest pühapäevani Liisaga vaid kahekesi. Esialgu mõtlesin, et päris lahe on temaga "naistekat" teha. Aga reaalsuses see niiii tore polnudki.
Muidugi on ühe titega OLULISELT lihtsam hakkama saada kui kahega, aga kuna Liisa eriti heas tujus ei olnud, siis polnud temagagi sugugi lihtne. Reedese päeva jooksul polnudki kõige hullem, ta magas suht palju, aga üleval olles tahtis ikka palju sülle ja omaette ei tahtnud üldse olla. Õhtul aga ei maganud voodis ega süles ja muudkui nuttis. Kahtlustasin juba ka kõrvavalu ja panin talle igaks sajaks juhuks küünla, istus siis diivanil mu juures natuke ja rahunes maha. Läksime koos suurde voodisse ja jäi kohe magama. Ja magas rahulikult edaspidi. Ei saanudki aru, mis tal oli.
Laupäeval oli tal tuju märksa parem. Toimetas natuke omaette isegi ja oli nii tubli, et lubas mul terve maja ära koristada. See oli ikka päris hirmus, sest eelmisel laupäeval me ei jõudnudki koristada ja lisaks oli terve elamine tatirätikuid ja tühju füsioloogilise lahuse ampulle täis. Õhtul pimedas, kui Liisa juba ööund magas, käisin veel vaipu kloppimas. Niimoodi toimetades läks päev ka kiiremini.
 
Mis ma avastasin üksi olles?
Esiteks kaks titte on ikkagi etem kui üks. Sest olgugi, et nad omavahel juba riidu kisuvad, on nad kahekesi ikkagi rohkem omaette, mängivad ja asjatavad ning kui üks ees kuhugi suundus, siis teine läks järgi, emmet polnud vajagi.
Teiseks ma ei oska nii väikest kogust süüa teha :) Ja nõusid tekib liiga vähe, et masinasse panna, aga liiga palju, et viitsiks pesta :)
Kolmandaks oli harjumatult vaikne ja täitsa igav hakkas.
Neljandaks igatsesin oma mehi. Eriti seda kõige väiksemat.
Ja viiendaks oli üksi õhtul pimedas ikka natuke kõhe olla.
 
Kasparil hakkas õnneks reedest juba paremaks minema. Tuju oli parem ja oli ärkvel, nii palju, et issiga kanüüli ja tilga pärast kakelda :) Endiselt ta aga ei joo ja sööb ainult jogurtit. Arst arvas, et see on tal vist juba mingi psühholoogiline tõrge, aga KUIDAS ta uuesti jooma saada, ei oska keegi nõu anda. Kuna ta tilka niikuinii saab, siis ei pidanud teda vägisi sundima. Aga isegi kui mingi joogi suhu võttis, ajas selle välja. Lutipudelist aga pööratakse nägu otsustavalt kõrvale ja ei võeta suu sissegi. Muidu bronhiidi poolest oleks arst ta koju lubanud...

19. märts 2015

Haiglaelu vol 2

Tegelikult on see Liisa ja Kaspari lühikese elu jooksul juba kolmas haigla, aga ITK ja Lastehaigla läksid kuidagi ühes jutis ja on minu mälus ühe kogemusena, kuna põhjus oli ju sama.
 
1. päev
Nii et siis Kuressaare haigla lasteosakond. Sinna minnes oli Kaspari hingamine parem kui Liisal. Ja mõtlesime veel, et võib-olla saavad issi ja Kaspar koju minna. Sest nagu mu suureks hämmastuseks selgus, võis 2 haige lapse kohta olla 1 lapsevanem! Täiesti arusaamatu minu jaoks, kuidas ma üksi kahe väga haige lapsega hakkama oleksin pidanud saama? Õnneks arst oli arusaaja ja lubas issil haiglas ööbida, et pole nende asi, mis ta öösel teeb ja 2 voodit oli palatis olemas. Aga mingit paberit ta issile anda ei saa ja süüa ta ka ei saanud. Issi läks siis suuri poisse Memme juurde viima ja kodust asju tooma, seniks oli ema mul abiks. Ja no tõesti, üksi poleks ma hakkama saanud! Mõlemad tahtsid magada, aga paha oli olla ja võõras koht ja uni ei tulnud ja muudkui jorisesid.
Kuna nad hommikul polnud söönud veel, siis õde leiutas kusagilt mingi püreepurgi ja tegi soojaks. See läks neil ühe jutiga alla. Kaspari piimapulbrit meil ka kaasas polnud, pidi veega leppima. Lõunasööki meile ei antud.
Esialgu sain arsti käest noomida, et miks ma siis rohkem aure ei teinud? Et Ventolini võib teha nii tihti kui vaja, kuni hingamine korras. Kust ma seda pidin teadma? Niigi ma omaalgatuslikult tegin talle pühapäevast auru. Ja kui perearst ka midagi ei arvanud, siis kuidas mina targem saan olla?
Liisale pandi siis kohe kiirelt aurud peale ja üsna ruttu läks hingamine paremaks. Siiski oli ta terve päeva üsna sossu. Kaspariga hakati natuke hiljem tegelema, aga selgus, et ega tal parem ole. Ja röntgenisse suunati järgmiseks päevaks hoopiski Kaspar! Jumal tänatud, et teda koju ei saatnud!
Päeval nad mingi aeg ikka jäid lõpuks magama. Liisa magas algus voodis ja pärast mul süles paar tundi ja Kaspar voodis ka paar tundi. Õhtul isegi natuke mängisid. Aga kraadimine näitas, et Liisal oli 38,3 palavik! Ja siis toodi lõpuks süüa, u kella 5 paiku. Minule oli see päeva teine söök, issi oli teel natuke saiakesi söönud. Mulle oli ühepajatoit ja lastele ilmselt sama püreestatud kujul. Nad pole mul enne nii maitsestatud sööki söönud, aga täitsa läks. Lastele toodi saia ka!
Selle päeva õde oli tore. Arvestas aurude tegemisel laste magamisega ja ei tulnud kohe minutipealt äratama.
Õhtul hiljem oli vaja veel aure teha, aga üldiselt läksin ma koos lastega peale 8 juba magama, sest eelmiste ööde magamatus andis tunda ja ega seal palatis midagi teha ka ei olnud. Issi jäi ristsõnu lahendama. Lapsed magasid suht rahulikult õnneks. Kusjuures palatis oli ju ainult 1 lastevoodi! Ja isegi küsimise peale ei saanud nad kusagilt teist voodit tuua! Ka väga kummaline. Lükkasime siis kušetid kokku ja vahepeal pidime 2 üheinimesevoodisse neljakesi mahtuma!
 
2. päev
Öösel olid ka aurud, aga lapsed magasid nende ajal õnneks. Mingi aeg proovisime Kasparile piima pakkuda, aga ta ei tahtnud.
Hommikuks oli Kaspar täiesti sossu. Ainult lamas ja magas ja kui ei maganud, siis virises ja nuttis. Nii kurb ja kummaline oli vaadata oma last, kes muidu 5 sekunditki paigal ei püsi, et ma mässu saaks ära vahetada, ainult voodis lebotamas. Ainult varbaid liigutas natuke.
Hommikul võeti vereproovid ja Kaspar käis röntgenis. Vereproovid oli korras ehk põletikunäitaja ei olnud tõusnud, aga Kaspari röntgenis oli üks kohta natuke kahtlaseks jäänud. Et äkki ikka on kopsupõletik. Sain jälle targemaks, et ka kopsupõletik võib viiruslik olla ja ka seda vereanalüüs ei näita ehk põletikunäitaja ei tõuse. Aga diagnoosiks siis ikkagi viiruslik bronhiit.
Hommikul toodi lastele putru kisselliga, emmele omlett ja must kohvi. Puder oli laste jaoks soolane ja kisselli nad pole ka varem söönud, aga koos läks alla küll. Õigemini Liisal, Kaspari söömine oli ikka minimaalne. Ja kui ta hommikul veel lutipudelist vett jõi kenasti, siis päevapoole keeldus sellestki!
Kuna päevapoole Kaspari seisund sugugi paremaks ei läinud, püsis ka palavik ikka 38 juures ja meile tundus, et ta katsub oma pead ja kõrva, siis lõpuks issi ütles arstile, et äkki kontrolliks kõrvu. Esialgu arvati küll, et kui ikka lapses kõrv valutab, siis ta karjuks valust, aga vaadates selguski, et üks kõrv oli punakas. Sai siis ikkagi antibiootikumid peale ja valuvaigisti küünla ka. Aga ta järjekindlalt keeldus söögist ja joogist. Küsisime, et kas ta on neelates valus või miks ta juua ei taha, aga õe sõnul ei mõjutavad kõrv neelamist! Huvitav, et ma olen kuulnud rinnalaste puhul, et kui laps äkki süües nutab ja rinnast keeldub, võib põhjuseks olla kõrvapõletik. Siis nagu peaks ju valus olema. Igal juhul jooma ta ei hakanud ja kuna olukord kippus kriitiliseks, siis hakkas õde talle vägisi süstlast teed andma. Süstlaots suhu, porst teed suhu ja hoidis nina kinni, et neelaks. Kui see alla läks, siis järgmine. Kole oli vaadata küll, aga oli vaja :(
Lõunasöögiks oli kartulipuder hakklihakastmega lastele ja kartulid mulgikapsaga minule ning magustoiduks karamellkissell. Lapsed ikka natuke sõid. Aga üldiselt jäi iga kord lastest nii palju sööki üle, et saime mõlemad issiga söönuks.
Õhtuks oli Liisa juba nii naksis, et tahtis kangesti mängida ja ringi rännata. Aga Kaspar tahtis rahus magada ja lebotada ja nii me olime üsna hädas. Käisime siis Liisaga aeg-ajalt mängutoas. Teisi lapsi seal õnneks ei olnud. Liisa kippus ka Kasparit katsuma. Korra oli päris armas moment, kui Liisa voodil Kaspari juurde läks, pai tegi ja siis peaga nagu õrnalt puksima läks, nagu saaks aru, et teisel on halb ja läks lohutama, aga seepeale võttis kohe ka peoga juustest kinni ja sakutas  korralikult :)
Kasparil peale küünla mõjumist korraks tuli natuke elu sisse, aga see oli väga korraks ja kohe oli sossu edasi. Palavik ka ikka üle 38.
Õhtuks toodi makaronisalatit mulle ja lastele mingi köögiviljapüree. Kasparil tuli äkitselt elu sisse ja tahtis peoga makaronisalatit sööma hakata, aga ega ta enda sööki siiski suurt söönud, natuke jogurtit.
Liisa magamasaamisega oli ka tõsiseis raskusi juba. Eile ta oli suht sossu ise ka ja jäi õhtul kenasti magama, täna ikka trallitas. Kaspar jäi õhtul meie kaissu ja Liisa lastevoodisse. Läksin ise jällegi peale kella 8 voodisse, aga und tuli ikka oodata. Sest just siis Kaspar vigises ja mulle jõudis lõpuks kohale peavalu, mis pool päeva oli ähvardanud.
 
3. päev
Hommikusöögiks kõigile puder kisselliga ja munavõiga saiad. Kaspar nõustus natuke kisselli võtma, Liisa sõi juba päris hästi.
Liisal hommikul enam palavikku ei olnud. Kasparil ka ainult 37,5. Aga ta oli endiselt sossu. Ja kuna ta joonud ei olnud piisavalt, siis pandi kanüül ja tilguti. Õde küll teatas mürgiselt, et lapse piisav jootmine on lapsevanema ülesanne, aga me tõesti toppisime talle seda vedelikku sisse nii palju, kui suutsime. Aga isegi kui suure rabelemise peale saime portsu suhu, siis osa sellest ajas ta veel välja ka. Ja üldsegi, ikkagi mingi põhjus peab ju olema, miks laps nii kategooriliselt keeldub midagi suhu võtmast!
Aga see kanüüli panemine oli ikka paras ettevõtmine neil. Mina läksin Kaspariga protseduuride tuppa kaasa. Ta mässiti lina sisse, mina hoidsin jalgu, hooldaja kätt. Õde siis asjatas. Torkas kanüüli sisse, võttis vereproovi samast, see läks libedalt. Aga et tilguti jooksma saada ja kanüül kinnitada, oli igavene tegu õel. Küll kippus kanüül välja tulema või paigalt nihkuma, siis ei jooksnud tilguti, lõi verd tagasi, siis ei saanud kinni. Mingi aeg kiskus õde kõik kinnitusplaastrid ära ja algas otsast peale. Ja terve see aeg Kaspar muidugi nuttis südantlõhestavalt. Tundus, et õel oli endal ka närv sees juba, mingi aeg kippus riidlem Kaspariga, et mis sa kisad siin! Aga hakkama ta lõpuks sai. Ja Kaspar sai 5 tunniks tilguti. Kuni ta magas, polnud hullu, aga täna oli ta natuke ärksam ikkagi. Nii et kui ta üleval oli, siis ta kippus juba toru kiskuma või suhu toppima. Lisaks ei tahtnud ta enam üksi voodis lebotada, aga süles olles tilguti nii hästi ei jooksnud, nii et kokku läks vist rohkem aega.
Hommikul pandi Kasparile korra ka monitor külge, et näha hapnikutaset. No see oli ikka kehvavõitu, alla 90. Nii et peaaegu pidi lisahapnik ka pandama. Kusjuures ma imestan, et kuna nende mõlema hingamine oli nii kehv, et miks seda kohe ei tehtud. Eeldan, et see võiks üks esimesi asju haiglasse tulles olla?!
Tänane õde oli üsna kuri. Esiteks ei lubanud ta Liisaga mängutuppa. Teiseks ei huvitanud teda absoluutselt laste magamised, vaid aur tuli ära teha minutepealt õigel ajal, mis siis, et laps just pani silmad kinni. Niigi keeruline oli Liisat magama saada, meil läks issiga selleks vist 1,5 tundi kokku. Ja siis vaevalt poolt tundi hiljem oli juba vaja üles ajada, et auru teha. Päevasel ajal ei õnnestu eriti läbi une aurutamine, öösel pole probleemi.
Kuna Liisaga oli toas juba üsna keeruline hakkama saada, siis julgesin arsti käest küsida, ega me koju ei saaks minna. Et ta segab Kasparit ja lisaks pean veel mõtlema suurtele poistele ja koerale-kassile. Esialgu ta kindlalt ei lubanud, et vaatame päeva jooksul.
Kaspari vereproov oli järjekordselt korras! Kummaline, laps on puruhaige, aga midagi viga ei ole :) Ja kuulamisel arvas, et tegu siiski kahepoolse bronhiidi, mitte kopsupõletikuga.
Lõunasöögiks oli supp, laste oma küll teistsugune kui mul. Magustoiduks mannapuder kisselliga. Kaspar võttis mõned lusikatäied, aga Liisa sõi päris kenasti. Kaspar endiselt keeldus joomast. Süstlaga ikka toppisime talle aeg-ajalt, muidu lubati teine tilk veel õhtul panna. Kusjuures Kaspar ise tahtis süüa. Näitas laua peale ja kui ma kotist püreesid välja tõstsin (lasksin emal igaks juhuks tuua mõned), siis näitas ka purki ja nagu nõudis. Aga kui söömiseks läks, siis ikkagi keeldus. See peaks ju ka näitama, et ta ise tahaks, aga midagi ei lase tal süüa.
Meid Liisaga lubati siiski kodusele ravile, kuigi otseselt meid veel välja ei kirjutatud ja esmaspäeval läheme haiglasse näitama. Anti 3 ravimit kaasa ja juhend, mis kell mida teha. Siinkohal aeti mind jälle segadusse. Arst lubas õhtul kell 10 teha 3 ravimit korraga, kui pärast "kuri õde" mulle üle selgitama tuli, siis tema ei lubanud. Et 2 võib kokku panna, aga kolmas kindlasti eraldi ja veerand tundi vahet ka veel hoida! Kumba siis uskuda?
Võtsime Mamma kaasa ja Liisa jäi koju sõites magama. Mamma oli õnneks vahepeal organiseerinud venna meile ja ta tegi tuled alla, nii et koju jõudes oli kena soe toas juba. Liisal õhtul ikka õiget hakkamist ei olnud ja läks ka juba kell 8 magama.
Kaspar ei pääsenud teisest tilgast siiski ja "kuri õde" oli hoopiski rääkima hakanud, et vett pole üldse mõtet anda. Olid siis kisselli toppinud süstlast ja teed pudelist, aga ikka ei läinud. Õde arvas, et ta ei suuda seda röga päris välja köhida ja neelab uuesti alla, nii et see lima koguneb tal kurku ja takistab söömist.
 
Mis ma õppisin sellest järjekodsest kogemusest? Et arsti haridust oleks vaja :) Et perearsti juurde tuleb minna kohe väiksemagi kahtluse korral ja kutsumist ootamata! Et Eesti meditsiinisüsteemist tasub iga hinnaga kaarega mööda minna. Õnneks on Kuressaare haiglas vähemalt eestlasest õed, nii palju on parem kui lastehaiglas :)
 
Eks mõtteid ja emotsioone on veel palju, aga need vist kerkivad hiljem esile. Ja Kaspari haiglaelu pole ju veel läbi.

16. märts 2015

Masendav aeg vol 2

Vahepeal oleme suurematest viirustest pääsenud ja isegi suured poisid on terved olnud, vaatamata lasteaia- ja klassikaaslaste viiruste poolt harvendatud ridadele. Aga ei olnud me veel pääsenud.
Kõigepealt hakkasid peale vabariigi aastapäeva köhima issi ja Liisa. Kui Liisa köha oli määrimiste ja sinepiplaastriga enam-vähem järgi andnud, tabas köha aga suuremaid poisse, see oli naistepäeva nädalavahetusel. Esimesena lisandus köhakoori Karl, siis Sander, siis oli Karlil 11. märtsil 37,5 palavik, siis tulid nohud mõlemale. Liisa hakkas ka uuesti rohkem köhima. Ainuke terve oli veel Kaspar ja ma jõudsin juba imestada, et ta nii tubli on, aga eelmisel reedel 13. märtsil  tegi ka tema esimesed köhatused. Laupäeval oli juba päris tubli köha ja pealelõunat juba 38,5 palavik. Õhtul ja öösel oli palavik lausa 39,3! Vaene väikemees. Laupäeva õhtuks oli ka Liisal 37,5 palavik. Pühapäeval lisandus mõlemale nohu. Ja Kaspari palavik kõikus endisel 38,5 ja 37,5 vahel. Esmaspäeval hakkas Liisa hingamine kärisema. Helistasime perearstile, kes millegipärast ei tahtnud meid üle kuulata, küll aga kirjutas antibiootikume! Uuesti üle helistades, et kuna Liisa hingamine on selline kahtlane, kas ma Ventolini aure võin teha, siis lubati, aga endiselt ei helistanud see arstitädi peas kellukest, et äkki võiks üle kuulata. Ega ma kõrge palavikuga Kasparit eriti sõidutada ka ei tahtnud ja ei hakanud ise toppima. Tagantjärgi tarkusena tean, et oleks pidanud!
Esmaspäeva õhtul hakkas Sander kõrvavalu kurtma. See meil veel puudus! Andsin valuvaigistit, küsisin perearsti infotelefonilt üle, kas soojendada võib/peaks, sest dr Google andis vastakaid arvamusi ja sain soovituse viinakompressi teha kõrva taha. Selle ja valuvaigisti toel elas tema öö üle. Seevastu Liisa pärast tekkis mul vahepeal päris hirm, nii raske oli tal see hingamine, et mõtlesin juba kiirabi peale. Õnneks aur siiski leevendas seda.
Aga hommikul polnud siiski pääsu ja trügisime terve perega arsti juurde. Sandriga polnud suurt juttu. Kõrv oli punakas, küll õnneks mitte hullusti veel, kirjutati antibiootikum ja nohu vastu Zyrteci tilgad.
Kaspari ja Liisaga saadeti meid aga joonelt haiglasse :( Sellest juba järgmises postituses.