Naiselikkus vs emadus?

Teatrisse minekuks oli uue seeliku juurde vaja loomulikult uut pluusi, kuna ükski vana ei sobinud. Lõpuks leidsingi siiski enam-vähem sobiva, kuigi mitte sellise, nagu oleks tahtnud.

Riietus olemas, vaatasin ka ülejäänud välimuse kriitilise pilguga üle. Nujah, juuksuris pole jälle tükk aega käinud, aga soeng on enam-vähem, kui juuksed ära pesta. Hmm, võiks vahelduseks küüsi värvida. Millal ma seda viimati tegin? Kindlasti enne rasedust, sest küünelaki aurud pole siiski päris ohutud. Kougin kapisügavustest välja üksikud küünelakipudelid. Natuke isegi loksuvad veel, ei ole päris ära kuivanud, kuigi ühel pudelikesel teatab silt, et parim enne 1999!!! Aga küüntele siiski midagi jääb. Õhtupoole oleks vaja peale kiirkorras dushi all käimist ka natuke nägu pähe teha. Ripsmetuśś on täitsa olemas, seda ma isegi kasutan üsna tihti, aga kusagil peaks olema ka jumestuskreemi, lauvärvi ja huuleläiget. Need ema standardvarustusse ei kuulu, sest kuidas ma muidu Karli musitan ja tema mind? Oeh-jah, ei ole minus säravat hoolitsetud naisterahvast sadade kreemitotsikute, põsepunade, puudritooside, lauvärvikarbikeste ja huulepulkadega. Pole aega soengut teha, korralikult shopata, isegi dushi all käimine on keeruline, sest seda saab teha ainult siis, kui issi Karli lõbustab, muidu on ta kohe vannitoas. Ja riietuses on märksõnaks mugavus, et saaks väljas vabalt jalutada ja toas vajadusel põrandal roomata.

Emadus on muutnud mitte ainult mu välimust, rohkem vast isegi käitumist ja mõtlemist. Algul oli üsna harjumatu Karliga "lastekeeles" rääkida, nüüd aga vaata, et kipun seda hääletooni ja maneeri isegi täiskasvanute puhul kasutama. Räägin lihtsate lastesõnadega (teate küll- kiisu, aua, teeme autoga urr-urr, jne), vahel lausa lalisen talle vastu (kusjuures ühes ajakirjas keelati täiesti titale tema keelest vastata, teises aga jälle soovitati temaga tema oma keeles suhelda, nii et ei teagi, kumb on õigem). Täiesti tavaline on Karliga raamatut lugedes teha erinevaid loomahääli, vahel isegi tänaval vankriga jalutades, kui kiisu näiteks mööda läheb. Ja osav käputaja olen nüüd. Karlile meeldib emmega (või issiga) võidu toast tuppa roomata ja ukse tagant meid avastada. Ning päeva jooksul korra tuleb ikka ka hobune Karlile olla ja teda kukil toast tuppa sõidutada. Kõik selleks, et laps oleks rahul ja õnnelik. Kuid minu arvates mitte eriti naiselik, kuigi emadus peaks olema ülim naiselikkus?

Oeh, jälle sai hirmus tark jutt.

PS Panin värskemaid pilte ka üles (vt link kõrval), kuna avastasin, et viimased olid novembrikuust!

Naistest ja meestest

Naistepäeva mõju all mõtlesin ma pisut naiste ja meeste rollide üle. Õigemini pani mõtlema raamatukogu direktori õnnitlus naistepäevaks (mulle käivad siiani raamatukogu siselisti kirjad:)), kus ta jõudis ka tõdemuseni, et naised on ühiskonda ülevalhoidev jõud- naised sünnitavad, õpetavad lapsed lugema, toovad raamatukokku ja teenindavad seal neid. Kui mõelda üldisemalt, siis tõesti, uue elu algus sõltub ju naisest ja tema otsusest saada emaks. Kui ikka naine ei taha last, siis mehe otsus siin eriti ei loe. Naine peab ju emaks saades oma elu rohkem muutma ja paljust loobuma ning seda kogu eluks. Isad on aga tihti mööduv nähtus. Palju on emasid, kellel on üks laps ühe isaga ja teine teise isaga ning lapsed elaksid oma isadega koos, mitte ema juures? Aga selliseid isasid, kellel on mitu perekonda (olnud)? Ja kuigi naised kasvatavad suures osas oma lapsi igapäevaselt rohkem kui isad, õpetavad neid, põetavad kui vaja ja seda ainult mitte oma laste puhul vaid ka tööalaselt, siis juhtivatel kohtadel ühiskonnas on ikka mehed. Justkui nemad otsustaksid kõike ja kogu elu keerleb nende ümber. Ma ei väida siin praegu, et mehi poleks vaja, seda kindlasti mitte, ma ei kujutaks elu ette ilma oma abikaasata, aga ühiskond on kuidagi tasakaalust väljas selle koha pealt. Naiste rolli ei hinnata eriti. Nii et naistepäeva on vaja, et siis vähemalt korra aastas saaksime tähelepanu, mida vajame ja oleme ära teeninud.

Tagantjärele veel tänusõnad meie meestele, kes meile imetoreda ja meeldejääva naistepäeva korraldasid.

Räägiks ka poliitikast...

Minu poolt on kodanikukohustus täidetud. Olen seda iga kord teinud peale valimisõiguse saamist. Seekord kasutasin innovatiivsemat, e-hääletamise võimalust. Ma loodan, et ma seekord oma valimisringkonnas jällegi ainus e-hääletaja pole, nagu kohalike valimiste ajal, muidu saab ju kohe aru, kelle poolt ma hääletasin. Aga Maris, ole mureta, hääletasin roheliste poolt, äkki nad suudavad miskit uut korda saata. Ja teeks ka veel agitatsiooni, et valima peab igal juhul minema. Ansip ütles ka, et kõik valitsused, millega inimesed rahul pole, on nende inimeste valitud, kes hääletamas ei käinud. Ja minu arust poleks neil inimestel siis õigus poliitikat kiruda ka.

Üks mõte tekkis ka peale valimas käimist, kui õhtul ikka telekast valimisreklaamidega meelt nüristati. Kui inimene on oma valiku juba teinud, siis ta ei peaks neid ajupesu reklaame enam nägema, umbes et mingi segaja on peal. Õnneks saab see jura laupäevaga läbi.

Ja muide, homme sõidame me Saaremaale!