Eile õhtul tegi Karl rasket tööd. Video on tehtud fotokaga, seetõttu häält ei ole, aga kujutlege juurde ähkimist ja puhkimist.

Hr Asjalik

Karlil jätkub väljas toimetamist terveks päevaks. Toas käiakse peamiselt ainult söömas ja magamas. Päevase aja kohta ma täpselt ei tea, aga enamuse aega on nad ka vanaemaga õues. Ja õhtul ei jõua emme õieti süüagi, kui Karl juba hakkab tirima, et õue, õue. Ja nii me siis olemegi õues, hea kui enne uneaega ikka tuppa saab lapse.
Mis me siis teeme? Kindlasti on vaja memme kasvuhoone ära kasta. Ostsin talle suurema kastekannu, kuna eelmine oli nii tilluke, et seda ei jõudnud emme piisavalt täita (pildil veel väikese kastekannuga). Kuna tal alati õnnestus oma varbad märjaks tilgutada ja ilmad ei ole just praegu kõige soojemad, siis panin talle saapad jalga. Nüüd on ta ise juba nii tark, et küsib ise saapaid või toob need toast (tal on väike lauluke ka omal viisil: "Saapad, saapad, saapad, saapad") ja siis on kasvuhoonesse minek. Ainuke viga asja juures on see, et enamasti kastab ta ainult ühte kindlat kurgi- ja tomatitaime. Vahel on ka peenramaad vaja kasta.

Kui kõik on kastetud, siis vajadusel laseme tünni vett juurde, Karlile meeldib kraani hirmsasti keerata. Isegi nii väga, et on seda paar korda omal algatusel teinud ja väikese üleujutuse korraldanud:)

Kindlasti on vaja mäud (siia juurde käib kätega näitamine, et väikesed mäud) üle vaadata ja neile mma viia (tõlge: kassipoegadele piima). Laudalakas on 2 imearmast kassipoega, kes on aga suht metsikud ja alla ei tule. Käime neile siis seal piima viimas ja Karl hüüab neid armsa heleda häälega sööma: "Mäudi, mäudi, mäudi!" Ilmselt on nad üsna näljased, nii et viimasel ajal on neid õnnestunud näha ja siis on Karlil lõbu laialt.

Karli päevakavas on ka papaga lehmade toomine, kui ta muidugi selleks ajaks uinakust ärganud on. Sinna tahab ta suure õhinaga minna. Sahvrist on vaja "saia" kaasa võtta (tegelt küll leiba) ja juba õues hakkab hüüdma: "Oosi, Muudi, Oosi, Muudi!" (lehma nimi on Roosi ja vasika nimeks pandi Muudi, mida Karl ütleb visside kohta ) ning ajades karjatab neid "Noh! Noh!".

Õues käies aitab Karl veel puid laduda, rohtu vedada, peenraid rohida. Ja muidugi käib ta liivakastis, mängib Reksiga ja vahel ka jalutame, nii vankriga mööda teed, kui ka jalgsi metsas. Tassib liiva või mulda või saepuru mööda õuet laiali, viimasel ajal meeldib ka veega mängida. Alati ütleb, kui ta näeb igasugu putukaid ja elukaid: siped, käped, sääsk, uss. Ja kogu õues toimetamise juurde käib peaaegu pidevalt lauluviisike. Karl laulab erinevate sõnade ja viisidega ning kõiksugu asjad ta laulu sisse paneb. Eile õhtul näiteks lauldi emmele-issile väga pikk unelaul maha emmest ja issist, saabastest ja tsuhh-tsuhhist ja millest kõigest veel. Ei tea, kas selle kohta öeldakse, et hakkas laulma enne kui rääkima:)

Pildil on Karl kogu oma atribuutikaga peenramaal, kastetud sai varem juba:

Vähesed hetked toas on ta ka asjalik. Aitab näiteks emmel tainast segada, koogile rabarbareid panna, õmblemise juures on tingimata vaja olla. Pesupesemisel paneb Karl pesu masinasse, lülitab masina tööle ja pärast võtab pesu välja.

Ja muidugi jääb emme-memme-issi-papa aitamise kõrvalt ka niisama lapsepõlve nautida. Näiteks oma kiiges:

Või ninni korjates ja nuusutades. Piibelehed on memme lemmiklilled, nii viis Karl need talle.

Nüüd saan mina ka öelda, et elu on kiire. Viimaste nädalate jooksul on 6 päeval Tallinnas oldud, targaks saamas. Seega ütleks, et Tallinna norm on üsna pikaks ajaks täidetud. Koolituskavade koostamisel ilmselt ei mõelda kaugelt tulijatele, seetõttu tuli mul 3-päevaseks koolituseks 2 korda edasi-tagasi sõita, kuna nad ei raatsinud neid 3 päeva järjest teha. Ja kuna need algasid nii vara, siis tuli juba eelmisel päeval kohale sõita. Ühe otsa sain sõita ka lennukiga! Oma teadliku elu jooksul esimest korda. Fantastiliselt ilus on Eesti kõrgelt vaadatuna. Siinkohal ka suured tänud TriinSile ja Jupijumalale, kes mind lahkelt ulualla võtsid ja ringi sõidutasid. Aitäh!

Kui ma ühel kolmapäeva hilisõhtul (4. juunil täpsemalt) Tallinnast koju jõudsin, ootas mind eest kahjuks palavikust hõõguv pisipoja. Seekord küündisid kraadiklaasi näidud koguni 39,7-ni ja küünlad ka palavikku ei alandanud, täitsa hirm oli juba. Kutsusime siis kiirabi, mis peale pikka ootamist ja väikest ekslemist lõpuks meieni jõudis, kes aga ka lihtsalt konstateeris, et viirusinfektsioon ja pani palavikkualandava küünla. Peale suhteliselt unetut ööd oli Karl ise siiski üsna rõõmsameelne neljapäeva hommikul kuni lõunauneni, millest ta ärkas jälle 39,8-kraadise palavikuga. Kurb on vaadata hõõguvat ja lõõtsutavat last, kes vajub korraks unne, et mõne hetke pärast jälle juua küsida, emmet kontrollida või paremat asendit otsida. Reedel õnneks enam temperatuur üle 37 ei tõusnud, kuid siis hakkas Karl seda tasa tegema, mis ta haiguse ajal tubli poiss oli olnud. Ainult üks jonn oli pea terve laupäeva ja pühapäeva, ilmselt sellepärast ka, et õue ju ei saanud mitu päeva ja toas on igav, õuemees nagu ta meil on. Ilmselt haigusest tingitud kurnatusest juhtus ka see, mida ma oma Karlist kunagi uskunud ei oleks. Karl jäi õues vanaema süles magama lõuna ajal! Ja ei seganud ka see, et tal püksid ära vahetati ja voodisse pandi, poiss magas edasi. Uskumatu! Õnneks on Karl nüüdseks oma hea tuju ja vahva tegustemislusti tagasi saanud, muidugi väike jonn käib alati temavanuste juurde.

Seoses sellega, et ma vahepeal nädal aega tööl ei käinud, juhtus ka see, et nüüd on lauapealne tööd täis. Planeeringuid tuli korraga uksest ja aknast, ilmselt on kõigil enne puhkust kiire-kiire. Lisaks veel mingi ministeeriumipoolne tööülesanne jäätmekäitluskohtade koordinaatide ja katastriüksuste leidmiseks. Selleks tuli vanades jäätmelubades tuhnida ja kohati väga detektiivi mängida. Kui teised siin loevad järelejäänud tööpäevi enne puhkust või on just puhkuselt tulnud, siis minul pole seda ka nii pea oodata. Kuigi ka seekord õnnestub enne ametlikku puhkuse väljateenimist koduseks jääda:) Töökoha kandidaat on olemas, aga veel on pakkumised oodatud mõnda aega.