Igavestele tiigivetele...

Kahjuks Peebule ei olnud määratud suureks pardiks saada ja ta puhkab meil nüüd kirsipuu all:(

Kui Tallinnasse läheme, siis läheme kohvikusse ja loomaaeda

Tallinnas sai käidud. Perekond küll jagunes pooleks - issi ja Sandri jätsime koju, et meil natuke lõbusam oleks:) Meil oli seltsiks mamma, onud ja Janna ning vanaisa tigubuss. Kohvikus kui sellises me tegelikult ei käinudki (Ülemiste keskuse söögikohta ma just kohvikuks ei nimetaks), aga loomaaias sai käidud küll. Karl pidas ennast kogu pika reisi väga tublisti üleval.

Esimene päev kulus peamiselt sõitmisele, paar tundi jalutasime siiski ka Ülemiste keskuses ja õhtul sõime tädi uues elutoas kooki. Karlile oli seal õnneks mänguseltsiline ka, aasta noorem poisiklutt, keda ka Sannuks kutsutakse. Karli tuttuute klotside pärast läks neil küll riiuks, aga muidu möllasid omaette väga vahvalt. Karl vanema ja targemana pidi teda küll paar korda korrale kutsuma. Ööseks maandusime Maardu servas asuvas imearmsas majas. Karl jäi üsna ruttu magama.

Teine päev oli meil reserveeritud loomaaia külastuseks. Tuletasin meelde, et mina käisin seal viimati umbes-täpselt 10 aastat tagasi, kui ma laulupeol käisin. Ja päris palju on ikka muutunud. Karl pidas ka vapralt vastu, poole maast jalutas ise maha, alles lõpus oli nõus kärusse istuma. Alguses vaatas küll huviga, aga mida aeg edasi, seda kiiremini ta hakkas puuri juurest puuri juurde jalutama ja kui talle kedagi näidati, siis vastas, et ta nägi juba:). Hiljem kodus memuaare rääkides ütles, et ahvid meeldisid talle kõige rohkem, elevandid ja ninasarvik ka, aga krokodilli ta rohkem näha ei tahaks. Lasteloomaaed tundus talle ka meeldivat, kuigi notsu on tal ju endal kodus laudas ja tibud on meil ka olnud. Aga kilpkonnale tegi Karl kop-kop, see oli tema sõnul kõva nagu kivi! Lõpuks ei jaksanud täiskasvanudki õieti enam midagi vaadata ja käia. Mõtlesime siis, et lebotame veidi Kadrioru pargis. Seal sattusime kogemata laste mänguväljakule, kus Karl rõõmsalt oma tund aega ringi rahmeldas. Küll laskis liugu, küll õpetas teisi liivaga mängima.Õhtusöögi ajaks jõudsime jälle tädi juurde, seekord oli ikka Tallinna tita (nagu Karl ütleb) ka kohal, nii sai noorim sugulane üle vaadatud ja tädipoja uus elamine ka. Õhtu lõpuks jõudsin veel kambakese Tallinna esindusega Nõmmel veini juua, juustu süüa ja juttu rääkida, väga tore oli jälle üle pika aja näha. Tagasi Piritale jõudes Karl juba magas.

Kolmandal päeval käisime Rotermanis, ronisime Oleviste torni, jalutasime Vanalinnas ja siis võtsimegi suuna jälle linnast välja. Reisimoona täiendamine ja lõunapaus Laagri Maksimarketis ning edasi Haapsalu poole. Kuigi ta on nii lähedal, polnud ma siiani seal kunagi käinud. Karl väsis poole tee peal ära, nii et temal jäi Haapsalu nägemata, aga teised käisid lossihoovis ära. Väga armas väike linnake see Haapsalu. Ja siis viis tee juba Virtsu. Seal saime päris kaua praamisabas oodata. Väga mõnus oli kojujõudes jälle issit ja Sannut kallistada. Mamma lubas reisi korrata, kui Sannu ka loomaaia-ealiseks saab.

Emaks olemise võlu ja vaev

Pühendatud tulevastele emadele:)

Selleteemaline postitus on juba ammu meeles mõlkunud, aga nagu ikka, aega pole olnud kirja panna.

Tegelikult on emaks saamine tohutu elumuutus, aga samas toimub see nii loomulikult, et pärast ei mäletagi, et oli elu enne lapsi. Vahel mõtlen mõne sündmuse kohta, mis oli enne laste sündi, et aga kus nemad sel ajal olid.

Põhiline muutus on muidugi see, et ma ei ole enam oma aja peremees. Pea kogu aeg tuleb lastega tegeleda, oma hobid tuleb mõneks ajaks tahaplaanile suruda. Kuigi samas ega täitsa loobuda ka ei saa, vahel ikka on vaja oma kvaliteetaega, et mõistuse juures püsida.

Alguses tahtsin kirjutada, mida ma kõike teha ei saa, aga siis hakkasin mõtlema, et päris nii see ju pole, lihtsalt tegevused on natuke asendatud.

Mul ei ole aega raamatuid lugeda. Tegelikult loen ikka, vahel lausa päevas pea 10 raamatut läbi, või loen isegi ühte raamatut 10 korda. Aga need raamatud on rohkete piltide, trükitähtede ja mitte üle paarikümne lehekülje ehk siis lasteraamatud. Kusjuures lasteraamatuid on ka väga erinevaid, mõned on väga ladusalt ja lastepäraselt kirjutatud, teistes on väga keerulised laused (nt originaalset "Karupoeg Puhhi" on väga raske lugeda) ja naljakad sõnad (nt metalne hiiglane). Karlile millegipärast meeldib üks luulevormis kirjutatud raamat "Väike Mai", see on ikka mitu-mitu lehekülge pikk, aga ta võib seda praktiliselt peast tsiteerida.

Mul ei ole aega internetis käia. Vale puha! Eriti talvepoole, kui me tubasemad olime ja Karl veel ise arvuti taga midagi teha ei osanud, võisin päris palju arvuti taga istuda, aga ainult teatud sinise jänese ja tema sõprade tegemisi jälgida. Mingil ajal avastasin, et saab ka mitu akent korraga lahti olla, nii et Karl vaatab Jussi ja mina saan blogisid lugeda.

Ma ei vaata telekat. Muidugi vaatan. Lastesaateid ja multikaid. Igapäevasest telekavaatamisest olen juba ammu loobunud, ei jälgi ühtegi saadet ega seriaali ning ei mäletagi, millal ma viimati mõne filmi algusest lõpuni vaatasin. Ei, siiski, vist veebruaris vaatasin Ray Charlesi eluloofilmi ja hommikuti juhtub, et vaatan "Südameasja" (nii mõnus seriaal). Uudiseid peaks tegelikult ikka vaatama, et ilmaeluga end kursis hoida, aga ka selle jaoks pole aega ega tähelepanu. Ja tegelikult ülejäänud telepurgi poolt pakutava virrvarri mittevaatamisega ma polegi midagi kaotanud, pigem võitnud. Kui lastepilguga igasugu filme vaadata, siis enamusi ma lastel vaadata ei lubaks. Aina kaklemine, tulistamine, ropendamine, seks jne jne. Pole siis ime, et lapsed nii vägivaldseks kasvavad, kui telekas lapsehoidjaks on. Isegi need lastekanalitel näidatavad multikad on väga kahtlase sisuga. Aina üks tulistamine ja võitlus ning mingid müstilised elukad. Võib-olla olen liiga naiivne, aga mina ootaks multikatest pigem armsaid loomi või lapsi, kes õpetaksid lastele õiget käitumist või nt loodust.

Magada ei lasta. Tegelikult algab minu ööuni küll kell 10 ja kestab u kella 8-ni, aga sellist tunnet küll pole, et ma olen nüüd täiesti korralikult välja puhanud. Öö jooksul tuleb ikka mingi 3 korda ärgata, et Sander uuesti uinutada. Ja poole aasta tagust lõputut õudusunenägu ei taha meenutadagi. Oli öid, kus praktiliselt ei saanudki magama ja 5 tundi oli juba ülihea. Tööinimestel on lootus, et vähemalt nädalavahetusel nad saavad une täis magada, mul on aga oodata veel kaua. Karl hakkas öö läbi magama alles 2,5-aastaselt.

Käsitöö jaoks tõesti praktiliselt aega pole, see on täitsa tõsi. Mul on ikka 10 asja pooleli ja veel 100 plaanis, aga tegudeni ei jõua. Vahel sõrmed hirmsasti sügelevad, aga pole mahti maha istuda ja lõngakera välja otsida. Kui päevas ühe reakese koon, on hästi. Õmblemisega on aga veel keerulisem, seda niimoodi ei tee, et täna üks õmblus, nädala pärast teine. Pühapäevad on mul tänu issile natuke vabamad, aga isegi kui plaanin terve päeva ainult käsitööle pühendada, ei tule sellest midagi välja. Ikka on vaja pesu triikida või teen süüa või tegelen lastega. Kirun ennast, et miks ma käsitööga varem ei tegelenud, kui mul aega oli, ja lohutan end sellega, et kunagi kaugel-kauges tulevikus on lapsed suured ja küll ma siis õmblen-koon-heegeldan-pärlendan.

Kodust väljasaamisega on ka keeruline. Ka sellepärast, et me siin metsas elame, mitte ainult laste pärast. Päris keeruline on 2 lapsega linnas liigelda ja siis peab veel arvestama Sandri söögi- ja uneaegadega. Varem oli ka välistatud see, et ma üksi kuhugi kauemaks lähen, nüüd on selles suhtes vabamad käed, võin isegi ööseks küla peale jääda, kui tahan. Aga praeguste plaanide kohaselt tundub, et veel enne juuli lõppu saab üle pika aja pealinna väisatud. Koos pudinatega on menüüs loomaaed ja sugulaste-tuttavate külastamine.

Kõige selle lõppu pean ikka kinnitama, et hoolimata kõigest eelpool kirjutatust, ei vahetaks ma emaks olemist mitte millegi vastu. See on nii armas, kui Karl tuleb ja kalli-kalli teeb. Ta toob mulle lilli ka vahel. Karl pakub ikka abi toimetamistes ja tal on suur ise-teha-tahtmine. Karli laulujorud ja jutuvada. Nii hea on vaadata, et näe, alles ta ei osanud ja nüüd saab juba ise hakkama. Või avastad mõne uue väljendi või sõna tema jutus. Sandri päikseline naeratus ja kuidas ta kohe ukse poole tormab, kui mu häält kuuleb.

Kuna fotokas on ikka minu käes, siis minust koos lastega praktiliselt pilte polegi, aga on vanaemast:

Suvi, suvi, suvi!

Mõned pildid ja märksõnad lühidalt.

Veetemperatuur basseinis +30 C, õhk +27 C:Mujal on ikka maitsvam:Metsmaasikamaitse:

Vereimejad (ühel õhtul tapsin paari tunniga nii u 30 sääske Peebule õhtusöögiks): Suvelilled: Veel numbreid:

Auto läbisõit: 10 000

Sandri strateegilised mõõdud: 70 cm ja 7,73 kg

Karli strateegilised mõõdud: 99,5 cm ja 16,45 kg

Emme: -2,5 (uusaastalubaduse täitmiseni on siin veel ruumi küll)

Koduperenaise rõõmud

Üks asi, milles väga hästi annab tunda suurenenud pere, on musta pesu hulk. Kui me kunagi ammu veel kahekesi Tartus elasime, siis sai praktiliselt hakkama kord kuus kodus Saaremaal käimise ja pesu pesemisega. Siis tuli Karl ja oma pesumasinaga korter ning pesupesemine ja triikimine kasvas märgatavalt. Ka siis sai ikka Karli riided vähemalt ära triigitud. Ainult lõputöö kirjutamise aegu läksid riided otse pesurestilt selga, isegi kappi polnud aega ja ega ka eriti mõtet neid panna. Nüüd tuleb praktiliselt terve nädalavahetus pesumajandusega tegeleda. Laupäeviti pesen vähemalt 2 masinatäit pesu, aga kui on voodipesu vahetamine, siis isegi 4 masinatäit. Ja pühapäevane päev kulub siis triikimisele. Enda koduseid T-särke ma enam triikida ei viitsigi ja ega mul suurt muud ju polegi, aga issi esindusriided, laste riided ja voodipesud tuleb ikka triikida. Kuna meil üleval on nüüd ikka lai madrats, siis selle lina triikimine on päris tüütu. Päris sooja naha saab triikimisega. Voodipesude vahetamisega ka kusjuures.

Suurenenud laste arvust ja laienenud põrandapindalast tulenevalt on pikenenud ka koristamisele kuluv aeg. Mänguasju on rohkem mööda põrandat laiali ja laupäeviti on nüüd vaja 2 toa põrand kõigepealt mänguasjade hulga alt vabastada ja siis ära pühkida-pesta. Õnneks Sander tolmuimejat ei karda, nii saab temaga koos ka edukalt koristada. Karl hakkas titest peast nutma, kui emme tolmuimeja välja võttis, issi võis küll pühkida.

Söögitegemine kuulub ka muidugi perenaise kohustuste juurde. Õnneks õhtusöögid valmistab enamasti ämm, kuid kuna Sandril on oma eraldi menüü veel, siis temale tuleb igal hommikul putru ja õhtuks aedviljapüreed keeta. Nädalavahetusel üritan ise midagi vaaritada või küpsetada. Nii et tegemist ikka jätkub ka köögis.

Peep

TV tundis huvi, kuidas pardipojal läheb. Läheb ka. Natuke ikka on kasvanud, aga ujuda ta õieti ei oska. Või õigemini ujuda oskab, aga ta läheb hirmus märjaks vees. Pärast on nagu uppunud kassipoeg ja kuidagi ei kuiva ära. Pean ta siis riide sisse mässima. Ei tea, kas tal on mingi ainepuudus või milles asi? Pardisuled ei tohiks ju vett ligi lasta? Aga kärbseid sööb heameelega, samuti leiba-saia, pudrujäänuseid, kalaraasukesi ja muna. Internetist püüdsin infot leida ristpartide kohta ja avastasin, et ta sööb adruvallist leiduvaid väikseid selgrootuid, aga kust ma talle neid siin võtan. Elab meil köögist kasti sees, päeval on õues kastiga. Issil pole aega olnud talle õuesjalutamise puurikest ka teha. Vahel ma ikka lasen ta õues jalutama, aga enamasti tahaks ta kuhugi põõsa alla peitu minna. Ärkab koos päikesega ja nii pistab ta juba 3-4 ajal kisama, et ta tahaks süüa saada. Päeval ka hakkab valju häälega siutsuma, kui kausike tühi. Aga õudne lagastaja on ta küll. Sõnnikut teeb omajagu ja lisaks selle vee seest toidu lödistamisega on ka pool kasti põrandat ligemärg. Karlile ja Sandrile ta igal juhul väga meeldib. Sander püüab igal võimalusel tema kasti najale end püsti ajada ja hakkab siis teda kastist taga ajama. Karl annab talle süüa ja tahab ikka ujuma panna. Eks paistab, kuidas ta kasvab. Augustis peaks ristpardi poeg olema juba lennuvõimeline.

Sander 8 kuud

Aeg ikka lausa lendab! Vaatan, et olen Sandri elust juba 2 kuud maha vaikinud. Kirjutamist oleks küll ja küll, aga aega ei ole. Mul oleks ka sellist vidinat vaja, mis mõtted (valitud muidugi) otse blogiks konventeeriks. Sander on vahepeal 8-kuuseks saanud, õigupoolest juba 8 ja pool. Roomab ja ronib edukalt ringi, igal võimalusel ajab püsti. Trepist ronib üles, mistõttu oli ka paar kukkumist, enne kui issi trepile värava ette ehitas. Istub ise. Sööb 4 korda päevas: putru, puuvilju, köögivilju, liha, kana, kala, munakollast. Joob nokaga tassist ise vett. Pea nädal tagasi arvas, et on juba piisavalt suur mees, et mitte enam rinnapiima juua. Täna proovisin piimasegu anda tassist, sülitas välja ja ütles, et joo ise, kui tahad. Üldiselt ta sööb kõike, mida kätte antakse ja harva, kui kaussi midagi alles jääb. Kui keegi midagi sööb silmapiiril, siis vaatab väga näljase näoga ja loeb suutäisi, kuni talle ka antakse. Kihvt on vaadata, kuidas ta söögilaualt oma kohmakate sõrmekestega väikesi hommikusöögihelbeid taga ajab, tegevust jätkub pikaks ajaks, aga kätte ta need saab. Muist pannakse muidugi söögitooli mustadeks päevadeks ootama. Mõnus on ka peoga kausist putru võtta. Ja kui vett enam ei taha, siis teeb suuga purskkaevu. Hambaid endiselt ei ole. Ja see, et ta enam öösel ei söö, ei tähenda sugugi, et ta kauem magaks järjest. Rekord on vist senini 6 tundi. Keskmiselt ärkab mingi 3 korda öö jooksul. Päeval magab enamasti 2 korda. Kasvu on minuarust ikka pigem vähevõitu: eilsetel andmetel 7,73 kg ja 70 cm. Nüüd saab Sander juba rohkem tegutseda ja mängida ning Karl on ka temast rohkem huvitatud. Kuigi Karli käitumises on ka kadedust märgata: ikka on seda mänguasja just vaja, mis venna käes on. Ja oma asjad paneb ta ikka laua peale, et Sannu kätte ei saaks. Samas on ta väga hoolitsev ja kaitsev: korjab Sandri käest asju ära, mida ta suhu ei tohi panna, paneb õueukse kinni, et ta välja ei saaks, poti ja pardi tema eest ära. Ja kui vendadel peituse mänguks läheb, siis Sander lõkerdab valju häälega naerda. Peitu minnakse teki alla ja kui venna või Sander ise välja tuleb, siis on nii naljakas.

Vennad jaanilõkke ääres:

Karl ise on juba suur mees. Vahel päeva jooksul ma õieti ei näegi teda, toimetab õues teistega koos ja muudkui jookseb ringi. Isegi kartuleid käis meiega koos rohimas! Viimasel ajal on kangesti mängima hakanud ja siin on muidugi paarilist vaja, kelleks peab enamasti emme olema. Võetakse mänguloomad või autod ja siis nad räägivad omavahel, teevad süüa, magavad, mängivad jne jne. Laste fantaasia on ikka lõputu ja sellistel puhkudel mul on tunne, et ma jään talle alla ja et tal oleks mõne omaealisega palju lõbusam mängida.