"Emme, tue-tue, emme näeme-näeme!"

Tõlkes tähendab: "Emme, tule-tule, emme lähme-lähme!" Just need märksõnad võiksid iseloomustada koduse emme elu. Olen nüüd 2 nädalat kodus olnud. Alguses oli ikka vägagi imelik. Tavaliselt jäävad inimesed töölt koju puhkusele ju umbes kuuks ajaks ja selle aja peale on mitmeid plaane tehtud, mida kõik vaja teha ja kus vaja käia ning tähtaeg terendab silme ees, millal tööle vaja tagasi minna ja vahepeal kuhjunud töö ära teha. Aga mõelda, et mina jään koju kolmeks AASTAks on ikka väga hoomamatu. Selle ajaga jõuab teha mida iganes ja jõuab juhtuda mida iganes. Esimesed paar päeva elasin alles töö kella järgi, pidevalt vaatasin, et nüüd peaks olema hommikune kohvipaus, nüüd püha lõunatund ja nüüd pärastlõunane kohvipaus. Aga nüüd olen ära harjunud. Hea on see, et hommikuti saab ikka tunnikese vähemalt kauem magada ja Karliga koos ärgata on päris mõnus. Talle meeldib tükk aega peale ärkamist veel voodis lebotada ja nii me siis vaikselt mõnuleme voodis.

Üldiselt olen põhimõtteks võtnud, et püüan veel võimalikult palju tähelepanu pöörata selle aja jooksul Karlile, mis me veel kahekesi kodus oleme. Varsti saab ta paratamatult vähem tähelepanu ja hoolt, kui titt majas on. Nii me siis toimetame koos köögis, peamise aja päevast veedame aga õues. Ja Karl kipub kangesti rändama. Mina enam pikalt jalutada ei jaksa ja Karlil on ka see mure, et minna jaksab, aga tagasi tulla enam mitte, siis on vaja emme opa või selga. Ja kolme inimest mu jalakesed kanda ei jõua. Ja näiteks liivakastis ma ka hästi mängida ei saa, kuna lihtsalt suur kõht segab seal istumist.

Karlile meeldib minna "metsa seeneje", kus ta korjab "uaaseeni" (kukeseeni) ja "suuri seeni" (sirmikuid), aga mitte "puna käpeseeni" (kärbseseeni), sest Karl teab, et need on "päh".

Metsas korjasime ka "pohjamammud" (pohlad), mis aga Karli jaoks olid "apu". Meie korjasime Karliga kokku kolmekesi ja saime ikkagi kõige väiksemasse ämbrisse kõige vähem:)

Karl on ka hakanud rohkem mängima, selles mõttes, et teeb mängult igasugu päris toiminguid. Üks õhtu tegime mitme kausi sisse süüa, ikka vaja lisada veel "pita" ja "sool" (pipar ja sool) ning neid ta siis lisas agaralt kujuteldavatest toosidest. Ja lõpuks siis sõime ja Karl kiitis "mmmm". Täna aga näiteks avastas ta kotti lahti pakkides saunaasjad, ütles, et "saun soe", võttis aga nuustiku, kallas mängult "seepi" peale ja pesi end hoolega köögi põrandal. Isegi pea pesi puhtaks, mida ta saunas ei tee! Ja üks õhtu, peale seda, kui me päeval pohlal käisime, korjas ta kardina küljest topsikesse "pohji" ja "seeni".

Tihtipeale on temaga aga üsna tüütu, sest iga asjaga peab ta mängima ja jonnima natuke. Näiteks hommikul riidesse panekuga. Või kui on vaja näiteks õue minna, siis riidesse panna ei taha. Söögilauas on vaja sada muud tegemist teha. Ja õhtuse pidžaama selga saamisega on ka tegu. Samas on temast kohati ikka abi ka. Tahab ikka "nõu" kuivatada. Või kui paluda tal sahvrist kollane ämber tuua, siis toob ka. Või hari ja kühvel. Ja põhiline on ikka "tita ise". Kui isegi kogemata tema eest midagi ära teha, siis ta on nõus nt uuesti püksid ära võtma, et saaks ise jalga panna. Aga vahetevahel arvab ta, et püksid tuleb panna hoopis "pähe":

Nädalavahetusel pandi südamele, et ma ikka teisest lapsest ka kirjutaks. Olen ka lugenud ja kuulnud nn teise lapse sündroomist, et esimesest lapsest on lademes pilte ja ületähendusi, teis(t)est aga enam mitte. Püüan ise tublim olla ja edaspidi ka Karli väikevennast rääkida ja pilte teha. Praegu pole veel suurt rääkida. Muudkui müksib mind siin ja luksub pidevalt. Ning eelmisel nädalal tegi juba esimese eelhoiatuse, et haigla koti võiks ära pakkida. Ennustusvõistluse lõpuni on veel 1 päev, nii et saab veel pakkumisi teha. Auhind tuleb kindlasti sellele, kes õige kuupäeva ära arvab, ärge selle pärast muretsega.

Ahjaa, palju õnne Kaarlele ja Helenile väikese Kaarle Joosepi sünni puhul! Vanaema sai nüüd kahekordseks vanavanaemaks ja peagi juba kolmekordseks. Kusjuures kõik on poisid ju imelikul kombel!

Viimane tööpäev

Arvutist ebavajalik kraam ära kustutatud, sahtlid tühjaks tehtud, meilid edasi suunatud, kaustad ja võtmed üle antud ning Postipoisis tööülesanded edastatud. Töökaaslastega klaase kokku löödud ja pidulikult ära saadetud, võib ära puhkusele minna. Natuke vabanemise tunne, natuke kurb ikka ka. Kolleegid on väga toredad. Alles see oli, kui me Maailmaparandaja ära saatsime ja mind tööle vastu võeti. Ülemus ka mainis, et see ju oli üsna hiljuti, aga tundus, et ma olen siin juba kaua olnud. Aga jah, natuke lühikeseks see karjäär ju esialgu jäi, just sain endale asjad selgeks:) 3 aasta pärast plaanin kindlasti tagasi tulla, kui reformi tuultes mu töökoht on alles jäänud ikka...

Kui teised võivad puhkuse alguse puhul rääkida, mida nad puhkusel plaanivad teha, siis mina küll ei tea. Teha oleks ju palju, aga kui palju ma jõuan. Ja kuidas elu üleüldse novembrikuust koos 2 lapsega välja hakkab nägema, seda ei oska ma ette kujutadagi.

Tita ise

Karl ütleb ise enda koha Tita. Kui meelde tuletada, siis parandab, et mees. Ja teab küll, et tita on hoopis emme kõhus. Aga pole ka ime, et ta oma nime ei ütle, kuna ei R ega L häälikut tema suu ei paindu hääldama.

Viimasel ajal tahab ta kõike ise teha. Tita ise ja tita ise. Ise pusib riideid selga panna, saapaid ja papusid jalga, tainast segab, isegi nõusid tahab ise kuivatada, rääkimata siis muudest kergematest töödest ja tegemistest. Alati on ta juures, "tita appi". Ja kui endal peale pikka pusimist välja ei tule, siis ütleb, et "emme ise" või "appi", aga alati peab enne proovima. Ja kõiksugu asjad on tal selged, kuidas midagi teha. Eelmisel nädalavahetusel lõikasin õunu moosiks ja Karl oli ka oma topsiga kohal, et vaja õunu sisse panna. Andsin talle ja küsisin veel, et mis ta nendega teeb: "Õunamoosi!" Viisin mina oma poti pliidi peale ja käisin korra veel õues, tagasi tulles oli ta oma plastmassist liivavormi ka koos õuntega pliidile pannud. Tita teeb ju õunamoosi!:)

Seenel meeldib talle hirmsasti käia. "Tita seeneje!" "Ämme" kaasa ja peamiselt meeldib talle "suur seen" ehk sirmik. Neid nähes on hirmus rõõmus ja kilkab: "Näe, suur seen!" "Uaaseen" sobib ka talle (uaa tähendab kukke), enamuste seente kohta aga ütleb "päh".

Õues meeldib puu alt "õuna" ja "ploomi" süüa, kuigi tihtipeale konstateerib peale hammustamist, et "apu" ja viskab minema.

Sõnu on tal jah päris tublisti juba ja saab ka nt vanaemaga telefonis räägitud, et "onu ivo suur änn", "metsa mati piima", "õues pine" (pime), kuidas "auh seenel" käib, "tita ploomi" sööb, "tita õues pissi" jne jne. Eristab ka "tuppa" ja "toas". Ning lõpuks on ka eristatavad, kas ta tahab "mahja", "mossi" või "piima", enne oli kõik üks "juua". Ainult kiikumist tähendab endiselt puhumine. Kusjuures kui ta õues pissil käib, siis enne käib koera kuudi juurest läbi, et "tita pissije", peale pissimist ütleb, et on"tühi" ja käib uuesti koerakuudi juurest läbi, et "tita pissi".

Kaheaastase jonnimisega on Karlil nii ja naa. Mõnikord on päev läbi tuju paha ja siis tuleb iga asja peale suur jonn. Teinekord pole päeva jooksul kordagi kuulda. Mõnda aega saatis õhtust magamaminemist ikka totaalne kisa, nutab nii, et hing kinni. Siis aga hakkasime "jätu" (jänku) raamatut lugema voodis ja saab suhteliselt rahumeelsemalt voodisse. Aeg-ajalt saab ka sellega ära meelitada, et tita ise, kui ta pole nõus näiteks, et emme talle pidžaamat selga hakkab panema. Ise paneb aga heameelega.

Teine änn

Juhtus nii, et meie kauaaegne sõber ja kaasteeline jättis meid ühel päeval lihtsalt tee äärde. Uuesti liikvele aitaks teda ainult uus süda. Kaalusime asja nii ja naa ning muud ei jäänud üle, kui uuesti liikumisvõimeliseks saamiseks uus auto liisida. Tutvusime erinevate mudelite ja lisavarustuse pakettidega, käisime pangas ja siis ootasime... Ka Karl teadis, et "emme bussi" ja "issi bussi" ja "änn ei saa" ja "teine änn". Eile lõpuks anti meile üle meie uue auto võtmed. Nii et saage tuttavaks - meie uus pereliige Kia Ceed Sporty Wagon. Sellist porikarva pruun ta ongi nagu pildil, hetkel oma pilti üles laadida ei saa. Loodetavasti teenib ta meid kaua ja truult.

Edit: perepilt:)

Viimane nädal

Oeh, aeg läheb ikka pagana kiiresti. Alles ma jõllitasin kahte triipu testil, juba on aeg oma suure kõhuga koju jääda, puhkusele, nagu hellitavalt öeldakse seadusetegijate poolt, kes ilmselt ei ole lapse/lastega kodus olnud. Aga jah, viimane nädalake veel tööl. Ja tööülesandeid on veel mitu-mitu. Muuhulgas on irooniliselt sama asi päevakorral, mis Maailmaparandaja lahkudes ja milles minultki teatud vastust oodatakse ning mida minagi järeltulijale jätta ei saa/ei taha. Raske on nii tööd teha.

Aga mis vahepeal veel juhtunud on. Juubeleid sai peetud ja kooli kokkutulekul käidud. Pildil on vanaema 80. sünnipäeva puhul kogunenud 4 põlvkonda (puudu on 1 lapselaps seitsmest). Nagu näha, on varsti lausa 2 uut liiget lisandumas:) Jah, kahest inimesest on saanud päris palju...

Majale sai lõpuks ometi katus peale. Nüüd on sisetööd teha, eks näis, kas uus ilmakodanik saab uude tuppa juba tulla või mitte. Tähtaeg on igal juhul seatud. Ahjaa... Blogis pole vist kuulutanud, et UH põhjal ütles arst meile: "Poiss, mis poiss!" Vähemalt ei pea roosasid asju ostma hakkama:)

Siinkohal kuulutan välja ka uue ennustusvõistluse. Eelmine kord keegi täppi ei pannud sünnikuupäevaga, Karlil oli oma plaan end vanaisa sünnipäevaks sättida. Seekord on arsti poolt pandud tähtaeg 28. oktoober. Ennustused on oodatud 30. septembrini. Kes teab, mis kutil seekord plaanis on, ühtegi sünnipäeva lähiümbruses oodata ei ole:)