Kuidas südant pesta

Autoga sõites mängib meil alati Tätte plaat, "Olemine" vist, raadiot ei luba Karl mängima panna. Ja kuna Tätte meil alati laulab, siis on vist kõik selle plaadi laulusõnad peas. Eriti naljakas on, kuidas ta valjusti laulab, et "mul taskus kroon ja mõnu öör, las pidu kesta kogu öö." Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid tänahommikusest vestlusest sarjast lapse suu ei valeta.

Eellugu on selline, et juba üks päev varem sõites mängis see laul, kus sõnad on nii: "pesin oma südant". Karl küsib, et mis see süda on. Seletan, et see on inimestel rinna sees. Täna hommikul lasteaeda sõites tuli jälle see laul. Karl küsib: "Aga kuidas seda südant pesta saab, kui see siin sees on?" (näitab käega rinnale). Mis ma oskan kosta? Üritan siis seletada, et ega seda südant ikka päriselt pesta ju ei saa, nagu käsi vee all. Aga Karl arvab, et see peaks käima nii: "Võtad taskulambi ja näitad suhu, et kus see süda täpselt on. Ja siis paned käe suust sisse ja pesed südame puhtaks." No aga kuidas siis veel?!:)

Lund on täis kõik suu ja silm

No sel talvel need lumeveskid ikka jahvatavad täiega. Lumiseid ekstreemseid teeolusid olen saanud sel talvel rohkem, kui kogu oma autojuhistaaži ajal kokku. Igasugu lumelükkajatest on küll päris kahju, endalgi on üsna kõrini kaevamisest, neil on ilmselt sõna otseses mõttes kopp ees(mõnel küll vist ka taga). Aga lund muudkui sajab ja sajab.

Eelmisel nädalal tegin tööjuures ka esimesed kirjad valmis, milles ütlesin, et selline KSH ja planeering ei kõlba mitte kuhugi, tehke uuesti. Kusjuures oma saba liputamiseks pean ütlema, et mõlema kirja eest sain nii kohaliku kui regiooni ülemuse käest kiita:) Nujah, algaja õnn! Ise pean küll tunnistama, et sõnaseadmisoskus on pisut rooste läinud. Ahjaa, regiooni juhatajat õnnestus oma silmaga ka näha ja lausa kätt suruda.

Kodusel rindel ründasid lapsi jällegi nohupisikud, Karl järjekordselt alustas ja Sander kohe (hullemini) järgi. Nii et issi sai 2,5 päeva kahe lapsega kodus olla. Karl oli hommikuti üsna õnnetu olnud, kui nägi, et emme polnud teda üles ajanud ja lasteaeda viinud. Tegelt ühel hommikul oli lihtsalt nii külm, et ma ei tahtnud isegi välja minna, mis siis nohust paranevast lapsest rääkida (temp oli alla -20 kraadi natuke). Järgmisel hommikul pidi peaaegu minemata jääma, sest lund oli nii palju sadanud ja tuisanud ka. Aga ikka õnnestus! Kuigi kojusaamisega oli isegi suurem tegu, külavaheteed polnud lükatud ja mu hommikused jäljedki olid kinni tuisanud.