Lapsesuu

Karl toppis pluusi alla mingi mänguasja.

Küsib: "Emme, arva ära, mis mul kõhus on?"

Emme arvab kõhu kuju järgi, et tita.

"Õige!" ütleb Karl.

Emme uurib edasi, et ei tea, kas poiss või tüdruk.

Karl vastab: "Ma pole veel otsustanud!"

Vat siis, kuidas tulevase lapse soo määramine tegelikult käib, kromosoomidel pole siin mingit sõnaõigust.

Jõulupostkaardi ilm on väljas

Tõesti mõnusalt armsalt ilusalt lumine ja valge. Küll ilmselt mitte kauaks, sest on sula. Esmaspäeval sai auto talverehvid alla, mille käigus muidugi avastati, et vasak esimene stabilisaatorivarras tahab vahetamist. Vahelduseks mul oligi õigus, et autol midagi koliseb. Ja see on ilmselt selle auto nõrk koht, kuna väljas minu auto kõrval seisis täpselt samasugune auto, millel sama viga, nii et võta teadmiseks, Unistaja. Mõtlesin, et nüüd saab naeltega mööda asfaldit pikka aega krõbistada, aga näed sa, juba täna sain lumes sõita.

Mis vahepeal veel huvitavat olnud? Lasteaias oli isadepäeva kontsert, Karl olevat valjusti (ja ainult natuke valesti) laulnud, aga ainsana omavanustest olid tal sõnad kõik peas. Ka vanemate laste laulu omad. Tantsida ei olevat tahtnud. Ja lisaks anti meile tänukiri sügisnäitusel osalemise eest!

Lasteaia hoolekogu koosolekul käisin ka. Esimest korda puutun üldse sellise asjaga kokku. Võtab ikka täitsa ahastama, kui kuulad juhataja juttu, et see eelarverida on tühi, nii et WC paberit enam osta ei saaks, elektri eelarvest on poole kuu jagu alles, inventari soetamise eelarve on u 10000 lõhki, kuna lõpuks osteti uued lauad (reguleeritavate jalgadega), mille eest ollakse veel võlgu. Jaanuarist tuleb tõsta nii toiduraha kui ka kohatasu, mis tegelikult ongi teiste lasteaedadega võrreldes väga väiksed. Kui isegi igapäevase eluga välja ei tule, mis siis veel rääkida uue inventari ostmisest, lasteaia madratsid-tekid-padjad on seal vist lasteaia ehitamisest saati, ehk siis pea 40 aastat! Remondist ei tasu unistadagi. Vallavanem ja volikogu esimees olid ka kohal, aga nemadki laiutavad ainult käsi, kuna raha ei ole. Palgad olevat ka nii lasteaias kui vallaametnikel endil ühed Eesti madalaimad. Detsembri alguses on jälle jõululaat, kuhu oodatakse lastevanemate heategevuslikku panust, et müügist korjata raha tekkide-patjade-voodiriiete ostuks. Mulle on see lasteaia teema südamelähedane, kuna 2 lapse kaudu jään päris mitmeks aastaks sellega seotuks.

Tervis kontrolliti ka üle mitme aasta üle, töö tervishoiukontrolli käigus. Peale rasedust polegi arsti juurde asja olnud, ainult lastega käin perearsti juures, isegi mingeid viiruseid pole põdenud eelmisel aastal (sülitan 3 korda üle õla). Silmanägemine ei ole muutunud, süda oli korras, veresuhkur nati kõrge (ehk mõjutas söödud lõuna) ja vererõhk nati madal (eelmisel päeval käisin doonoriks, äkki see puuduv 500 ml mõjutas). Võib edasi töötada küll.

Lapsesuu

Sandri esimene (sõnaline) vaimukus:

Istume söögilaua taga, Karl hakkas millegipärast jonnima, multikavaatamine oli vist teemaks. Karl nuttis valju häälega, Sander vaatas teada ja ütles siis, mis ta asjast arvab: "Venna tita!"

Issi läks poodi, meie ootasime autos. Tagasi tulles rääkis issi, kuidas pood oli parme täis, kes kõik Bocki või muud taolist kanget õlut ostmas olid. Karl jääb hetkeks mõttesse ja küsib siis: "Issi, aga mis sa tegid, et nad sind ei hammustaks?" No mis sa kostad selle peale, seleta 4-aastasele, milliseid parme issi mõtles:)

Sõidame Karliga lasteaiast kodupoole. Lasteaias olid nad vaadanud musta ja valge koera multikat. Rääkisingi siis Karlile, et seda multikat olen isegi mina vaadanud, kui ma väike olin. Sellepeale küsis Karl, et mis ma veel telekast vaatasin. Üritasin siis meelde tuletada, mis meile näidati. Kõige suurem sõber, Hunt Kriimsilm, Mõmmi aabits, Tammetõru seiklused. Enamusi neist on Karl ka näinud. Edasi küsis Karl, et mis multikaid oli. Mul peale musta ja valge koera ei tulnudki miskit meelde, et ju siis rohkem ei näidatud. Karl ohkas selle peale: "Noh, vähemalt sa oled sedagi näinud!"

Karlile meeldib kõiksugu üllatusi teha. Ükspäev tulime jällegi lasteaiast ja tal oli vist mingi joonistus kaasas. Manitses mind, et ma issile selle kohta midagi ei ütleks. Lubasin, et ma ei ütle midagi. Sellepeale Karl küsis üllatunult: "Mitte midagi? Kas sa isegi tere ei ütle?!"

Küll on kena autoga tee peal liugu lasta

Nüüd on see siis käes. Autol on suverehvid all, aga väljas on lumi maas. Eile hommikul härmas loodust vaadates veel mõtlesin, et äkki ikka peaks rehvid autopeale panema ja ehk pääseks linnas kusagil rehvivahetuses jaole. Aga kuna teadsin, et niigi kiire päev, siis jäid panemata. Eile oli natuke libe, aga täna ikka päris libe. Sõitsin nii 60-70 ja kohalt minnes isegi 3. käiguga käisid rattad all ringi. Ja üks auto oli kraavis ka, hiljem selgus, et naabrinaine. Ise ei proovinud seal üldse pidurdama hakatagi, muidu oleks sealsamas kraavis lõpetanud. Kuidagi tuleb ka koju saada õhtul... Homme õnneks ei pea oma autoga sõitma, sest Tallinnasse minek, tööautodel on talverehvid all.

Ilma pimedus vist hakkab mõjuma. Kuidagi ei viitsi tööd teha. Tahaks kodus olla, küünlaid põletada, kuulata ahjus praksuvat tuld ja ümber maja vihisevat tuult, diivanil sooja pleedi alla ennast kerra kerida, sooja kakaod juua ja sooja pehmet lõnga kududa. Selle asemel peab läbi pimeduse, vihma ja tuule tööle rühkima. Olgu, hommikuti on nüüd tänu kella keeramisele valge, aga õhtul seevastu pime. Ja kaua see hommikunegi valgus veel püsib. Kui päris aus olla, siis mõnel päeval ei tundugi valgeks minevat. Päikest näidati ka täna paariks hetkeks, peale seda kui 2 päeva oli tihe udu ja 2 päeva oli sadanud.

Hingedepäeval käisin korraks ikka surnuaiast läbi. Ma ei hakanud õhtul pimedas enam Kihelkonnale minema, aga põikasin koju minnes Lümanda surnuaiast läbi. Ja hästi tegin. Imeilus oli seal hämaras põlevaid küünlaid vaadata. Selline rahu tuli hinge korraks. Kodus süütasin ka õues küünlad, et võib-olla vanaema-vanaisa tulevad oma kodu ja meid vaatama. Ja toas põles küünal kõikide teiste kallite kadunute mälestuseks.

Eks peabki nüüd ootama lund ja jõule, et ilm vähekenegi helgemaks läheks.

Esimene kinoskäik

Mina käisin viimati kinos Tartus 2007. aasta kevadel, Kariibimere piraatide filmi vaatamas (osa 3 vist?). Karl polnud oma 4 ja poole eluaasta jooksul veel kinos käinud. Mingi aeg oli isegi päevakorras, aga enam ei mäletagi, kas aeg ei sobinud või arvasime, et Karlile film ei meeldiks. Nüüd jooksis kinos Petsoni ja Finduse multifilm ning mõtlesime ära käia. Muidu räägitakse küll kinost, aga Karlil puudub ettekujutus, mis see üldse on. No muidugi meie saare ainuke kino päris klassikalise kino mõõtu välja ei anna, aga film oli ja pop corn oli, mida veel siis vaja. Jõudsime Karliga isegi natuke liiga vara kinno, nii et ta jõudis juba muist pop corni ära süüa ning pärima hakata, millal see film siis hakkab. Kõigepealt muidugi tahtis teada, kus telekas on, sest issi rääkis kodus, et kinos on suur telekas:) Püüdsin selgeks teha, et valge sein ongi telekas, kui lõpuks pilti näitama hakati, siis sai aru. Multikas ise oli vahva, nii lastele kui ka täiskasvanutele sobiv. Eriti meeldisid mulle need pisikesed mutukad, kes pättust teevad kogu aeg. Kui film läbi sai (Karl ei jõudnud veel õnneks pärima hakata, et millal läbi saab), küsisin, et kas talle meeldis. Meeldis küll. Küsimuse peale, et mis meeldis, vastas kõigepealt, et pop corni meeldis süüa:) Siis ikka täiendas, et multikas meeldis ka. Ja ta tahaks teinekord veel kinno minna. Kui veel lastele midagi näidatakse, siis võib Karliga täitsa minna.

Alias Karli moodi

Sõidame Karliga õhtul kodupoole, ilm on hall ja porine, natuke tibutab. Räägime aastaaegadest, et praegu on sügis ja varsti tuleb talv ning lumi. Karl ütleb äkki: "Nii kahju, et praegu ei ole neid lille moodi asju, mis nagu põõsa küljes on, õitsevad noh." Kui emme veel ei taipa, millest ta räägib, seletab edasi: "No need, mille küljest saab väikesi tükke võtta ja ära süüa ja siis saab soovida midagi." Nüüd sai emme ka lõpuks aru:)

Maal elamisest

Eile hommikul (bussiga) linna tööle sõites mõtlesin ma pikemalt maal elamisest, selle rõõmudest, muredest ja raskustest. Võib-olla ma teen liiga linnakodanikele, kelle kodu just kesklinnas ei ole, aga ega ma enam täpselt ei tea ka, kuidas linnaelu käib.

Mõtlesin, et inimesed, kes ikka veel (või ka uuesti) maal elavad, peavad seda ikka tõsiselt tahtma. Miks muidu lepivad nad igasugu raskustega. Ja peavad ka mõnevõrra rikkamad olema, sest kuigi pole vaja maksta hiigelsummasid kommunaalkuludeks, kulub transpordi peale päris palju, rääkimata sellest, et autot ennast on ka tingimata vaja. Sest peamiselt on nii, et kui tahad tööl käia - mine linna. Tahad arsti juurde - mine linna. Tahad kontserdile, kinno, teatrisse - mine linna. Tahad poodi - mine linna. Hea, kui on vallakeskuses veel töötav lasteaed, kool ja toidupood, muidu peab ka neid teenuseid nõutama linnast või lähimast suuremast asulast. Ja ühistransport ka enam kõikjal ei levi või siis ei sobi kellaajad üldse. Mina näiteks hommikul bussiga linna saan, aga õhtul koju enam mitte. Viidule tööle ma ka hommikul saaks, kui ma jalutaks nii paar kilomeetrit, aga õhtul koju kuidagi ei saa. Nii ongi ainus vahend auto. Ka maalapsed peavad olema mõnes mõttes tublimad, kui linnalapsed. Hommikuti peab jube vara ärkama, et suure bussiringiga kooli jõuda, peale tunde oota bussi jälle. Huviringides käimiseks peab jällegi hoopis linna minema. Ka mõned lasteaiad lapsed käivad lasteaias bussiga. See tähendab, et kui linnas viib ema-isa nad lasteaeda ja aitab riidest lahti ning saadab rühma, siis maal peab laps ise enam-vähem hakkama saama. Eks need lapsed nii maaeluga harjuvadki.

Aga kui vahel tulevadki pähe mõtted, et kas see kõik ikka on seda väärt ja vaat kui mugav oleks linnas elada, siis tean ka kindlalt seda, et ma ei vahetaks oma kodumaja linnakorteri vastu. Ja ma ei kujutaks ka lastega elu linnas ette, maal on neil ikka märksa toredam õues mütata, kaua seal mänguväljakutel ikka käiakse.