Ühel päeval kohtusid Mees ja Naine. Neile meeldis koos olla ja mõne aja pärast taipasid nad, et ei saa ilma teineteiseta elada. Et nad armastavad teineteist üle kõige maailmas. Mõne aja pärast leidsid nad, et kahekesi ikkagi pole õige ja keegi pisike võiks veel nendega olla. Nii sündiski pisipoeg. Ning Mees ja Naine avastasid, et peale teineteise armastavad nad ka seda pisikest üle kõige ning nad arvasid, et rohkem pole võimalik kedagi armastada. Paari aasta möödudes tuli nende juurde veel üks pisipoiss, vennale mängukaaslane. Ning ka talle jätkus ikkagi palju armastust, kuigi enne tundus, et kedagi rohkem armastada pole võimalik.

Väike venna Sander

Sandri suurtest saavutustest pole veel eriti rääkida, aga esimene kuu on märkamatult juba mööda läinud, nii et üht-teist võiks kirja panna.

Mu ainus soov oli, et Sander ometi rohkem ja paremini magaks, kui Karl. Paaril esimesel nädalal nii tunduski olevat, Sander ainult sõi ja magas, vahel öösel siiski oli üleval ka. 3-nädalaseks saades aga õnn pöördus. Sander enam päeval ei maganud. Kussutan kenasti magama, panen voodisse, aga paari minuti pärast ärkab nuttes ülesse ja nii mitu korda järjest. Vankris õnneks magab hästi. Nii ei jäänudki mul ühel päeval muud üle, kui oma rõngaslina üles otsida, et saaks midagi muud teha, kui Sandrit kussutada. Linas kõveras magas päris hästi. Loodetavasti see mittemagamine möödub ikkagi.

Muidu talle meeldib vannis väga, lamab seal rahulikult ja vaatab. Paljalt meeldib ka olla. Naeratab, eriti vennale. Karli Oosit meeldib vaadata. Ja muidu ka uudistab maailma. Tal on samasugune kõiketeadja pilk, kui Karlil.

Suur venna Karl

Karl on mind heas mõttes üllatanud seoses suureks vennaks saamisega. Ja ta on niii suureks järsku saanud. Kui Karl issiga sünnitusmajja meile järele tuli, siis ma ei tundnud oma senist pisipoja äragi, temast oli 2 päevaga suur poiss saanud. Ta ise ütleb nüüd ka lõpuks enda kohta poiss, mitte enam tita, sest Sander on ikkagi õigusega Tita.

Karl tahab ikka Titat sülle võtta ja pai ja kalli teha. Ja muretseb, kas Sander nutab või tissi äkki ei taha. Suur venna aitab Sannu mässut vahetada, naba ja silmi puhastada, samuti vannis pesta. Ma küll ei tea, kas Karl ise seda kunagi tulevikus mäletada tahab, aga Karl annab nüüd oma mänguloomadele ka tissi:) Nii kui emme Sandrit söötma hakkab, otsib ta ka oma Oosi või Mõmmi välja, kisub pluusi üles ja hakkab tissi andma. Ühel õhtul ta isegi pakkus Sandrile oma tissi, aga Sander ei tahtnud millegipärast:) Üldse on ta oma mänguloomade suhtes väga emalikuks ja hoolitsevaks muutunud. Vahel võtab Oosi sülle öeldes, et "Oosi nutab," ja siis kussutab teda süles nagu emme Sandrit. Siis paneb Oosi voodisse: "Oosi jäi tuttu." Ja paneb Oosit või nukku pissile. Mänguahvil puhastas Karl ka naba ja silmi. Ja kui Sandri vankriga õue viin, tuleb alati Oosi või Poisi Tita ka kaasa võtta:

Karl teab, et Sander on praegu pisi-pisi ja sööbb ainult emme tissi piima. Kuid kui ta palju sööb, siis kasvab suureks ja hakkavad koos palli mängima ja jooksma.

Õnneks ma senini ei ole täheldanud, et ta oleks armukade Sandri peale. Ma ise oleks küll üsna tüdinenud ja pahane juba, kui mulle kogu aeg öeldakse, et "Oota! Emme ei saa praegu!". Õnneks on Karl üsna iseseisev ka juba. Kuigi eks seda jonni tuleb ka ikka vahel ja siis on kohe kiiresti hädavajalik emme oppa saada. Ja omapead olles suudab ta majas paraja korralageduse tekitada: kõik potid-pannid-kausid otsitakse kappidest välja ("Poiss teeb erneputru"), mänguasjadest ma ei räägigi. Sõrves pääses ta ise külmkappi revideerima, nii et sai ise vajadusel mahla-piima ja muud vajalikku kätte. Ja saab ka ise potile. Sõrves magasime me eraldi tubades, nii et hommikul ronis ta ise voodist välja ja käis potil, enne kui emme juurde tuli.

Karl on suur raamatute ja laulude fänn. Muudkui "Emme, noe seda!" ja "Emme, laula Onu Muti!". Ja ühte laulu või raamatut võib talle mitmed ja mitmed korrad järjest laulda ja lugeda. Kusjuures paljud jutud on tal päris peas juba, ise ütleb pooled sõnad ära. Ning magama ei saa kuidagi minna ilma Jätu ("Jänesepoeg, kes luuletas", aga sealt ka kindlate piltidega leheküljed)raamatut lugemata. Ise ta laulab ka, omi laule. Kuid kõige rohkem on ta vist kiikumise fänn ("Poiss tiitu!") . Seal võiks kõikuda vist tunde, kui keegi hoogu ainult viitsiks teha.

Juttu on päris palju, aga kohati on isegi minul tõlki vaja:) Endiselt puuduvad V, K, R ja kohati L häälikud, K on ta asendanud T-ga, nii et päris õigeid korralikke sõnu on vähevõitu ikka, enamasti omad sõnad ja väljendid. Huvitavaid ütlusi on tal ka: mahlahäda ja süüahäda. Nibin-nabin. Minu isa kohta ütleb onu Jaaisa (onu Vanaisa) ja onu kohta Onu Jujuu (ilmselt tuleneb mu venna lemmikväljendist You-you).

Saage tuttavaks

Saage tuttavaks - Sander Kallas. Sündinud 14. oktoobri hommikul kell 7.50. Kaalus 3320 g ja oli 51 cm pikk. Ausalt öeldes poleks uskunud, et ta nii vara otsustab tulla, 2 nädalat enne tähtaega.

14. oktoobri öösel kella kolmveerand 5 ajal ärkasin üles. Nagu tavaliselt, mõtlesin. Käisin pissil ja läksin uuesti voodisse und ootama. Siis aga tundsin kõhus valu, mida enne pole tundnud. Ei osanud neid algul millekski pidada. Aga mõne aja pärast oli valu nii tugev, et voodis oli ebamugav olla. Kui teist korda juba pissile pidin minema ja valud aina tugevamaks läksid, siis hakkasin mõtlema, et äkki midagi toimub. Tagasi tuppa tulles hakkasin kella jälgima, et kas valud on regulaarsed. Samas mõtlesin, et 14. oktoober on päris hea kuupäev sündimiseks ja mis ma veel haiglakotti pean panema. Valud olid iga 4 minuti järgi ja läksid aina tugevamaks. Kella 6 ajal otsustasin issi üles ajada, et me vist peame sünnitama minema. "Kas sa oled kindel?" küsis tema vastu. Ei olnud kindel, aga mõtlesin, et linna jõudes on selge, kas võime tagasi tulla või ikkagi hakkame sünnitama. Nii siis pakkisin viimased asjad kotti ja hakkasime linna poole sõitma. Sünnitusmajas tuvastas ämmaemand, et avatus on juba 5 cm, nii et enam polnud pääsu kuhugi. Anti haiglariided selga ja juhatati palatisse. Edasine käis üsna kiiresti. Peale KTG alt pääsemist hakkasid valud juba üksteise järgi käima, nii et oli sünnitustuppa minek. Jõudsin veel mõelda, et kaua ma selliseid valusid enam ei kannata, kui juba lubatigi pressida. Ja teise pressiga ta juba tuligi, tegi kohe valju kisa ja pissis ämmaemandale tervituseks.

Kolmandal päeval lubati meid koju. Õigemini küll läksime Sõrve minu ema juurde, kuna meie tuba polnud kaugelti veel valmis. Pole ta veel praegugi valmis, aga igatsus issi järgi oli suur, nii me koju tagasi tulimegi.

Ja nüüd me siis harjume. Olema 2 lapse ema, tegema paljusid asju ühe käega ja olema mõlema jaoks korraga olemas. Harjuma magamata öödega, sest Sander kahjuks magab päeval paremini kui öösel. Karl harjub olema suur venna, kes pidevalt peab kuulma, et oota, emme ei saa praegu. Aga Karl on väga tubli olnud ja hoolitseb nii oma venna eest, kui ka mitmete mänguloomade eest - annab neile tissi, puhastab naba ja silmi, peseb peput, määrib kreemi jne.