Meie pere pesapuu

28. november 2014

11. elukuu 29.10 kuni 28.11

Selle kuu märksõnadeks on haigus ja liikumine.
5. novembril käisime perearsti juures. Juba siis mainisime, et Kaspar nagu köhiks, aga perearst ei kuulnud midagi. Samal päeval saime lõpuks ka taastusravi arsti juures käidud. Ta vaatas mõlemad lapsed üle ja leidis, et Liisa võiks võimlemas küll käia, kuna ta ei aja käpuli ennast, jalad vajuvad kohe laiali. Kaspar on aga niigi aktiivne ja talle poleks vaja. Tore küll, aga füsioterapeudi juurde saime aja alles 1. detsembriks! Kohe oleks ju vaja.
Võtsin siis dr Paluste eelmisel ülevaatusel poetatud lausesabast kinni, et võiksime mõneks ajaks Tallinnasse taastusravi saama minna, kui siin nii pikad järjekorrad, ja helistasin talle. Pakkus meile võimalust minna 12. novembrist 10 päevaks. Saaksime siis võimlemist ja võib-olla ka basseini. Kuna aga nädal hiljem oleksime saanud vanaisaga koos Tallinnasse, 12. aga oleks pidanud issi meid ekstra viima, siis lükkasime nädal aega hiljemaks selle ehk siis 18.11.
9. novembril oli Liisa ja Kaspari esimene isadepäev. Tegid issile kingituse ja magasid rahulikult mitu tundi õues.
Kaspar on vahelduva eduga juba pikalt nohune olnud, nüüd lisandus köha. Algul ta lihtsalt köhatas ja tundus, et tatt on kurgus, aga köha läks aina hullemaks ja 13.11 otsustasime arsti juurde minna. Perearst kuulas ja ütles, et midagi nagu on, aga tema jutust ja ilmest jäi mulje, et ei midagi hullu. Igaks juhuks saatis vereproovi tegema ja lastearstiga konsulteerima. Ootasime siis igal pool ja lõpuks pääsesime lastearsti juurde. Tema ütles lühikese kuulamise järgi, et bronhiit ja lausa nii tõsine, et suunas meid kohe haigla poole auru saama. Kui ma poleks vennalt kohe "aurumasinat" saanud laenata, oleks meid haiglasse pandud! Tegime siis kodus aure, Ventolin 3 korda ja Pulmicort 2 korda päevas, lisaks 2 päeva küünlad, mis pidid ninas turset alandama. Laupäeval tuli Liisale ka nohu ja hakkas köhima pisut. Esmaspäeval, 17.11 läksime uuesti kuulama. Kuna ei olnud oluliselt paremaks läinud, siis pandi Ventolini aurud 4 korda päevas. Teisipäeval oleksime pidanud Tallinnasse Lastehaiglasse taastusravisse minema, aga kohalik lastearst arvas, et meid ei võeta. Helistasingi siis pärast Tallinna lastearstile ja tõepoolest meid ei tahetud. Olin selle mõttega juba nii harjunud ja tundsin, et lastel oleks seda väga vaja ning lisaks olid igasugu kohtumised kokku lepitud, nii et esialgu oli päris kurb. Lootsin ka lõpuks selle kuulmisuuringu ära teha. Aga siis hakkas Kaspar 18.11 pisut roomama ja  Liisa kolmapäeva õhtul (19.11) äkki käputama. Esialgu tuli paar saamu käpukil ja paar tõmmet roomates, kumbagi polnud ta varem teinud, järgmisel päeval pani juba ainult käpuli edasi. 22.11 aga ajas end juba toe najal põlvili ja 28.11 põlvitas ilma toeta.
Kaspari köha läks õnneks paremaks. Uuesti kuulamas käies 20.11 arvas arst, et parem, aga mitte päris terve ning käskis veel aure teha, Ventolini 2 korda päevas nüüd pühapäevani ja Pulmicorti ka 2 korda päevas kolmapäevani. Aga kui me Ventolini esmaspäeval ära jätsime, hakkas ta öösel jälle köhima. Tegime siis Ventolini ka kolmapäevani ja siis oli köha ka lõpuks kadunud.
Kaspar hakkas haigusega segamini peaaegu istuma (u 12.11). Või õigem oleks öelda küljetama :) See käis nii, et ta ajas end käpuli, siis pani tagumiku maha ja ühe käega toetas end küljelt ja teisega sai siis asjatada. Ise oli väga rahul.
Mõnda aega hiljem hakkas ka Kaspar liikuma (esimest korda liikus käpuli edasi 23.11), aga see oli tal mingi segastiil esialgu. Paar sammu käpuli, siis "ujus" kõhuli, siis rullis ja siis sättis end ühele ja teisele küljele istuma. Aga edasi ju sai!
Haigusega segamini tuli Kasparile 22.11 esimene hammas alla, tegelikult  2 hammast praktiliselt korraga. Või vähemalt kui avastasin esimese, siis järgmisel päeval oli kõrval teine ka väljas.
Liisale proovisin sel kuul korra näputoitu anda. Tegin kana-kartuli-porgandi hautist ja andsin sealt tükke talle. Kui tükkidega püree ajab neid öökima, siis sellise toiduga sai Liisa vabalt hakkama. Kasparile ma ei julenud siiski anda, tal on raskem see neelamine veel. Ükskord andsin banaanist lutsutada talle, aga sai tüki kätte, mille peale ta oksendas. Näputoidu raamat on mul loetud ja see kõlab päris hästi ja lastesõbralikult, aga selleks, et Liisa omale vajaliku koguse lisatoitu näputoiduna ära sööks, peaks ta vist päev läbi ainult sööma. Eks ma aeg-ajalt annan neile kätte muidugi ka asju: õunalõik, beebiküpsis, paprika- või kurgiviil. Porgandikang oleks hea, aga seda ma allergiahirmus ei taha anda.
Magamisega on meil endiselt nii ja naa. Tavaliselt on neil 3 uinakut: hommikupoole toas 30 minutit, lõunal õues u 3 tundi ja õhtupoole toas jälle 30 minutit. Vahepeal jäid nad hommikupoole voodis kenasti ise magama. Panin voodisse, natuke jorisesid omaette ja uinusid. Siis järsku enam ei jäänud. Jorrasid aina valjemini ja pidin käima kõhupealt kiigutamas ja sussutamas. Vankris magamisega ka omaette teema. Jäävad kiiresti ja kergesti magama, aga et nad oma 3 tundi täis magaksid, tuleb käia ikka kiigutamas-sõidutamas aeg-ajalt. Enne haigeksjäämist juhtus ka, et magasid järjest 3 tundi. Haigusega muidugi õue ei saanud ja tuli õppida voodis magama. Magama nad isegi jäävad, aga algul ei osanud/tahtnud nad kuidagi kauem magada, kui 30 minutit ja siis olid terve maailma, eriti muidugi emme peale tigedad ja virilad. Siis aegamööda õnnestus neid uuesti magama saada peale 30 minutit, aga ikka tuleb käia jälle sussutamas ja kiigutamas. Õhtul nad algul ei tahtnud kuidagi viimasele uinakule jääda, aga mida paremini nad päeval magasid, seda kergemini jäid ka õhtul magama. Ööunne jäämine on ka kuidas kunagi. Issi söödab Kaspari ära ja paneb voodisse, vahel jääb üksi kohe, vahel joriseb enne, vahel peab aitama lõpuks. Liisa jäi algul ikka tissiga, aga mingi aeg enam mitte, hakkas hoopis võimlema seal. Panen ta siis voodisse, istun juures ja silitan kõhtu ning peale natukest nukerdamist uinub. Öösel harva ainult süüakse ja magatakse, enamasti on see Kaspar, kes viriseb aeg-ajalt.
5. 11 mõõdeti arsti juures lapsi järgnevalt: 7800 g ja 66,5 cm Liisa ning 7290 g ja 68 cm Kaspar. Selle haigusega muidugi oli Kaspari söögiisu niru, kodused kaalumised olid Kasparil 7265, 7285 ja 7195 g, Liisal 7670, 7930 ja 7770 g. Lootsin, et nad sünnipäevaks jõuavad oma sünnikaalu 10-kordistada, aga vist ikka mitte.